Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Betti Alver elas üle sõja, nälja, riigipoolse vaenamise ja hingesugulase hukkumise

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Betti Alver 1930ndatel | FOTO: Postimees / Scanpix

«Ühevõrra olulised olid Betti Alveri jaoks nii tähekogu, õitsev lill kui ka tuulde räägitud sõna. Kui see kolmainsus meeles püsib, siis on hõlpsam mõista tema elu ja loomingut, siis asetub kõik õigele kohale,» on kirjutanud Enn Lillemets.

Jõgeva raudteejaama kasarmu

Elisabet-Vilhelmine Alver sündis 23. novembril 1906 Jõgeval raudteetöölise, hilisema teemeistri Mart Alveri ja ta naise Minna perekonnas. Sünnimaja – pikk lihtne ühekorruseline maja, mida jaamakasarmuks hüüti – asus Jõgeva vaksali kõrval. Alverite perekonnale kuulus väike kahetoaline korter, mille aknad avanesid jaamaplatvormile.

Kuuest lapsest kasvasid suurteks Elisabet-Vilhelmine ja temast neli aastat vanem vend Martin. Lugema õppis tüdruk vanema venna kõrvalt varakult ega tarvitsenud siis enam ema tüüdata muinasjutusoovidega. Kodu oli täis hoolt ja armastust. Seal leidus harmoonium, mida Betti väiksena mängima õppis. Isa ja vend olid head viiuldajad. Mart Alver mängis kaasa kohalikus pritsimeeste puhkpilliorkestris. Peale emakeele osati perekonnas saksa ja vene keelt, peeti lugu juturaamatutest ja uuriti ajalehti.

Laste tavaliseks mängupaigaks oli jaamatagune lopsakas aed. Aednike-mõisakärnerite soost ema pärandas Bettile armastuse lillede vastu. Õunapuude, marjapõõsaste ja peenarde vahel asus metsviinapuu väätidesse kasvanud lehtla, mida tollal «laubeks» nimetati. Rohkem kui nukkudega armastas Betti mängida teatrit. Ise oli ta harilikult peanäitleja ja lavastaja ning jagas meelsasti mängukaaslastele igasuguseid osi.

1914. aasta sügisel pandi tüdruk õppima Tartu Puškini-nimelisse tütarlastegümnaasiumisse, kus ta õppis aastani 1917. «Kuna vanematel minu ja kooliskäiva venna kostilepanek üle jõu käis, asus ema meiega linna üürituppa, asendades ökonoomilise leidlikkusega seda, mis ainelistelt reservidelt puudu jäi. Nimetatud üürituba asus Tartus Pihkva (praegusel Võru) tänaval majas nr 35 ja selle elanikud kuulusid eranditult linna kõige vaesemasse kihti. Elati räpakalt ja lärmakalt, kõigil neil inimestel oli alalisi omavahelisi arveteõiendusi ja kisklemisi.» Hiljem käis Betti Tartusse kooli Jõgevalt. Tänu sellele, et isa töötas raudteel, oli rongisõit prii. Betti lõpetas Tartu ENKS tütarlastegümnaasiumi 1924. aastal ja astus ülikooli filosoofiateaduskonda eesti keelt ja kirjandust õppima.

Esimesed kirjanduslikud katsetused proosas

Kirjandusega hakkas Betti tegelema kooli ajal pooljuhuslikult. See polnud isegi mitte tema lemmiktegevusala – pigem köitis tüdrukut muusika. 13. märtsil 1938. aastal Uudislehele antud intervjuus meenutas ta esimese tuntust toonud raamatu «Tuulearmuke» sündi: «Olin NKS tütarlastegümnaasiumi õpilane, öösiti poolsalaja kirjutasin, ja ema hurjutas, et mida sa, plika, seal kirjutad. Mina tegin salapärase näo ja vaikisin. Oli asi valmis, sattus ta Tuglase kätte lugeda. Tuglas soovitas teise romaanivõistlusele saata. Ja kui siis teos auhinnati, ja ma selle rahapataka kodus lauale viskasin, siis ... Ema vangutas pead ja ütles: «Lausa patt, et niisuguse asja eest nii palju raha antakse.» Ja mina arvan nüüd, et tal oli õigus.» Ometi saavutas raamat Looduse romaanivõistlusel II auhinna ja pärast seda avaldas Betti Alver veel hulga novelle ja jutustusi.

