MOEAJALOOTUND. Püksid naiste jalas – pühaduseteotusest feminismi lipulaevaks

FOTO: StockSnap / CC0 Licence

Püksid – nii iseenesestmõistetav osa tänapäeva naiste garderoobist – ei ole olnud seda mitte eriti kaua, vaid lühikesed 150 aastat. Kui mõelda, et isegi aluspüksid said kantavaks vaid mõnisada aastat tagasi, siis võib neid nimetada üheks viimaseks naiste suureks garderoobiuuenduseks üldse.

Esimesed üksikud ekstreemsused

16. sajandil naiste ratsasadula ilmumisel hakkasid naised kandma spetsiaalseid ratsakleite, mille alla tohtisid jalga tõmmata püksid – calecons. Teatavasti oli naiste püksikandmist keskajal peetud peaaegu surmapatuks – luges ju kirik ka Jeanne d´Arci üheks kuriteoks meesteriietuse, so pükste kandmise.

18. sajandil algas meestemoe kopeerimine. Kõige moodsam oli ilmuda jahile kuninganna Marie-Antoinette´i eeskujul meestekostüümis, mille moodustasid redingot, seemisnahksed põlvpüksid ja suur meestekübar. Eriti kaugemale õukondlaste meelelahutusest see mood siiski ei läinud.

Feminism ja bloomerid

Bloomerid

FOTO: Wikimedia Commons

Bloomerid kujundas 1850. aastal proua Elizabeth Smith Miller, kes oli ka esimene, kes neid kandis. Kuid see rõivas sai oma suurima kuulsuse ja oma nime Amelia Bloomeri käest, kes riietus sageli sellesse rõivasse ja oli selle kõige järjepidevam advokaat.

Ameerika feminist ja ajakirjanik, ajalehe The Lily toimetaja Amelia Jenks Bloomer (1818-1894) võitles õiguse eest kanda pantaloone või põlvpükse mitte ainult sporti tehes, vaid ka igapäevase rõivastusena. Tema 1851. aastal presenteeritud tuunika ja põlvini ulatuvad kottpüksid said feminismi sümboliteks ja hakkasid kandma tema nime. Liikumine naise vabaduste laiendamiseks võttis Ameerikas üsna tõsise ja laialdase leviku. Sellesse sekkus ka kirik, keelates bloomerite kandmise pühakodades. Püksid leidsid pooldajaid ka Euroopas, neid populariseeris briti ajakiri Queen. Eriti tervitasid naised neid riideesemeid 1890ndatel kui suurepärast abivahendit, mis andis neile vabaduse jalgrataste kasutamiseks. Naised pääsesid kodust välja ilma mehe abita ja see muutis nad märksa iseseisvamaks.

George Sand

FOTO: AKG Images / Scanpix

Umbes samal ajal põhjustas Pariisis skandaali kirjanik George Sand (Amandine Aurore Lucie Dupin, 1804-1876), kes alustas võitlust sugudevahelise võrdsuse eest pärast lahutust parun Dudevantist. Sigar käes, jalutas ta Pariisi tänavatel pikkades pükstes, meestemantlis ja naelutatud saabastes. Sõnum jõudis pärale. Kriitika oli sunnitud tunnistama tema talenti ning Balzac ja Flaubert suhtusid temasse kui omasugusesse. 

Need jäid siiski üksikuteks ja ekstreemseteks katsetusteks vabastada naised maani seelikutest ja ahistavatest korsettidest. Tõelise pöörde tõi alles järgmine sajand.

20ndate arglikud katsetused pükstega

Esimesteks julgeteks moesuunajateks said 20. sajandi alguses Paul Poiret ja Coco Chanel.

Paul Poiret polnud just mees, kes oleks reeglite järgi mänginud. Armastusest idamaise stiili vastu kujundas ta naistele haaremipüksid. 1911 tõi disainer moodi naiste põlvpüksid ehk külotid. Enamasti jäid need rõivaesemed enne Esimest maailmasõda seotuks siiski vaba aja veetmisega.

Aasta umbes 1910

FOTO: Mary Evans / Grenville Collins P / Scanpix

1920ndate lõpul olid populaarsed napid lühikesed püksid ja vestid. Tolle aja õhukesi sukki kanti ka sportides: sokid tõmmati sukkadele lihtsalt peale. Lühikesed püksid ja põlvpüksid oli vastuvõetav rõivastus jalgrattasõidul. Püksseelik oli suurim moeuudis. Palju kõneainet tekitas Coco Chaneli populariseeritud uljas meremehestiil, eeskätt laiad valged meremehepüksid.

