Lugeja Cathy Antuk kirjutas naine.postimees.ee-le valikute konfliktist: nendest valikutest, mida tema on teinud, et omandada hea haridus ja kasvatada oma lapsed korralikeks kodanikeks, ning neist valikutest, mis temast kuidagi pole sõltunud, kuid mõjutavad teda ja paljusid teisi eestlasi.
Mõni aeg tagasi liikus Facebookis üks pilt hinnavõrdlustest Eestis ja Soomes. Kirjas olid keskmise kuupalga, leiva, piima ja muu eluks vajaliku hinnad. Vaatasin numbreid ja sain aru, et kui minu kodumaal on leiva hind kõrgem ja kuupalk kordades madalam, siis pole ime, et ma keskmise kodanikuna pere eelarve ja majandamisega hakkama ei saa. Hinnad ja palgad kahe riigi vahel erinesid selgesti. Üks tuttav kommenteeris selle peale, et valikute küsimus...Tõepoolest, valikute küsimus.
Ühel päeval helistasin Tallinna linnavalitsusse, et lähemalt uurida ühe pakutava töökoha tingimusi. Kõrghariduse nõudmisega haridustöötaja ametikoha kuu brutopalgaks pakuti 552 eurot. Kuus aastat tagasi töötasin ma Soomes poole kohaga õpetajana, kõrgharidus oli mul toona veel omandamisel, ning ma sain puhtalt kätte 600 eurot. Väljendasin oma hämmingut ning tõin võrdluse esile ka linnavalitsuse ametnikule, kellega vestlesin. Tema vastas, et alati võib ju sinna tööle minna...Tõepoolest, valikute küsimus.
Olles sattunud ka ise ajutiselt majanduslikesse raskustesse, läksin ma oma valla sotsiaalosakonda ja palusin, et ehk oleks võimalik lapsele saada tasuta sõidukaarti (peres on mitu last ja vanim sõidab kooli rongiga). Soovitati teha avaldus sotsiaaltoetuse saamiseks. Kirjutasingi siis avaldusele, et vajan vaid lapsele koolisõiduraha. Vastus tuli eitav. See, et kodulaen ja kulud on tuludest suuremad, on teie enda otsus olnud ning see, et laps käib kodust kaugemal koolis ja mitte kodukoha algkoolis, on enda valik olnud...Tõepoolest, taas kord valikute küsimus.
Olen kõrgharidusega kolme lapse ema, meil on laenuga ostetud korter ning abikaasa hetkel töötu. Emapalk lõppeb kohe ära ning kulud on kõvasti suuremad kui tulud. Lapsed on meil tublid ja terved. Olen tegelenud ka kohaliku seltsielu edendamisega, kuid see pole tuluallikas. Oma heade ideede teostamiseks olen püüdnud leida erinevaid rahastamise võimalusi, et väikest viisi ettevõtlusega tegelema hakata. Olgem aga ausad, tühjalt kohalt ettevõtjaks hakata on ikka päris keeruline. Tahan öelda, et ma ei ole istunud kodus, käed rüpes, ja oodanud, et taevamanna sülle kukuks.
Igal pool meedias räägitakse armsast Eesti riigist, kus mõeldakse sallivusest ja kodanikualgatusest, kus väärtustatakse turvalist kooli ja inimväärset elukvaliteeti. Seda on hea kuulata ja sellest mõelda just täpselt nii kaua, kui sa ei näe asjade tegelikku poolt.
Sotsiaalosakonna proua, nähes, et oleme perega rahaliselt keerulises seisus, oleks ju võinud mulle pakkuda näiteks nõustamist, kuidas oma kulude ja tuludega paremini toime tulla. Linnavalitsuse ametnik oleks võinud vastata, et küll meil ka palgad varsti tõusevad. Vähemalt oleksin ma tundnud, et neile läheb see korda. Seega tegelikkuses kõik need printsiibid, millest kõrgemal tasandil kõneldakse, lihtsalt ei kehti.
Aga siiski, mis siis on valikute küsimus? Mina valisin võimaluse minna õppima ülikooli ja mitte külapoodi müüjaks. Mina valisin saada just nii palju lapsi ja just sellistel ajahetkedel. Ma ise valisin võimaluse võtta laenu ja osta endale oma kodu. Täna valin ma ise Poola kana asemel Eesti veiseliha ning Leedu munade asemel ostan Eesti omi, vaniljemaitselist odavat pulbrist tehtud jäätist ma lastele ei osta, küll aga luban neile kodumaist koorejäätist. Need ongi minu valikud.
Jah, need valikud võivad tunduda mõnele rumalad, mõnele iseenesestmõistetavad. Aga need valikud on tehtud, nii nagu me kõik teeme oma valikuid – lähtudes oma hetkeolukorrast, võimalustest ja elu põhimõtetest ning väärtushinnangutest..
Aga minu valik ei olnud see, et majandus langeb ja hinnad tõusevad. Ei olnud minu valik, et riik otsustab õppelaenu puhul omapoolsetest kokkulepetest taganeda. Mina ei valinud ametnikke, kes ei taha oma inimestega tegeleda. Ja mina ei valinud seda, et ma lapsele kohupiima täna ei osta, kuna mul lihtsalt pole selleks raha.
Aga ma tahan ka elada. Ma tahan õppida ja töötada, kasvatada oma lapsi korralikeks Eesti kodanikeks, kes väärtustavad oma riiki ja armastavad kodumaad, ma tahan, et neil oleks hea ja meeldivaid mälestusi täis lapsepõlv.
Ma tahan koos abikaasaga minna teatrisse, vajadusel käia hambaarsti juures ning ma tahan, et mu lapsel oleks uus jope ja trenniraha makstud. Tahan, et ma saaksin iga kuu ära maksta kõik arved, mitte valida, millised on tähtsamad.
Ausalt, ma ei taha enam valida.
Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma huvitav lugu, siis ootame neid aadressil naine@postimees.ee. Paremaid kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Cathy saab Avoni kuldse sarja ripsmetuši «24 karaati».