Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

SEIKLUSVIDEO! Kui hull katsumus on ekstreemjooks?

ehk kuidas ma end vägilaste sekka sebisin.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Ekstreemjooksud on saanud meil vaid paari aastaga tõeliseks rahvaspordiks, miks?
  • Arter tegi kaasa Vägilase jooksu ägeda ja mudase finaaletapi Lähtes.
  • Mis vapraid vägilasi rajal ootab? Vaata VIDEOST!

Mudakraavides peitub mingi maagia, mis inimesi ligi tõmbab! Või seisneb saladus hoopis plankudes ja takistustes, millest üle ronida? Olgu kuidas on – ekstreemjooksud on saanud meil vaid paari aastaga tõeliseks rahvaspordiks, mis liidab noori ja vanu, mehi ja naisi. Arter tegi kaasa Vägilase jooksu finaaletapi Lähtel ja sai saladuse jälile.

Põhupallidest püramiid ulatub taeva poole. Ja see ei seisa siin niisama ilu pärast, vaid on raja osa – viimane pingutus enne finišisse jõudmist. Põhukuhi näeb nii ahvatlev välja, et raske on starti ära oodata, tahaks kohe sinna ronima pääseda… Inimesed õpivad täiskasvanuna küll selgeks mõned trikid, oskavad suud pidada ja tarka nägu teha, kuid ulakus ja seiklusjanu ei kao neist mitte kusagile! Ja kas peakski kaduma? Äkki on see hoopis tervislik?

Seljas laperdab mul numbrivest, mis sobiks ka turjakale seiklushärjast mehele. Laubal loksub GoPro kaamera. Tülikaid lisasid tilpneb niisiis küljes omajagu. Aga sellest pole lugu – plaanis on elu esimene takistustega maastikujooks, nii et lähen selgelt elamuse, mitte tulemuse jahile. Ekstreemjooks on võistlus, kus igaüks pistab rinda eeskätt iseendaga ning viskab kinda oma julgusele, jõule ja osavusele.

Hüpped, roomamised ja ronimised muudavad seiklusjooksu raja põnevaks.Kes ei tahaks üle mesitarude karata? | FOTO: Georg Kõrre

«See ei ole tavaline jooksuvõistlus – see nõuab osavust ja võimeid üle keha. Ühekülgsus ei tule üldse meie kehale kasuks, siis võivad igasugu hädad välja lüüa. Seevastu mitmekülgne liikumine – roomamine, hüppamine, turnimine – on väga mõnus. Keha väga vajab seda,» selgitab asja ideed Vägilase jooksu korraldaja Arvi Anton. «Finišis tunneb igaüks, kuidas keha on rahul ja ise oled rahul. Kõige tähtsam on esimene samm teha, tulla ja proovida – ülejäänu tuleb juba iseenesest!»

Ekstreemjooksu sarm peitub selles, et mitte keegi ei tea stardis, mis teda rajal ootab.

Üllatus igas kurvis

Mis siis ikka, vaatame, mis juhtub. Nii sinisilmne pole isegi Kristina, et uskuda esimeste katsete õnnestumise võimalikkust. Praktika kinnitab ka, et tundmatul avastusretkel hävin enamasti igas punktis. Kuid osalt just nii ongi lahe – milline arenguhorisont avaneb! Küll oleks kurb, kui ühel hetkel kõike oskaks, tunneks ja teaks.

Ekstreemjooksu sarm peitub ka selles, et mitte keegi ei tea stardis, mis teda rajal ootab. Rada ise teeb juba hoogsaid ja vallatuid kurve, see pole mingi nüri maantee triikimine, oh ei! Hops üle kraavi, liivamäest alla, teisest üles, siksakid metsa all – väga vaheldusrikas ja vahva. Ning eri takistusi kohtab ka rikkalikult. Korraga taipan, et minu peas pole need katsumused vaid preemiapunktid, ma lausa ootan neid. Kui saab pikemat heinamaalõiku mõõta, vaatan isukalt ringi juba uue üllatusülesande järele. Küllap on asi ka selles, et sirgel teel paneks tõsised jooksuässad minust mööda nagu postist. Aga seal, kus algavad mülkad, ebamugavused ja ekstreemsused, avanevad ka mänguhimulise mudakolli võimalused.