Varased 1930ndad

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Marlene Dietrich ja tema smokingud

«Kui naised oleksid teadnud, kui mugavad on meeste püksid, poleks nad iialgi seelikut selga pannud,» ütles Marlene Dietrich 1931. aastal, kui Pariisi võimud palusid tal linnast lahkuda pärast seda, kui ta oli tänavale tulnud meeste ülikonnas. Näitlejanna kandis meeste riietust ega soovinud sellest ühiskondliku arvamuse heaks loobuda. 1932. aastal ilmus ta filmi esilinastusele, kus ta peaosa mängis, smokingus ja kikilipsuga, tekitades sellega tõelist furoori. Pealegi nägi ta smokingus parem välja kui enamik mehi.

Marlene Dietrich circa 1032

FOTO: AKG Images / Scanpix

Dietrich oli esimene, kes kandis pükse avalikult tänavatel. Tema ülikonnad ei muutunud siidkangaste ja pehmemate värvide abil naiselikeks. Selle asemel nõudis ta tõelisi meeste kostüüme, mille erisuseks oli ainult esilekummuv büst.

Marlene Dietrich aastal 1934

FOTO: AKG Images / Scanpix

Tavalistele naistele, kes polnud nii julged ja arvestasid rohkem ühiskondliku arvamusega, jäid püksid kättesaadavaks spordi-, õhtu- ja vaba aja rõivana. Puhkerõivad olid sobivalt peened – tohutult laiad püksid ning lahtise seljaga pluusid laiade kübarate ja espadrillidega, kergete riidest madalate kingadega. Neid laiu pükse kutsuti rannapidžaamadeks. Uudsed olid lühikesed püksid kantuna eest lahti nööbitud kleidi all suvituskuurortites. Reisimiseks pakkusid moeajakirjad püksseelikut.

1930ndad

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Sõjajärgne meelsusriietus

40ndatel kanti sõjaväevormist inspireeritud pükse. Neljakümnendate mood oli läbi ja lõhki mõjutatud Teisest maailmasõjast. Sõda nõudis vorme, mistõttu hakkasid naised kandma kostüüme ja lisaks seelik-pintsak komplektile ka pükskostüümi. See lisas riietusele maskuliinsust.

1950ndatel said teksapüksid meelsuse ja kuuluvuse sümboliks, olles 1954. aastal puhkenud rock'n'roll-buumi põlvkonna meelisrõivaks. Inspireerituna Marlon Brando mootorratturi-look’ist filmis «The Wild One» («Metsik») sai neile tunnuslikuks kombinatsioon mustast nahkjakist ja teksapükstest. Tüdrukud, kellele meeldis pahade poistega ringi käia, eristasid end headest tüdrukutest lühemate juuste, väikese kaelaseotava räti, liibuvate pluuside, kitsaste seelikute või kapripükstega. See oli esimene ajastu, kus tekkis stiilivahe noorte ja vanemate inimeste riietuses. Teksapüksid, mis olid seni olnud kullakaevurite ja farmerite tööriietuseks, muutusid järsku ikoonilisteks noorte rõivaesemeteks.

1960ndad

FOTO: Mary Evans / Scanpix

Unisex ja pükskostüümid

60ndate unisex-stiiliga kaasnes alt laienevate pükside kandmine. Tolle ajastu moesuunaja Mary Quant populariseeris peale miniseeliku ka liibuvaid sooniksviitreid ja puusal istuvaid pükse. Moeka kostüümi sai kokku 7/8 pikkuses kaherealisest pintsakust ja sirgetest alt laienevatest pükstest. Kummaline, kuid naiste pükskostüüm näis puritaanlastele palju šokeerivam kui lihtsalt püksid. Seda tauniti peaaegu 1966. aastani, mil Yves Saint Laurent tõi poodiumile smokingites ja pükskostüümides modellid. Tema kollektsioon Le Smoking osteti momentaanselt ära. Enne seda seostusid püksid vaid mehelike lesbikirjanikega. Le Smoking tegi püksid naiste jalas mitte ainult vastuvõetavaks, vaid andis neile prantsuspärase elegantsi. 

Ida-Saksa mood aastal 1970

FOTO: AKG Images / Scanpix

60ndad tõi ka mustad või valged liibuvad Levised, mustad rullkaelusega sviitrid ja päikeseprillid. Need olid Andy Warholi grupi Velvet Undeground univormiks.

60ndate keskel San Franciscos sündis aga hipiliikumine. Inglismaa ja Ameerika lillelapsed avastasid, et denim on ideaalne, odav, funktsionaalne kangas, mille kaudu oma identiteeti väljendada. Teksamood sai uue tõuke, kui inimesed hakkasid ise oma riideid ümber disainima ja neid isikupärasemaks muutma.

