Käes on keelefopaa-aeg! Meie ministrite ingliskeelsed esitused tuletasid mulle hoobilt meelde ühe anekdoodi ja siis ühe tõestisündinud loo TTÜs 90ndate keskpaigast. Keele üle mõtiskleb meie püsikirjasaatja Franz K.
Mees mõtiskleb meie ministrite keeleoskamatuse üle: jubedat aktsenti tasub ainult targa jutu puhul taluda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anekdoot on järgmine. Meie toonane president, kes polnud ka teab mis polüglott, kohtub esmakordselt USA presidendiga. Istuvad limusiini tagaistmel ja seal valitseb natuke aega piinlik vaikus, mille katkestab härra Georges «dabljuu» Bush, kes rõõmsalt käe ulatab ja meie presidendi poole pöördub, öeldes: «How are you?!» Hetk mõtlemist ja eestlane vastab veel suurema entusiasmiga, tooniga, et tema küsimus on veelgi tähtsam: «Who are you?!»
TTÜs aga juhtus 90ndate keskel selline lugu.
Suures auditooriumis oli loeng ning pole vist mingi haruldus, et alati leidub keegi, kes end jube targaks peab, pidevalt kommenteerib ja proovib oma teadmistega hiilata või lihtsalt jube asjalik olla, andmata endale aru, et segab loengu pidajat ja selle jälgijaid, teeb end tolaks ja eirab fakti, et need päris targad mehed on vakka, nemad mõtlevad ja analüüsivad ega kaaguta niisama. Kodanik targutaja oli täitsa olemas ka meil.
Õppejõud oli suhteliselt kannatlik, muigas ehk veidi vaevunähtavalt, sekundeeris ka, aga nii, et vastaspool maha rahuneks ja ei segaks. Ta tegi seda väga viisakalt, kuid siis, kui too ninatark hakkas oma inglise keele teadmistega hiilgama, viskas lugupeetud professoril kopsu üle maksa ning ta pöördus targutaja poole oma legendaarse sõnavõtuga, mis oli öeldud täiesti tõsiselt, nagu tal oleks tõeline mure selle tudengi elukäigu pärast.
«Teate, ma saan väga hästi aru, et teil midagi öelda pole, aga mis kuramuse pärast, armas inimeseloom, te tahate seda võõrkeeles teha?!»
Mõned kaastudengid nihelesid – ega kõik siis pihta saanud, mida professor täpselt mõtles –, teised aga naersid, kuna enamus sai ikka sellele parajalt peenelt öeldud, aga otsekoheselt paikapanevast ütelusest aru. Loeng jätkus ja keegi vahele ei seganud. Ei, siiski see targutaja ninatark hakkas juba spontaanselt (äkki on tegemist mingi diagnoositava vaimutõrkega?) kommentaari ülesse võtma, kui professor vaatas teda altkulmu sellise pilguga, mis ütles: kui te kohe vakka ei jää, siis ma ütlen midagi veel krõbedamat!
Ja küsite, mis on sellel kõigel pistmist meie ministrite esitlustega? Ega polegi, sest lihtsalt ebamugav tunne oli... Justkui oleksin ise süüdi selles piinlikus olukorras ja meenusidki samasuguse alatooniga lood minevikust.
Ehk on abi Eino Baskini sõnadest ühest sketšist: «Ma räägin puhtalt viite keelt... Läbi tõlgi muidugi!»
Olgu, ütlen siis välja: mis kuradi pärast tõlke ei kasutatud?!
Pole ime, kui euroliidu eesistujatest läheb irvitav jutt valla: öelda neil midagi pole – see on selge, aga nad on usinad ja vaprad, üritavad seda vähemalt võõrkeeles teha...
Lõpetuseks veel üks meenutus TTÜ-st. Ühe väikese auditooriumi uks oli veidi lahti ning sealt kostus kellegi hääl, jutt. Jäime grupivendadega seisma, olles ise imestusest ja olukorra koomilisusest naerma puhkemas. Seal räägiti päris jubeda aktsendiga inglise keelt; ja aktsent oli muidugi soome oma, siit pärit ka see väljend «räägib nagu soome professor». See tähendab, et ikka päris jube aktsent ei ole mitte rääkija mure – teda see ei koti – vaid kuulaja mure, sest sa tahad ju targa mehe jutust aru saada, selleks ju loengutes käiaksegi. Puändiga lõpetas selle olukorra üks grupivend, kes oli üldse terav pliiats ja tema stiil oli tükk aega vakka olla, mitte sõnagi öelda, ainult tema näoilmest võis aru saada, et üleval kupli all toimub tohutu infotöötlemine ja järjekordse ajalukku mineva üteluse kokkupanemine. Ja see oli järgmine:
«Kui sellel vennikesel midagi öelda ei oleks, oleks ta ammu välja vilistatud või välja visatud – miks peaks me omale peavalu laskma tekitada selle rämeda aktsendi kuulamisega? Aga temal on õnneks midagi öelda ning kui targal inimesel on midagi öelda, siis kannatame kehva diktsiooni või jubeda aktsendi ära, sest me tahame väga teada, mis tal ikka öelda on. Aga see kehtib ainult tarkade puhul, lollid ja muidu keelekõvatajad peaks suu kinni hoidma või porgandeid rohima minema.»