Islandist loeme uudistes seoses radikaalsete referendumitega, häirivalt aktiivsete vulkaanidega, võlgadega, mida kohalikud keelduvad maksmast, revolutsiooniliselt suure kõnevabadusega ja lesbist peaministriga. See on väga normaalne: väikese isoleeritud saare puhul on eesrindlik käitumine igati arukas.
Island on lausa nii eesrindlik, et Reykjaviki võiks vabalt nimetada ka emantsipeerunud naiste pealinnaks.
«Kui ma siia elama tulin, oli mul seda algul raske uskuda! Erinevalt Hispaaniast ja Portugalist on siin üksikvanemaid väga palju, paljusid lapsi kasvatavad nende emmed ja emmede poiss-sõbrad,» ütles mulle mu hispaanlasest sõber Rafael, kes elab Islandil alates 18. eluaastast.
Jah, just: ütlesin meelega «poiss-sõbrad», mitmuses. Emme tahab ju (ka) vaba olla. Elust rõõmu tunda. Seda enam, et ta tunneb heaoluühiskonna tuge - lapsed ja emadus on mikroriikides oluline teema.
Ja tulemuseks on see, et emme poiss-sõber on omapärases seisus: ta teab, et ka tema bioloogilisi lapsi kasvatab tema eksnaise praegune kaaslane. Kuni selle töö võtab üle naise järgmine poiss-sõber. Ja nii edasi.
Selline ristmudel tundub olema karikatuur meie lähitulevikust. Praegu võib sellest rääkida veel kui Islandile omasest erilisest mudelist, mida on suurepäraselt kujutanud poola režissöör Baltasar Kormákur filmis «Reykjavík 101».
See mudel on aga üha populaarsem kogu Euroopas. Ma tean kümneid sarnaseid juhtumeid Tallinnas, Amsterdamis, Berliinis, Madridis, Riias... Kuu aega tagasi sain aru, et minu naissoost sõbrad pseudokonservatiivses Lissaboniski on sama teed läinud.
Naised valivad iseseisvuse ja teise tee: nad on liialt kannatamatud, nad tunnevad end rahaliselt piisavalt iseseisvana, neil on meeste matšotamisest, otsustamatusest ja petmistest kõrini või kuulevad nad oma bioloogilise kella tiksumist, tundes end iga päev aina vanemana.
«Kui mehel on head geenid, siis sellest piisab,» kommenteeris mu sõbranna Rita, kes sai hiljuti emaks. Tal polnud enam muidugi 40. eluaastani palju jäänud... Ja see on aina sagedamini nii ka mujal, mitte ainult Portugalis - esimese lapse sünnitamise vanus naistel tõuseb väga kiiresti ka Eestis.
Võib ju väita, et düsfunktsionaalsed peremudelid on tavaline nähtus juba Teise maailmasõja lõpust alates. Et see, et beebibuumi ajastu vanemad lahutavad, pole midagi erilist. Jah, mingis mõttes on see nii. Mu endagi vanemad lahutasid, kui ma olin kaheksane. Kurb ja raske küll, aga kindlasti polnud see selline tragöödia, nagu paljud mu ümber paaniliselt kartsid.
Rääkides Islandi mudelist, pean ma aga silmas hoopis midagi muud:
- üha rohkem on lapsi, kes pole oma bioloogilise isaga kunagi ühe katuse all elanud;
- aina enam mehi peab leppima, et nad kasvatavad teise mehe lapsi ja et nende enda lapsi kasvatab keegi teine;
- laps kogeb sellist olukorda normaalsena, kuna tal puudub teistsugune kogemus.
Lugege kas või, mida räägitakse uudistes: «Eurostati uuringute andmetel on Eestis üksikemade osakaal 7 protsenti, mis on kõrgem kui üheski teises ELi liikmesriigis.» Aina vähem on naisi, kes on valmis elama koos mehega, keda nad ei armasta, ainult sellepärast, et üheöösuhtes juhtus apsakas.
Ootan huviga, milliseks see üksikvanemate laste põlvkond kasvab ja kuidas selline taust nende laste isiksust mõjutab. Ja kas neist saavad samamoodi üksikvanemad või nad valivad just vastupidi traditsioonilise peretüübi.
Õhus on teisigi küsimusi: olles üles kasvanud erinevate inimestega, kas need lapsed on siis tavalisest paindlikumad? Kuidas mõjutab lapse ja vanema suhet see, et lapsevanemaks saadakse vanemana? Ja eriti huvitav on, kas need lapsed on sellise lapsepõlve tulemusel siis ka vähem perekookonis kinni ja avatumavad kogukonnakesksemalt elama?
Ühiskonnad on väga mõjutatavad ökosüsteemid ja kui erandist saab reegel, kaldub praegune tasakaal selgelt mujale. Sellest, mis on moraalne, me enam ei räägi, see pole moes, aga see jääb ka tulevikus mõjutama meie suhteid ja meie armastuse ja õnne otsimise strateegiaid.
Kui aus olla, siis see kõik on ikkagi natuke hirmutav: kõik Euroopa rahvad ei ole kaugeltki mitte valmis elama nii, nagu eesrindlikul kaugel viikingitemaal Islandil.