Customized denim ehk isekaunistatud teksa oli märksõna, ning Euroopas võis näha teksapükstest ümber tehtud mütse, kotte, kingi ja seelikuid. Tootjadki said sellest inspiratsiooni ja asusid eksperimenteerima eri pesuefektide, lõigete, värvi ja tugevusega teksadega. Oluliseks murranguks oli ka see, et teksadest sai unisex-rõivas, mida võis kanda igaüks. Kuna nõudmine oli suur, siis avasid uksed ka esimesed teksapoed. Teksakandjate mässaja-vaim oli aga ikka veel elus, nagu näitas Woodstocki kogunenud festivalipublik. Ka kultusfilmid nagu «Easy Rider» (1969) aitasid teksakandjatele meenutada nende pükste ideoloogilist tausta.

Ajakirjakaas aastast 1966

FOTO: Illustrated London News Ltd/Mar / Scanpix

Teksade võidukäigu algus

Kõrge vöökoha ja alt laienevate säärtega püksid olid üheks hipiajastu hittriideks. Püksipaar pidi langema väikese voldina jalale ja katma kinga kanda, paista ei tohtinud rohkem kui kõrge kontsaga kinga konts – mitte mingil juhul peenike tikk-konts. Pükse ei tohtinud õmmelda liiga odavast kortsuvast materjalist. Viigid pidid olema korralikult sisse pressitud või isegi nöörvoldina õmmeldud. 

1970ndate naistemood

FOTO: AKG Images / Scanpix

Veel enne seitsmekümnendate lõppu ilmusid disaineriteksad, mis selle dekadentliku ajastu seksihulluse puändina olid nii liibuvad, et ühe prantslasest poeomaniku sõnul põhjustasid pungsilmsust. Disaineriteksaste taga olid Calvin Klein, Fiorucci ja Gloria Vanderbilt.

Modellid aastal 1978

FOTO: AKG Images / Scanpix

Teksad olid nüüd erineva lõikega ja värviga, isegi leopardimustrilised. Neid tehti denimist, velvetist, elastikust ja kanti koos spordijalatsitega või kauboisaabastega, ka ülestõstetud kraega nahkjakiga. Nii massiliselt polnud naised varem pükse kandnud. Popiks said madala vööjoonega ja alt laienevad hipsterid ja teksaülikonnad ning ka moekunstnikud hakkasid denim-kangaga omasoodu katsetama. Eurooplaste leiutised võeti Ameerikas hea meelega vastu ning teksasid hakkas kandma ka vanem generatsioon. Teksade imago oli seotud noorusega ja kes ei tahtnud siis olla igavesti noor.

Naistemood aastal 1975

FOTO: AKG Images / Scanpix

Diskoajastu läiked ja sädelused

ABBA koos saatejuht Dick Cavettiga. ABBA: Bjorn Ulvaeus, Anni-Frid Lyngstad, Agnetha Faltskog ja Benny Andersson.

FOTO: Stefan Lindblom / SCANPIX

80ndatel nägid päevavalgust diskoajastu lapsed – ohtralt pärlite, litrite, tikandite ja värviga kaunistatud püksid. Disko lemmikuteks olid atlass-siidist bokseršortsid ja kõrged kontsad, haaremipüksid ja leotardid, tibatillukesed looriga Hollywoody kübarad, ning nahkpüksid, mida kanti kõrge kaelusega pitspluuside ja madalate kingadega. Disaineriks, kes naiste pükskostüümi igapäevaellu viis, sai noor Giorgio Armani. Tema loodud elegantselt lohakas rõivastus võimaldas kanda kostüümjakki ilma pluusita — otse aluspesu peal.

Modellid 1980ndatel

FOTO: Mary Evans/Adams Picture Library / Scanpix

Samal ajal said uue tähenduse ka teksased. Need olid konservatiivsed ning neid kanti sametkingade ja valge pluusiga. Siis tulid Londoni punkarite rebitud teksased. Ajastul, kus kõik oli ülemõõduline, omandasid ka teksad lotendava kuju. Tolle aja kuumaks hitiks olid aga stretch-teksad, mis tegelikult eksisteerisid juba alates 60ndatest.

Nüüdseks on kõikvõimalike lõigete ja materjalidega püksid läbi teinud kõik moeuperpallid, mis võimalik ja saanud loomulikuks osaks naise garderoobist. Pole mugavamat riideeset reisiks, sportimiseks, vaba aja veetmiseks. Paljud naised ei loobu neist isegi mitte pidulikel juhtudel. Mõnede garderoobi ei kuulugi enam seelikuid ega kleite. Peaksime ehk hoopis need nüüd feminismi lipulaevadeks kuulutama?

Tagasi üles