/ Bettimuuseum.eu

Alver ja Talvik – «eesti silmapaistvam luuletajapaar»

1930. aastal tuli Tartu Ülikoolis filoloogiat õppiv noor luuletaja Heiti Talvik noorele proosakirjanikule Betti Alverile üle andma kutset üliõpilasseltsi Veljesto õhtule, end ühtlasi viisakalt saatjaks pakkudes. Sealt see algas – kahe tundliku vaimuinimese teineteiseleidmine ja armastus. Nende elud olid seni väikeses Tartus kulgenud paralleelselt, teineteisest oldi kuuldud, elatud isegi samades majades, kuigi mitte samal ajal. Oli kuidagi loomulik, et nad kokku said.

Heiti Talvik, UTKK F 133/A11, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, / muis.ee

Heiti oli pärit kultuurilembesest perekonnast, kuid ta noorus oli boheemlaslik ja heitlik. Talvik ei hoolinud materiaalsetest väärtustest, vaid keskendus vaimsetele. Raha oli tal alati vähe või polnud üldse. Kui oli, siis tahtis ta seda tingimata kellegagi jagada. Lisaks oli ta väga rahvusmeelne. 1926. aastal ülikooli astunud, sai ta tuntuks oma luuletustega veel enne, kui neid avaldama hakati. 1934. aastal ilmus tema esimene luulekogu, mis võeti sedavõrd tormiliselt vastu, et Talvik sai kohe kirjanike liidu liikmeks.

Ehkki Betti Veljesto liikmeks ei astunud, hakkas ta meelsasti lävima Heiti Talviku sõpruskonnaga, kuhu kuulusid Ants Oras, Paul Viiding, August Sang jt. Heiti mõjul hakkas Betti ka ise luuletama. Ants Oras on kirjutanud: «Korraga hakkas Alver kohvikusse kaasa tooma ka omaenda käsikirju – seekord lühipalu: haruldaselt ilusas, puhtas käekirjas paberile pandud üllatuste seeriaid. Peaaegu kogu ta uus toodang oli lüürika, kuid erilaadne – meil täiesti enneolematu. /…/ Ent kogu üleminek andekalt, kuid veel alles katsetavalt proosaloomingult värssidele, oli Heiti Talviku inspireerit. Kes seda ei usu, ei tunne fakte ega Talvikut.»

1930. aastate alguses ilmus rida poeeme ja 1936. aastal esimene luulekogu «Tolm ja tuli». See võeti ülihästi vastu ja probleemideta sai Betti Alverist kirjanike liidu liige. Kirjandusparnass ohkas kergendatult – lõpuks ometi oli Marie Underile mantlipärija tekkinud. Talle kirjutati tunnustusi ajakirjanduses ja pommitati intervjuudega. «Olen oma luulega rohkem rahul kui proosaga,» ütles ta Uudislehe reporterile 1938. Isegi nüüd ei tahtnud Betti Alver end pidada kirjanikuks, ta ei võtnud seda kui elukutset.

Sõpruskonnast kasvas välja Arbujate luulerühmitus, mis kuulutas trotslikult vaimsete väärtuste ülemust materiaalsete ees. Arbujate kogumiku koostaja ja ideoloog Ants Oras meenutas: «Peene- ja puhtailmeline, tähelepanelik, kuid tavaliselt pigemini kuulav kui kõnelev Alver võis vahel hetkeks süttida, esitades teravalt sõnastet vaateid, kuid alati püüdes neid pehmendada, kui need näisid mõnd juuresolijat riivavat. /---/ Takt, mis on nii karakteerne ta luule kohta, iseloomustab teda kõigiti ka inimesena.»

Seitse aastat kulus luuletajapaaril kokku kasvamiseks. Ühel päeval otsustasid nad kõik ka ametlikuks teha. 19. juuli hommikut 1937 meenutas Ants Oras nii: «On veel selgesti meeles kahe luuletaja abiellumispäev, kuigi on ununend daatum. Olin loengult läind Kolme Koopa Kohvikusse, kui mu lauda umbes paarkümmend minutit enne keskpäeva ilmusid Alver ja Talvik pisut ebatavaliselt elevas meeleolus. Ilma erilise sissejuhatuseta teatas Alver korraga, et Heiti ja tema kavatsevad abielluda ja palus mind tunnistajaks kaasa. «Millal?» – «Kell kaksteist.» – «Kuid pole ju teist tunnistajat!» – «On küll – Paul Viiding on kohal.» Sääl ta oligi – teises lauas. Palusin hetkeks vabandust, ruttasin välja ostma kimbu punaseid roose, millega tõttasin tagasi, mispääle ilma pikemata siirduti ümber nurga asetsevasse perekonnaseisuametisse. Tseremoonia toimus vaikselt, nagu pool juhuslikult, ega järgnend sellele mingit pidutsemist: see näis nii endastmõistetavana. Kahele teele oli leitud ettemäärat liitumiskoht, kaks sugulasvaimu oli ühinend.»

Kooselu näis andvat Alverile uue sisemise tasakaalu. Nende koduks sai maja nr 26 Kalmistu tänaval.

«Tankid veeresid, muusad vaikisid»

Säärastele boheemlastele nagu Alver ja Talvik oli sõjaaeg raske, suure osa sellest elasid nad Aakre Pühastel, Võrtsjärve lõunatipul. Sinna oli Betti isa 1930. aastate lõpul ostnud väikse maja koos põllulapiga. Talviti viibiti siiski Tartus Narva maantee 122 puumaja korteris, mis imekombel oli pääsenud 1941. aasta pommitamisest.

Talvikud sulgusid oma kitsasse kodusse, külmetasid, nälgisid, kuid jätkasid lugemist ja töötamist. Alverit oli hakanud tõsiselt huvitama rahvaluule ja rahvapärane sõnavara. Ta uuris vanu kirjakeele allikaid ja tegi väljakirjutusi Wiedemanni sõnaraamatust. Paljud sõnad jõudsid märkmelehtedelt ka tema luuletuste tekstidesse. Oma kirjandusliku töö vajadusi rahuldas Betti palju tõlkimisega. Normileivast ja lihast ei piisanud millekski ning altkäe ostma polnud neist kumbki suuteline. Aitasid sõbrad.

Kui teised haritlased 1944. aastal põgenesid, oli Bettile-Heitile laevas isegi koht varutud, ning neid käidi otsimas, kuid neid polnud Tartus. Olid end jälle Pühastesse peitnud. Talvik leidis, et tema peaks jagama kodumaa saatust ja Alver jällegi tundis nii suurt kiindumust kodukoha vastu, et ei tahtnud põgeneda. Nende suvekodu oli paar nädalat päris lahingute tallermaa. Maja küll säilis, aga vili tallati ja majakraam tassiti laiali. Betti kartis, kui vene väevoorid läksid mööda. Ta jooksis metsa ja karjus: «Nüüd nad hakkavad jälle tapma!» Heiti oli tema pärast päris mures.

Sügisel jõudsid Talvikud rindest rängalt purustatud Tartusse ja leidsid eest ahervaremed. Esialgu saadi peavarju kirjanike liidu büroos, siis August Annisti majas Tähtvere mäe nõlvakul õllevabriku juures. See korter aga sai Heiti Talvikule saatuslikuks. Talvikute toast, diivani põhjast, kus Heiti Talvik magas, leiti hulk Annisti käsikirju. Nii viidigi ta 15. mail 1945 NKVDsse ülekuulamisele, kust ta enam ei pääsenud.

Nii nagu teisigi Eestisse jäänud veljestolasi, süüdistati teda osalemises rahvuslikus vastupanuliikumises Saksa okupatsiooni ajal. Pärast esialgset vangistust Tartus viidi luuletaja ülekuulamisteks üle Tallinna. Betti ei tõstnud pärast arreteerimist sellesse korterisse enam jalgagi, vaid lasi sõpradel sealt asjad ära tuua.

Hingekitsikuses naine läks suvel tagasi Pühastesse, kust võttis ette vaevarikkaid käike, et vangistatud abikaasale vanglasse pakke toimetada. Jaanuaris 1947 suri Betti Alveri ema. Varakevadel saadeti Heiti Talvik Tallinnast Siberi teekonnale – Tjumeni oblastisse, Mikojani rajooni.

Talvik kirjutas Samarovost: «Erikomisjoni otsus loeti mulle ette 21. märtsil /-/. Mõisteti mulle par 7-35 alusel (sotsiaalselt kardetav element) 5 aastat asumist Tjumeni oblastis, arvesse võttes eeluurimise aega. Siia kanti jääda tuleb mul 15. maini 1950.» Kurnatud, vaevatud ja nälginud Heiti Talvik suri 18. juulil, aga Alverile ei teatatud sellest pikka aega.

Kaks ajaarvamist – enne ja pärast Heiti Talvikut

Betti elu oli purunenud. Peale mälestuste polnud jäänud midagi, mille nimel elada. Õnnelikule kooselule ja koostoimele järgnes valulik mälestuste ja teadmatuse aeg. Kõik see mitmetähenduslik «oleks», tagantjärele tarkus, millel süütunde vari. Kirjades heale sõbrale Mart Lepikule pihtis Betti Alver oma hingeseisundit. Ka Lepiku oli julgeolek 1945.–1946. aastal arreteerinud.

Mart Lepik, UTKK F 52/A11, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, / muis.ee

Alles 1949. aasta septembris kolis Alver Lepiku abiga Tartusse tagasi, saades eluasemeks trööstitu keldrikorteri endises pesuköögis Pargi 2 Tooni Luha majas. «Algul elas ta ju päris pesuköögis ja ainult suure katlaga pliit andis talle sooja. Hiljem sai ta kolida majahoidja tuppa pesuköögi kõrval. Selle korteri sai Betti Alver tänu ühele oma kooliõele. Kooliõde oleks võtnud Betti päris enda juurde, tal oli samas majas ilus suur korter, aga ta ei julgenud, sest oli majaomaniku naine ja … Nad kartsid äraviimist,» kirjutas E. Kõrge. Mart Lepik aitas tal kööktoakese tapetseerida ja tassis talle kohvriga küttepuid. Mehel ei olnud kerge hõivata kohta Betti Alveri kõrval.

Veljesto kaaslane Elsbet Parek on Mart Lepikut iseloomustanud: «Väike, terav, isegi mürgine. Pidas enesest väga lugu.» Mart Lepik oli 1940. aastal ERMi osakondadest Riikliku Kirjandusmuuseumi rajanud ja sõja ajal nende materjalide säilimise järele valvanud. Aastatel 1947–1950 töötas ta Õpetatud Eesti Seltsis ja pärast seda sai tööd kirjandusmuuseumis käsikirjade osakonna juhatajana.

Nõukogude võim tegi luuletajast tõlkija

Luuletada Betti ei suutnud, küll aga tõlkida. Alver valis selleks oma lemmikautori Puškini. 1948. aasta veebruaris valmis «Poltaava» tõlge, mis koos poeemiga «Vaskratsanik» ilmus veel samal aastal. Kuna tõlked olid väga head, tehti kirjastusest ettepanek tõlkida Puškinit edasi.

Siis tuli uus löök. 5. mail 1950 teatas kirjanike liidu juhatuse sekretär Magnus Mälk, et Alveri «tegevus on vastuolus sotsialistliku ülesehitusega» ja kirjanike liidu ülesannetega ja ta kustutatakse selle nimekirjast. See oli tollal karm, tähendas põhimõtteliselt töötust ja viletsust.

