Jüri Kolk: puhake terve aasta jooksul, nii et puhkust poleks vajagi

Jüri Kolk.

FOTO: Sille Annuk

«Kaks head asja: esiteks olen ma täiesti välja puhanud ja teiseks algab nüüd puhkus,» teatasin ma üheksa aastat tagasi juunis rahulolevalt. Eelnenud kümnel aastal piirdus mu puhkus umbes kahe nädalaga aasta kohta. Kui töötaja suurest väsimusest (see polnud minu puhul muidugi ainus põhjus) piisavalt tihti töökohta vahetab, saab ta kasutamata puhkusepäevade arvelt rahalise kompensatsiooni ja kasvava infarktivalmiduse. Kahe ametikoha vahel mul puhkust võtta ei õnnestunud, ja nii ta läks.

Tellijale

Muidugi olin ise süüdi, et see puhkus puhkamata jäi. Küllap olin ka mõnevõrra vajalik töötaja, aga samas vist ainus, kes end asendamatuks pidas. Ise süüdi, et lollakas kohusetunne mu rinnus laiutas. Siinse kolumni alguses toodud tsitaat on tore selle poolest, et vastab täielikult tõele. Nii oligi – uus amet, millega tegin algust sama aasta märtsis, nõudis küll omajagu töötamist, aga miski selle töö juures sobis mulle nii palju paremini, et toibusin kolme kuuga täiesti uuele elule, puhkasin ennast välja.

Praegugi on suvi, puhkuste aeg. On aeg anda uusaastalubadusi, vaadata üle, mis on elus juhtunud ja mis suunas kogu see värk kisub. «Selle jaoks on ju jõulud ja aastavahetus!» hüüatab nüüd mõni korralik kodanik pahaselt. Ehk ongi, aga me kõik teame oma kogemusest, et jõulud ei sobi elu üle järele mõtlemiseks ja sihtide seadmiseks.

Hea küll, räägin ainult enda eest – mina küll aastavahetusel ühtki muudatust teha ei suuda. See on mulle liiga raske aeg. Muidugi, jõuluajas leidub lademetes õnne ja rõõmu: mulle meeldib teadmine algavast valguse võidukäigust, meeldivad jõulutulukesed ja ka Jeesus oli igati sümpaatse hoiakuga, revolutsiooniliselt meelestatud sell. Sellele vaatamata olen jõulude ajal enamasti väga väsinud ja mõnikord ka stressis – juba selle va pimeduse pärast.

Enamasti olen jõulueelsel ajal jooksnud nagu orav rattas – kingitused, vähemalt neli jõulupidu, veidi suurem koormus tööl ... Kui võtta arvesse ka lakkamatu ühiskondlik surve tunda südames tingimusteta rõõmu ja rahu, on jõuluaja raskused ilmsed. Aga meeleheitel ja väsinud inimene ei suuda teha häid otsuseid, ammugi neid plaaniks täiustada. Selliseid asju tuleb teha ikka enam-vähem selge peaga.

Tagasi üles