Justin Petrone Eesti laste lapsepõlvest: Ameerikas poleks see võimalik!

Justin Petrone

FOTO: Margus Ansu

Viimatise Viljandi folgi ühel õhtul, tegelikult juba kesköö paiku istusin Jaani kiriku juures, tõmbasin hinge ja kuulasin, kuidas mu lapsed seal kusagil folgimänguplatsil pimeduses müdistavad. Hiiglaslik trips-traps-trull, lastelava, kardinamäng... ja äge labürint, ehitatud vanadest euroalustest. Äkki tabas üks äratundmine. Ameerikas ei saaks mitte midagi sellist juhtuda.

Tellijale

Kõigepealt, lapsed pääsevad Viljandi folgile tasuta. Pikematel on küll vaja oma alla-12-vanust dokumendiga tõestada, siis saavad nad käepaela ja vaba ligipääsu kõikjale. Minu sünnimaal on midagi nii lahedat nagu neljapäevane folgipidu kindlasti kallite lastepiletiga. Ja festivali lasteala oleks Ameerikas kindlasti taraga muust eemaldatud, et keegi sealt kaduma ei läheks, ja lapse saaks sinna jätta vaid kirjalikult registreerides ja isikut tõendavaid dokumente esitades, kätte saaks lapse vaid sama inimene, muidugi iga kord dokumenti näidates.

Labürindist ma üldse ei räägi. See oleks tehtud sünteetilisest kummist, et keegi end ei vigastaks. Korraldajate hirm isiklikele-vigastustele-spetsialiseerunud-juristide ees on üüratu. Lisaks kõigi lapsevanemate üldine halvakspanu ja korduv mantra: «Kas nad ei tea, kui ohtlik see on?» Euroalustest kokku klopsitud ehitisest võib ju pinnu saada!

Ühesõnaga, sellist jaburalt riskantset ideed poleks Ameerikas keegi isegi ajurünnakukoosolekul hakanud välja käima.

Fakt on see, et minu sünnimaad on tabanud suur hirmukultuur ja selle vastu on raske võidelda.

Kuid asjad ei olnud Ameerikas mitte alati nii. Lood olid teised isegi neil mitte nii ammustel aegadel, kui mina laps olin. Ma kadusin koos sõpradega tundideks metsa. Ma sain oma seiklustes haavata, võin seni arme näidata.

Tagasi üles