Ei ühtki päeva trennita. Ainult hulludele?

  • Jooksin 18 päeva järjest, kuni leidsin, et niisuguse tegevus on lollus.
  • Peategelane on arutust jooksmisest poolsant ja mida aasta edasi, seda hullem.
  • Arulage sportimine väärib hukkamõistu, aga paistab, nagu oleks see kangelastegu.
  • Teiste inimeste otsuseid on võimalik lõputul moel hinnata ja kritiseerida.

Mees, kes jookseb iga päev – Robert Kraft ehk Kaaren –, koos tema eluloo talletaja Laura Lee Huttenbachi ehk Valge Välguga Floridas Miamis South Beachil.

FOTO: Laura Lee Huttenbach

Sport on omamoodi narkomaania – sellest võib tekkida sõltuvus. Kust ja kuidas muutub spordi tervistav mõju kahjustavaks ning kuidas seda õhkõrna piiri ära tabada?

Tellijale

Mida kuradit?! Hüva, saan aru, et mõned lähevad treenimisega lolliks, kaotavad end selle sisse sedavõrd, et ei suuda kahte-kolme päevagi spordita. Aga joosta rohkem kui neli kümnendit iga viimane kui päev kuraditosin kilomeetrit – see ei ole kangelastegu. See näib hullumeelsus, kas pole nii?

Seda jahmunum olin, kui leidsin niisugusest minu arust hullust hiljuti raamatu, ja liiati eestikeelse. Peab see olema inspiratsiooniks või vastupidi, hoopis hoiatuseks?

Tagasi üles