Mmm….mudakraav! Tavaline asi teel, sumaki sisse ja hooga läbi. | FOTO: Georg Kõrre

Tõtt-öelda ma juba ootan seda esimest mudaauku, kuhu sisse karata. Küllap on mu hingeloom Põrsas Peppa, aga ruigan rõõmust, kui üks jurakas porine kraav viimaks teele satub. Ja et pidu oleks täielik, ei tule seda läbida mitte joostes, vaid roomates – üle kraavi on tõmmatud presentkate, protseduur käib enam-vähem nina mudas. Mudalirtsud ja -nätsud põlvede ja küünarnukkide all on nii mõnusad. Olen seal ukerdades tõesti porirahul. Õnneks tuleb muda veel palju ja kraave samuti. Paaris saab vaata et vööni sees solgerdada, aga enamasti ma kuigi sügavale ei vaju. Tuleb välja, et kerge olla on väga kasulik.

Sama selgub vee peal loksuvaid pontoone ületades. Üks aukartustäratav seiklushärg sumas seal korralikult, mina ei vaju kiireid hüppeid tehes ja maandumist keskele sihtides läbigi. Igasugu pehmel ja ebastabiilsel pinnasel liikudes avastan, et mul on omajagu eeliseid.

Rajal sai ka mitu korda üle aia või plangu ronida. | FOTO: Georg Kõrre

Pikkus tuleb samuti kasuks – enamiku ronimistakistustega läheb libedalt, jalg hops peale ja üle! Ei mingit erilist upitamist. Lükkad oma kombitsad välja nagu ämbliknaine ja ronid, kuhu tahad. Eks lühemad saavad samuti osavalt hakkama, lihtsalt peavad tehniliselt veidi taibukamad olema. Seiklusrajal ongi kõige toredam see, et ükski kehakaal ega -kuju ei anna erilist eelist. Mass ja jõud peavad lihtsalt omavahel tasakaalus olema, siis läheb kõik kui lepase reega. Nii et kleenuke plika ja turjakas mehemürakas saavad samadel takistustel kenasti mõõtu võtta.

Naine olla on lill

Vaevalt olen kõrgest plangust poriste kinnastega kinni haaranud, et ennast üles vinnata, kui juba on kohal rüütellik kaasvõitleja, kes lahkelt oma abi ja õlga pakub. No ma saaks ise ka hakkama, pole küsimustki, kuid päästja-kangelase abil muidugi hulga kiiremini. Olen üllatunud ja liigutatud. Härra Heasüdamlik raiskab minu päästmisele ju hea mitu sekundit ja kõik see tuleb ta enda tulemuse arvelt. Aga õige pea saab selgeks, et nii ongi siin tavaks – kaasseiklejate suuremeelsus on otsatu! Naisi on siin napilt ja mehi kaks-kolm korda rohkem. Käsi ulatatakse enne, kui küsidagi jõuad. Kui mees tarib kahte rehvi või liivakotti, siis õrnem sugu pääseb vaid ühega. Kaks rasket rehvi käte otsas joostes on spordimehed silmanähtavalt koormatud. Mina viskan ühe elegantse liigutusega üle pea õlgadele ja lippan kergel sammul. Tühiasi ju, kaalub vähem kui mu kõige pisem laps! «Sellel tšikil sai vist kerge, jooksma siin küll keegi ei peaks,» muigab rajakohtunik heasoovlikult.

Samas peab mõne kandi pealt, kus mehed teadagi tugevamad, igaüks ise oma keharaskuse kandmisega toime tulema. Mitu lõiku tuleb läbida rippus, vaid käte jõul. Kutid panevad kribinal-krabinal edasi, mina rassin, hing paelaga kaelas. «Katsu ikka lõpuni saada, trahv on väga hull,» püüab kohtunik kõrvalt kaasa aidata. Ma teen, mis suudan. Viimaks libiseb vasak õlg ikka vana vigastuse koha pealt liigesest välja ja prantsatan alla – läbikukkumine! Selgub, et hirmsaks trahviks on kakskümmend kätekõverdust. Ma ei suuda oma kõrvu uskuda! See on ju nohu! Teen need kiirelt ära ja kiman edasi. Kuid üks otsus on peas samuti tehtud – rippus liikumisi hakkan nüüdsest eraldi treemina. Sest see tundub kuidagi niivõrd elementaarne ellujäämise baasoskus olevat, et olen oma hävimisest tõsiselt häiritud. Mis siis, kui all ei ootaks kätekõverdused, vaid krokodillid?

