VIDEO: Seikleja – diagnoos, lõbu või lollus?
Mida seiklemine inimesega tegelikult teeb? Vastused on üllatavad!

Eestlane on ettevaatlik ja alalhoidlik. See on mõistlik. Aga oh üllatust – kohati on kasulikum ennast hoopis mugavustsoonist välja visata ja riskida. Ei usu? Lugege edasi ja veenduge ise!

Tellijale

Mis toimub selle inimese kehakeemias, kes väljakutse vastu võtab? Mida seiklemine sulle annab? Arter kutsus Paide arvamusfestivalil vestlusringi kolm tarka meest: maailmarändur Tiit Pruuli, seiklusspordi korraldaja Sten-Eric Uibo ja psühhiaater-spordiarsti Jüri Enneti. Mõni nende väljaöeldud tõde võib olla sinu võti õnnelikuma ja aktiivsema elu juurde.

-Kes on seikleja? Esimesena tuleb pähe kangelane seiklusjuttudest. Kuid kas  seikleja on igaüks, kes otsib uut stiimulit, mis arendaks teda füüsiliselt või vaimselt, ja võtab uue väljakutse vastu?

«Mida see seiklemine meiega teeb? Ta annab meile julgust, enesekindlust ja otsustavust!» Tiit Pruuli

FOTO: Ardi Truija /ekraanitõmmis

Tiit Pruuli (T. P.): Igaühele meist on seiklus midagi erinevat. Paljudele on suur seiklus juba Tallinnast Tartusse hääletamine, teisele ei ole ka ümber maailma purjetamises midagi erilist, see on töö. Väga raske on defineerida, mis see seiklus täpselt on.

«Mida see seiklemine meiega teeb? Ta annab meile julgust, enesekindlust ja otsustavust!» Tiit Pruuli

Jüri Ennet (J. E.): Mind huvitaks rohkem, miks me seikleme. Ennemuiste oli rändamiseks kaks põhjust: leida toitu või elukaaslasi. Aga oma purjekaga või jalgsi või muul moel ümber maailma põrutades – kas sa said siis toiduahelasse midagi juurde või leidsid elukaaslasi?

T. P.: See on tõesti väga põnev küsimus – miks me seikleme? Kas me teeme seda igavusest, uudishimust või eneseületustahtest? Mis hetkest muutub seiklus  seikluseks?

Sten-Eric Uibo (S.-E. U.): Seiklus viib inimese sinna, kuhu ta tavaliselt ei satu. Xdreami sarjas otsime kohti, mis on muidu suletud territooriumid, kuhu niisama ei saa sisse astuda. Veel vähem saaks minna ja hüpata seal kümnendalt korrusel köiega alla. Kui kõrval on toetavad meeskonnakaaslased ja tagant tõukab võistlusolukord, suudavad inimesed teha asju, mida nad iga päev ei suudaks.

T. P.: Minu jaoks on seiklus eelkõige midagi sellist, kus toimub asju, mida ma ei oska ette planeerida. Kuid see, mida võistlustel pakute, on eelkõige kontrollitud seiklus?

S.-E. U: Inimene stardijoonel ei tea, mis teda ees ootab. Kuid keegi kuskil teab, sada protsenti vastutab, nii et võistluse korraldajana sa kontrollid ja paned piiri, kust üle ei minda. Kuid ise seigeldes paelub mind just teadmatus.

-Seiklus algab ikkagi punktist, kus sa annad kontrolli ära. Kontrollist loobumine tähendab alati riski ja just see hoiab paljusid koduaias kinni. Riske on tegelikult võimalik minimeerida, kui sul on korralik ettevalmistus, õiged vahendid ja ülevaade oludest. Liigselt riskida polegi mõistlik, kuid seikluslust jääb alles.

J. E.: Selleks et inimene liigutaks, on vaja energiat. Carl Gustav Jung ütles, et meid paneb liikuma potentsiaalide vahe. Kui pingeid on palju, tahame tegevustega ülearust pinget alla saada. Ja kui õhupall on tühi, tahaks ennast uuesti õhku täis saada, nii et varbad ei puutu maad. Nii et seiklusele võib läheneda ühelt või teiselt poolt.

-Seiklust kui teraapiavormi saab väga edukalt kasutada mõlemal eesmärgil. Nii selleks, et pingeid maha saada, kui ka selleks, et energiat juurde saada. Riskantses olukorras tekib tühja pea efekt, kogu fookus läheb toimetulekule ja muu plära peas vaikib.

T. P.: Ma olen näinud väga palju inimesi, kes on seiklema läinud murede eest põgenemiseks. Ei saa salata, kui mul oleks 90ndatel olnud normaalne töö ja hea tuju, võib-olla poleks mina ka läinud. Aga kui sõber tuli ja kutsus purjetama, haarasin sellest võimalusest kohe kinni.

-Nüüd saad sa reeta tõe, kas seiklus stressimaandamisteraapiana toimis ka.

T. P.: On olukordi, kus seiklusest on abi. Aga olen veendunud, et kui minna tõsisele seiklusele vastu negatiivselt positsioonilt, halva tuju, pohmellis pea või muude sümptomitega, siis see traagika aina süveneb. Seiklus ei loo efekti, mida sa loodad, vaid pigem vastupidi. Olen näinud selliseid purjetajaid – ka pärast rasket eneseabiharjutust on nende sotsiaalne ebastabiilsus üksnes süvenenud ning see on viinud neid veel sügavamasse sohu.

J. E.: Ma seletan lahti, milles asi on. Meditsiinis kasutatakse sellist terminit nagu «aken». Kui rohu kogus mahub sinna sisse, siis rohi toimib ja annab tulemuse. Kui me anname ravimit liiga vähe, siis ta sinna aknani ei ulatu, toimet ei ole. Kui anname liiga palju, on üle doseeritud, on jälle halvasti.

Seiklused on ka omaette rohud! Küsimus ongi nüüd selles, kas me anname seda liiga vähe – ei viitsi toast väljagi tulla. Või liiga palju. Tuleb leida õige aken, mis on ülimalt isikupärane. Mõnel on luugid kinni, tuleb see aken veel lahtigi teha. Kui asi läks halvemaks, oli lihtsalt vale doos.

T. P.: Ma võin, käsi südamel, öelda, et ei ole ühtegi narkootilist ainet proovinud. Kuid aeg-ajalt mulle siiski tundub, et seiklusest saadav elamus on midagi sellist nagu doos narkomaanile – sul on vaja järjest suuremat ja suuremat laksu!

J. E.: Tõsi, su IQ on väga kõrge! See võrdlus narkomaania või psühhoaktiivsete ainetega kehtib ka seikluste puhul. Kui see teatud piirist üle läheb – hakkab kahjustama pereelu või ühiskondlikke asju –, siis sa oled juba sõltlane. Võti ongi selles, et püsida ikka akna sees, mitte all- või ülevalpool.

«Selleks et elus energiat juurde saada või pingeid maha saada, on vaja võidelda. Meie kõige suurem viga ongi see, et me ei võitle!» Jüri Ennet / Ardi Truija / ekraanitõmmis

FOTO: Ardi Truija /ekraanitõmmis

Tagasi üles