Tulevane rõivadisainer Jane Suviste vahetas «Stiilipäevikus» rolli

Esme Kassak
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jane pärast stiilimuutust.
Jane pärast stiilimuutust. Foto: Filmimees

Jane Suviste peab väikest kauplust-käsitöösalongi Pärnus, kus müüb käsitöötarbeid, valmis käsitööd ja kus ta ise ka õmbleb ja kaunistab rõivaid. Kahe lapse emana ning ise kõike tehes ja korraldades ei jää tal aega enda välimusele üldse mõelda – tulemusena saatis õde tema ankeedi «Stiilipäevikusse».

Jane (31) õpib oma äri kõrvalt ülikoolis rõivadisaini ning peres sirgub üks kahe- ja üks kümneaastane laps. Tema igapäevariietus lähtub eelkõige mugavusest – kapp on täis erinevaid kampsuneid ja nende juurde käivad teksapüksid. Intervjuus naine.postimees.ee-le muigas naine isegi, et vahel hommikul välja minnes on tekkinud küsimus, kas ta on ikka naine, kui käib riides nagu mees.

Jane, kuidas teil tuli mõte saatesse minna?

Aga see ei olnudki minu mõte! Mu õde oli saatnud minu poolt kirja, minule ainult helistati ja öeldi, et mind valiti välja ja nüüd hakkame filmima. Alguses oli väga ehmatav, aga kuna ma väga arg inimene ei ole, siis mõtlesin, et miks mitte. Mida nad ikka minuga teha saavad, nad ju heast südamest tahavad aidata. Kogemus oli väga lahe ja tore. Kõik olid väga inimlikud.

Õde siis üldse ette ei hoiatanud?

Ta kunagi pool aastat tagasi mainis, et pani mind kirja, aga ma arvasin, et ta teeb nalja. Sellest oli ka nii palju aega möödas, ammu unustatud teema.

Kuidas õde oma teoga rahule jäi?

Tal oli heameel, et ma alt ära ei hüpanud. Ta arvas, et ma esimese hooga jooksen minema.

Millise kogemuse saatest saite?

Mulle meeldis see, et kogu võttemeeskond, Anu Saagim ja Ženja Fokin - kõik olid hästi lahked ja mõnusad. Saadet vaadates on tekkinud natuke teine mulje, aga kui inimestega suhelda, siis hästi lahe seltskond. Ühtegi halba emotsiooni ei olnud. Keegi ei sundinud millekski.

Kuidas lõpptulemusega rahule jäite?

Lõpptulemus oli natuke võõras, sest ma ei värvi ennast üldse, seal oli aga korralikult meigikunstniku poolt nägu pähe joonistatud. Juuksur oli fantastiline. Ta küsis, mida ma teen oma juustega ja kui ütlesin, et mitte midagi, siis ütles, et teebki sellise soengu, et ei pea mitte midagi tegema.

Sada protsenti minu jaoks, väga hea kogemus. Ka kliinikus sain hea kogemuse. Ma ei ole kosmeetiku juures käinud ja nüüd, tean, et hakkan käima! See raudselt tasub ära.

Kas saite ka julgust rohkem seelikuid-kleite kanda?

Me proovisime erinevaid variante. Mõne asja puhul ma tean, et ei pane neid selga, aga see kleit, mida seal proovisime, oli väga soliidne ja mõnus. Seda ma poleks ise kindlasti läinud poest ostma, aga kui ta on nüüd olemas, siis rakendust kindlasti leiab. Proovin huvitavaid asju kindlasti rohkem nüüd.

Riietus annab ikka enesekindlust juurde?

Muidugi annab. Kõik muutub kohe olekus. Kui juba rohkem kui üks inimene on öelnud, et lahe, mis selga pandi, annab ikka julguse küll ja julgen seda kasutada ka. Enesekindluse upitamine on väga hea.

Meigi puhul tihti kommenteeritakse meie lehel, et näe, tehti vanemaks. Mida arvate teie?

Vanemaks või mitte, ma olen nüüd näinud, et see võib ka hea olla. Ma tean, et kui tahan sellist muljet avaldada, siis ma joonistan endale sellise näo pähe. Ma ju ise igaks juhuks ei hakka ennast meikima, et teada saada, milline ma nüüd välja näen. Kõik nipid tulevad kasuks.

Põhjalik näonaha protseduur võib alguses nahka hoopis ärritada. Millise kogemuse teie saite?

Mul oli vastupidi. Mulle tehti väga sügav ja puhastav hooldus. Mul on muidu hästi punetav ja põletikuline nahk, see tehti fantastiliselt korda. Mul oli nägu hästi puhas ja rahunenud, lisaks anti kreemid kaasa, saan seda kõike kodus jätkata.

Kuidas on teiste tehtud rõivaid selga panna, kui enamasti loote ja valmistate neid ise?

Eks ma ikka kannan kõiksugu asju, näiteks teksapükse kindlasti ostan. Kui mul on kiire, siis ma lähen ikka lihtsama vastupanu teed ja võtan esimesed püksid, mis ette juhtuvad, ja kui istuvad, siis lähevad. Väike konflikt tekib, aga kõik ju kannavad kellegi teise disainitud riideid. Ma selline põhimõtete kivisse raiuja ei ole, olen avatud inimene.

Sõltub ilmselt ka, milline on sobiva materjali ja tegumoega rõiva hind ning milline oleks enda töökulu?

Kui kangas maksab rohkem kui toode, siis loomulikult peab praktiline ka olema. Ma ei ole nii sinisilmne, et peaksin kõik ise tegema. Kõik maksab raha.

Mõne kalli kaubamärgi puhul jällegi võib olla mõttekam ise teha, head ideed kasutades?

Jah, loomulikult. Erinevaid lõikeid ja materjale annab miksida. Kui ma tahan midagi teha, siis leian viisi, kuidas seda enda moodi teha.

Oma salongis teete kõike ise, nagu Eesti väikefirmades kombeks?

Ise peabki kõike tegema. Kui mul on ainult kauplus, siis tulevad siia ainult need, kes tahavad osta. Kui mul on ainult õmblussalong, siis inimesed ei julge sisse astuda. Kui on selline avatud kauplus, masinad töötavad laua peal, siis on hästi mõnus ja hubane.

Salongi pidajana peate teie oma kliente nõustama, saates nõustati aga teid. Mida õppisite?

Kui ma soovitan kliendile, siis ma ju ei tea, mida tema tunneb. Tegelikult on hea niimoodi neid rolle vahetada. Oskan ise ka paremini käituda klientidega ja julgemalt soovitusi jagada. Ma olin ju ka Ženjale nagu klient. Kõik tuleb kõrva taha panna.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles