/nginx/o/2017/08/03/6953927t1h5b9c.jpg)
1931. aasta 25. juuli Abieluleht kirjutab kurioossest sündmusest, kus anonüümne Tallinna mees aitas omast arust naisel uut ametit õppida, kuid tõde oli märksa krehvtisem… Aritkkel kandis pealkirja «Kui Tallinn nutab ja naerab: mees ukse taga, sõber naisega pimedas toas».
Proua Alma V. mehel on küll vägagi korralik sissetulek, millest jatkub ära elamiseks, ent siiski otsustas tema praegusel kehval ajal omalegi soetada kõrvalteenistuse. Kuna üks mehe hea tuttav oli päevapiltnik, otsustas proua Alma just äraõppida selle ameti.
Mehe sõber hakkas nüüd igapäev käima proua Almat õpetamas. Alati tehti sealjuures ülesvõtteid, kusjuures ainult õpilasele ja õpetajale tõsisemat muret valmistas plaatidele ilmutamine, milleks teatavasti vaja täiesti pimedat tuba.
Abiks tuli aga siin mees, kes oli nõus magamistoa ukse ees hoidma paksu vaipa, et ka sealt ainustki valguse kiirt ilmutajate juurde ei pääseks. Ja nii siis sündiski, et mees alati hoolega varjas magamistoa ust, mille taga askeldasid naine ja sõber. Kui ilmutamine läbi, hõigati seda mehele, kes alles siis magamistuppa tohtis astuda.
Ühel päeval libises aga vaip kuidagi kogemata mehe käest, nii et valgus uksepragude vahelt tuppa pääses. Arvates, et see plaat rikutud, ei hakanud mees vaipa enam uuesti ukse ette panema, vaid otsustas ilmutajate juurde vabandust paluma minna.
Aga, oh häda! Siin veendus mees selles, et too ilmutamine on üks hoopis kummaline tegevus. Sest naine – see istus momendil sõbra põlvel, kaelustades ja suudeldes seda nii palavalt kui ehtne hispaanlanna!
Kuigi mehel päevapildistamisest aimu polnud, arvas ta, et see, mis kinnise ukse taga tehakse, on ikkagi midagi muud kui ilmutamine. Sellepärast tegi tema sealsamas midagi, mille tulemusena sõbra ja naise näole ilmusid muhud ja kõik, mis sellega kaasas käib.
Samuti pidi naine sel päeval pakkima oma kimpsud-kompsud ja otsima uut elukohta, mille ta kuuldavasti olevat leidud tollesama ülesvõtja juures kellega nii kummalisel kombel ilmutati pilte.