Mart Lepik võttis avaldamisvõimalused kaotanud Betti tööle kirjandusmuuseumi, kus ta asus tõlkima saksakeelseid tekste: Kreutzwaldi kirjavahetust ja Kristjan Jaak Petersoni pärandit. Töö oli huvitav ja andis mõningase kindlustunde. 1955. aastal alustas Alver Puškini «Jevgeni Onegini» tõlkimist. Alver pühendas iga värssdraama peatüki tõlkimisele ühe aasta, raamatuna ilmus teos 1964.

Kaks kaasteelist

1956. aasta sai Betti Alveri elus pöördeliseks. Kõige pimedam aeg oli möödas. «Kojamehe korteri» staatus paistis Alverit riivavat. Ligi seitse aastat oli ta maadelnud pakasega jäätuvate keldriseintega ja kallite küttepuude hankimise muredega.

21. jaanuaril 1956 registreerisid Alver ja Lepik abielu. Betti ise püüdis avalikkusele igati jätta muljet, et tegu on majandusmuresid lahendava mõistuseabieluga, nagu oleks ta peljanud hukkamõistu Heiti Talviku minevikku jätmise eest. Nende rolle oma elus on Betti Alver ise mõtestanud nii: «Talvik oli pühak, aga Lepik oli valuvõtja.»

1956. aastal Betti Alveri liikmelisus kirjanike liidus taastati. Postiga saabus kiri, kus Juhan Smuul teatas lgp sm E. Lepikule, et «Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse otsusega 12. oktoobrist 1956. a. on tühistatud omaaegne otsus Teie väljaheitmise kohta kirjanike liidust ja Teie liikmeõigused on taastatud». Sellesse suhtus Alver niisama irooniliselt kui sealt väljaviskamisse. Ometigi andis vabakutselise staatus võimaluse teenida elatist oma loomingu ja tõlketöödega ilma muul palgatööl käimata, võimaldades mõnevõrra suuremat vabadust võrreldes tavainimestega, kes pidid kellast kellani tööl käima.

Järgmisel aastal kolisid Lepikud Tähtveres asuvasse Koidula 8 kahetoalisse korterisse, kus oli elanud hiljuti manalasse varisenud Anna Haava. Bettile meeldis see, et laes rippus Haavalt päritud armatuur ja akna all õitses tema istutatud õunapuu. Sügiseti olid Bettil elutoa laual taldrikul ikka isuäratavad punased õunad: «Võtke ja maitske palun julgesti, see on Anna Haava liha ja veri!» Ja kui šampusepudelit lahti korgiti, ütles Betti ikka: «Armatuuri vastu lasta ei tohi – see on ainuke asi, mille Nõukogude valitsus mulle andnud on!»

Elutingimused paranesid ja olmemured taandusid. Mart Lepik hoolitses Betti eest väsimatult. Kui poleks olnud teda, polekski vist naine töötada saanud. Nii palju oli igasuguseid külalisi ja inimesi, kes tahtsid tema ausäras end soojendada ja tuttavaks pakkuda. Lepik oma järsu ja kareda ütlemisega suutis paljud neist minema peletada ja võimaldada luuletajale nii vajalikku üksi olemist.

Luulekogu ilmumine oli kultuurisündmus

Just Mart Lepik õhutas Bettit uuesti luuletama hakkama. 1962. aastal ilmusid Loomingus kaks Betti Alveri luuletust. Ja siis – 1966. aastal – luulekogu «Tähetund». Pealkiri osutus tähenduslikuks. Sellest sai sild 1960ndate uue boheemlaste põlvkonna ja modernistlik-romantilise vaimu vahel. Alveri uusi luuletusi ahmiti, haarati lennult. «Tähetund» müüdi hetkega läbi. Raamatukauplused nägid tund peale teose müügile ilmumist välja nagu sõjatandrid. See raamat seostus ilmudes luuletaja elu tähtsündmusega, poeet sai 60-aastaseks.