Rajal satun kuidagi aina härradega mesti. Siin on sitkeid jooksjatüüpe ja musklis jõumehi, noorukeid ja habemikke. Kõik oleks nagu mingi adrenaliiniküpsise põske pannud – silmad säravad ehedast entusiasmist. Alles pärast jooksu panen ka kaasvõistlejannasid tähele. No tõeline amatsoonide armee – igas eas vaprad kaunitarid, kes näivad koosnevat vaid trimmis lihastest, terasest tahtejõust ja säravvalgest hambareast. Huh! No mõni minusugune suvaline ja muretu seikleja leidub ikka kah. Kuid ikkagi tundub see tore kamp. Äkki paistan ise kah vägilaste kõrval väheke vägevam? Muidugi naeran seda mõeldes iseenda üle.

Pikk liurada otse järve – osa takistusi olid tõelised maiuspalad. Kui aega ei võetaks, jääkski siia kelgutama. | FOTO: Georg Kõrre

Liumägi järve ja kaklus kaameraga

Mõned takistused on küll sulaselge nauding! Rada vingerdab võrdlemisi väikese ala peal, nii panen juba tükk aega varem tähele maiuspala teel – pikka liurada, mis suruveega otse järve sulpsab. Päike lõõskab lagipähe ja jahutav veetakistus oleks enam kui teretulnud. Juba rõõmustan, et lähemale jõuan, aga oh ei – järsk kurv, liivakott turjale ja mäest üles. Pole veel mingit liugu mu teel, hoopis muud atraktsioonid. Kui viimaks kelgutama pääsen, nõuab raja jätkamine tõsist tahtejõudu, sest väike laps minu sees jookseks kohe mäkke tagasi ja sõidaks veel ja veel ja veel.

Väikesi vigastusi tuleb seiklusrajal ikka ette, selleks olid kohal meedikud. | FOTO: Georg Kõrre

Kõik vees mulistamised pole aga võrdselt mõnusad. Üks lõik tuleb läbida vees, veepiirile kinnitatud terasvõrgu all. Vaatan rahulikult, et nina jagu hingamisruumi mahub võrgu ja vee vahele küll. Siuh selili, annan jalgadega hoogu ja juba libisen restide alla. Aga oh häda – kui hingamise koht kätte jõuab, selgub, et minu hädavajalikus õhuruumis laiutab laubale kinnitatud GoPro! Nii et nina ega silmad enam korralikult veepiirist üle ei pääse! Hetkeks hakkan rapsima – mis teha, välja ei saa, hingata ei saa, kaamerakummid olen nii hoolikalt patsi alla põiminud, et seda sindrinahka peast ära kah ei saa! Suman jalgadega suvaliselt nii kiiresti, kui suudan ja õnneks see aitab – libisengi üsna ruttu takistuse alt välja. Kuid vett sai omajagu sisse tõmmatud ja selle väljaköhimine võtab mõneks meetriks hoo maha. Kuid see on ka ainus kord, kus takistuse järel pääsemisrõõmu tunnen. Rada on täis katsumusi, kuid ohtlik see pole – iga uus vigur on tavaliselt selge mängulust!

Preemiaks saan finiši eel mitu järsku tõusu võtta. Üks mägi on sellise kalde all, nagu Eestis harva näeb. Osa seltskonnast läbib lõigu käpuli, et mitte alla käia. Kuid äsja keskmäestikust tulnule on see lihtne lõik, kust varvastel üles lipata. Ja viimaks kauaoodatud põhutorn. Küll see on tore! Mis parata, ma ei raatsi siit niisama üle rallitada, naudin ronimist, naudin vaadet, kaifin igat meetrit. Hops alla ja olengi finišis – juuksed sassis, kõrvadeni mudane ja porirõõmus. Eneseületusest paremat (legaalset) heatujupilli pole seni veel leiutatud!

Ja pärast jooksu.Finišieufooria – ise kõrvadeni mudane ja porirõõmus. | FOTO: Georg Kõrre
Vägevaimad naised:1. Kristel Sibul,2. Minnas Kuslap,3. Külli Sizask, | FOTO: Georg Kõrre
Vägevaimad mehed:1. Sander Linnus,2. Hasso Paap,3. Illar Lood | FOTO: Georg Kõrre
Tagasi üles