Eksperiment: kuidas Meisterjaan minust staari tegi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Madli Viigimaa

Jah, te lugesite õigesti, ma olen nüüd staar. Keegi minuga pilti ei ole tahtnud teha, autogrammigi pole küsitud, aga see ei olegi nii tähtis, sest vähemalt ma ise tean. Kuidas ma nüüd ikkagi järsku staariks sain? Loe ja saa teada!

Kõik sai alguse ühel ilusal reede hommikul, täpsemalt kell 10.30, kui ma läksin Viljandi pärimusmuusika festivali raames toimunud parmupilli õpituppa (kuhu ma pidin platvormkingadel jooksma, et mitte hilineda), mida juhtis Merike Paberits. Tema õpetas meile parmupilli algtõdesid, mida sai koheselt ka laenutatud pilliga järele katsetada.

Õppisime, et parmupillilt saab erinevaid helisid kätte keele, sõrmede ja kurgu abil. Kurk peab olema kas avatud või suletud, parmupilli keel võib olla vaba või blokeeritud ja enda keel, no see võib olla väga mitmes erinevas kohas, isegi pidevas liikumises. (Vähemalt mina sain nii aru.)

Tegelikult oli minu esimene tähelend juba seal õpitoas, sest minu kõrval istus noormees Korea televisioonist. Teda filmiti praktiliselt terve aja, seega väga suure tõenäosusega võisin pääseda isegi välismaa televisiooni! Eks teinekord siis Koreasse minnes paistab, tuntakse tänaval ära või mitte...

Selleks ajaks kui Merikese tund sai läbi, oli kohale ilmunud juba ka Meisterjaan. Ta tuli sinna otsima inimesi, kes moodustaksid parmupilliorkestri ja esineksid temaga koos õhtusel kontserdil. Sellisest heast võimalusest ei saanud ma ometi ilma jääda – see oli ju suisa saatuse sõrm! Seal me siis istusime ja harjutasime koos Meisterjaaniga – paljudel parmupill esimest korda käes. Kas suudate uskuda, et samal õhtul ootas ees esinemine Viljandi pärimusmuusika festivali publikule? Appi! Kuhu ma ennast mässisin?

Lavanipid Laura Põldverelt

Kui juba lavale minek on, siis tuleb selleks ikka ette ka valmistuda. Seda enam, et pole teada, kas see osutubki nüüd minu kuulsuse tipphetkeks või on see alles algus minu tõelisele tähelennule? Noh, igal juhul oli ees ootamas väga tähtis sündmus. Nõnda ma seadsin sammud tagasi oma ööbimispaika, et ennast õhtuks valmis sättida. Tegin endale lausa lokid pähe, sest juba Laura Põldvere on öelnud, et see, kuidas sa laval välja näed, on austusavaldus publikule. Olgugi, et laval tuli veeta ainult paar minutit, ikkagi!

Staarielu pole kohe kindlasti kerge, sellest sain juba valmistudes aru: meik, küünelakk, pool pudelit juukselakki pähe... Linna naasin kivikõvade juustega. Pool tundi vaevasin pead, milline võiks olla minu kui tulevase staari esimese märgilise kontserdi rõivastus, kuid lõpuks lõin käega. Ma ei tea, kas Laura minuga nõustuks, kuid mõnikord peitub lihtsuses oma võlu - tol korral käisid teksapüksid küll. Tenniseid ma siiski jalga ei tõmmanud, vaid otsustasin kingade kasuks.

Festivalialale naastes tuli mulle vastu rahvamuusik Celia Roose, kellelt mõtlesin õhtuseks esinemiseks nõu küsida. Nimelt: kuidas tulla toime lavanärviga? Tema soovitus oli see, et tuleb lihtsalt kujutleda, nagu seal ei oleks kedagi teist peale sinu. Etteruttavalt olgu öeldud, et see toimis. Kuna kontserdini oli veel mitu head tundi, siis nautisin nii kaua teiste artistide etteasteid, sõin kõhu korralikult täis ja natukene harjutasin pilli ka.

Lõpuks hakkas kell sinnamaani jõudma, et tuli asuda kontserdipaiga poole teele. Eelnevalt leppisime Meisterjaani ja teiste mängijatega kokku, et kohtume pool tundi enne kontserdi algust, nii jõuame veel koos veidi harjutada. Sel ajal hakkas kogunema ka publik ja hirmuga vaatasin, kuidas kohad täitusid. Rahvast oli päris palju ja hulk inimesi kogunes täiesti lava ette.

Staarihetk on käes

Julgust andis juurde see, et ma ei olnud õnneks ainukene staar, kes seda parmupilli sinna lavale mängima pidi minema. Õige pea jõudiski kätte see aeg, mil tuli lavale minna ja endast parim anda. Mängisime seal vist tegelikult üsna kaua, aga tunne oli küll, et aeg lendas. Olime just nagu mängima hakanud, kui juba tuli lavalt lahkuda.

Emotsioonid olid pärast esinemist positiivsed, sest publik oli väga meeldiv ja elas kaasa. Tänu sellele kogemusele tekkis mul suurem huvi parmupilli vastu ja tõenäoliselt ostan endalegi selle. Kui minust just järgmist Meisterjaani ei saa, siis vähemalt meenub mulle seda mängides alati see päev, kui mul oli võimalus temaga lava jagada.

Tõsiasi, et senini pole mult veel autogrammi küsitud, on aga ilmselt seletatav sellega, et olen enamus aja olnud oma maakodus ja kellelgi pole võimalust tekkinud. Tegelikult on eestlased nii tagasihoidlik rahvas, et ega vist väga ei kiputagi küsima?

Aga kui ma nüüd staariks ei saanud, siis ei vasta see üldse tõele, et Eestis on kuulsaks saada imelihtne ja igaüks saab sellega hakkama. Polnud see midagi nii lihtne, tuli ikkagi platvormkingadel joosta ja kõige tipuks veel lavale ka ronida. Kokkuvõttes olen siiski väga rahul, et sellisest võimalusest kinni haarasin ja midagi uut proovisin. Aitäh kõikidele asjaosalistele!

PS! Minu esinemisest kahjuks head fotot pole, aga te nägite pilti, kus valge kleidiga brünett tütarlaps mängib parmupilli (see olengi mina). Sellel pildil on näha Meisterjaani ja publikut sellel samal kontserdil.

FOTO: Madli Viigimaa

Tagasi üles