Koidula tänava kodus ei kulgenud elu siiski ainult raamatute keskel, üheks abielupaari ühiseks harrastuseks oli näiteks lillede kasvatamine nii korteris kui ka aias. Vahelduseks linnaelule korraldati heade tuttavate autoga väljasõite Lõuna-Eesti maalilisse loodusesse. Siis tuli Mart Lepiku atakk muuseumi direktori kabinetis 1963. aastal. Ta viidi haiglasse ja ta jäi ilma ühest silmast. Kui mees sügisel jälle väljas sai käima hakata, kukkus ta ja murdis puusaluu. See õnnetus aheldas Lepiku aastateks voodi külge.

1971. aastal jäi Betti Alver jälle üksi. Pika ja raske haiguse järel suri Mart Lepik. Luuletamist Betti Alver aga enam ei jätnud. 1971. aastal ilmus uus luulekogu «Eluhelbed» ja 1979. aastal valikkogu «Lendav linn».

Kuigi Betti Alver elas pärast mehe surma ühiskonnaelust tagasitõmbunult, külastas teda kirjandus- ja kultuurihuviline seltskond alates kirjanikest ja kirjandusteadlastest kuni üliõpilasteni välja. Ta oli ilmselt tolle aja kõige informeeritum inimene Tartus. Poetess mõjus vaimuka vestluspartneri, seltskonna osava ühendaja ja heas mõttes uudishimuliku kuulajana. Betti Alveri eraklikkus oli äärmiselt suhteline. Tutvusringkond oli lai ja see aitas kaasa ka argielu sujuvamale korraldamisele – nõukogulikus igapäevareaalsuses oli vaja tutvusi, et hakkama saada. Betti Alver keeldus intervjuudest, ei tahtnud pildistamist ega lubanud end filmida. «Kuidas ma saan siin kekutada?» teatas Betti.

Elurütmi ei toonud olulisi muutusi ka 1980ndad. 1981. aastal sai Alver 75-aastaseks ja talle anti rahvakirjaniku aunimetus. Kui juba arvati, et nüüd on poetess vaikinud, avaldas ta oma 80. sünnipäevaks üksnes uutest luuletustest koosneva «Korallid Emajões». 1988. aasta sündmustest oli Betti Alver meeldivalt ärevil. Kui jaanipäeva aegu koos sõpradega maale sõideti, tuli neile vastu auto, millel lehvis suur sini-must-valge lipp. Betti otse karjatas seda nähes: «Eesti lipp!» ja pärast ütles: «Nüüd ma olen seda kõike näinud. Ja nüüd ma usun…»

1989. aasta kevadel Bettit tabanud insult viis luuletaja neljaks kuuks haiglasse. Paranemislootust ei olnud. Betti Alver suri 19. juunil 1989 Tartu Maarjamõisa haiglas ja on maetud Tartu Vana Jaani kalmistule oma teise abikaasa Mart Lepiku kõrvale.

2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum. Antakse välja temanimelist kirjandusauhinda. Naisluuletajalt naisluuletajale pärandatakse Betti Alverile kuulunud bütsantsi päritolu, pronksivalust, araabia ornamendiga käevõru, mille oli poetessile  noorpõlve luuleloomingu tunnustusena kunagi kinkinud Johannes Vares-Barbaruse abikaasa Emilie. Seda talismani on kandnud Lehte Hainsalu, Ave Alavainu ja Elo Viiding (praegu).

Kasutatud:

  • Jürgen Rooste, Betti Alver – kõige andekam, kõige karmim, targem… Maaleht 24.11.2016;
  • Mart Laar, Eesti suured armastuslood, Varrak 2017;
  • Vallo Kepp, Betti Alveri ja Mart Lepiku laugjad read. Sirp 27.11.2015 ;
  • Toomas Muru, Betti Alver. Lisandusi tundmiseks. Vooremaa, 6.11.2007;
  • Eve Annuk, «Koos käia mööda lõpmatuid päälevihmalisi puiesteid …» Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetusest, Varrak 2015;
  • Enn Lillemets, Kristi Metste, Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Tänapäev, 2007

Artiklit on toimetatud 25.08.2017 ja parandatud mõned faktivead.

Tagasi üles