/nginx/o/2017/07/13/6887573t1ha208.jpg)
«Oskate te mulle öelda, kus on siin kalmistul Georg Otsa haud?» küsis Metsakalmistu väravas asuva plaani juures vanem daam hästiistuvas helehallis kostüümis.
Tellijale
Tiina Pargi kolumn: stseen Georg Otsa haual
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimus esitati vene keeles. Daam oli leidnud plaanilt Georg Otsa nime ja haua nr 29, kuid kuna kogu jutt on eestikeelne, ei saanud ta aru, millise värava juures me oleme. Abistasin teda meeledi, sest käin siin kalmistul tihti.
«Tulin Eestisse ainult selleks, et käia Otsa haual,» ütles moskvalanna. «Ma jumaldan Georg Otsa. Käisin teda Estonias kuulamas juba viiekümnendatel, kui ta laulis Jevgeni Oneginit ja Don Juani. Mul on Otsa DVD, kus on peal väga hea pilt temast Don Juani kostüümis. Ta on seal fotol nagu elus. Võtsin selle isegi täna kaasa.»
Daam võttis oma moodsa kostüümi taskust mulle hästi tuttava DVD ja silitas seda hellalt. Minul kerkis seal kalmistuväravas aga lausa klomp kurku, sest mäletan hästi, kuidas mu isa, Estonia teatri fotograaf Armin Alla, seda pilti oma ateljees tegi.
Teatriinimeste lapsed võisid vaadata etendusi esimese rõdu trepil istudes. See oli minu meelest parim vaatamiskoht. Päeval, mil isa Otsast seda pilti tegi, pidin minema «Don Juani» etendusele. Selleni oli aga veel aega ja isa lubas mul vaikselt istuda oma ateljees, mis asus lavataguste ruumide esimesel korrusel. Pildi tegemine on alati natuke tüütu. See võtab aega ja teinekord ei tule ka päris nii välja, nagu soovitud. Isa liigutas kontravalguse prožektorit, mis oli veidi liiga madalal statiivil. Statiivi kruvi oli kulunud ja kõrgust tuli fikseerida kahe tikuga. Ots sättis väikese ümmarguse peegli ees oma sulega kaabut ja uuris, kuidas tal tuleks rapiiri hoida.
«Hoia käes, nagu etenduse viimases vaatuses,» arvas isa.
«Kas nägu peaks olema naerul või tõsisem?» päris Ots.