Heidi Ruul: see hetk, kui mehe eks mind manitsema tuli

Heidi Ruul

FOTO: Marit Kuusk

No teate, mul pole tükk aega nii meeleolukat nädalavahetust olnud, kui see, mis alles mõned päevad tagasi läbi sai. Istusin mina unisena trepil, kui minu kõrvale potsatas üks naisterahva moodi tegelane, kes teatas, et meil on vaja rääkida! No räägime siis! Aga millest?

Üldiselt tuleb vist välja, et ma olen terve viimase aasta absoluutselt valesti elanud, sest et üks normaalne, täie mõistuse juures olev naine ju ei armuks ülepeakaela mehesse, kelle kätt vanade kauniste hetkede mäletuseks aeg-ajalt abielusõrmus ehib. Ammugi ei lubaks ta nendel tunnetel vastastikku niivõrd suurteks ja võimsateks kasvada nagu need täna on. Just seda püüti unisele Heidile pühapäeva varahommikul naisterahva moodi tegelase poolt selgeks teha. Paha mina! Vist.

Pooleminutilise süümekade käes väänlemisega ühele poole saanuna turgatas mu peas aga mõte: kuidas on nii, et osad inimesed lihtsalt siiralt usuvadki, et kõik siin maailmas peabki nende pilli järgi tantsima? Miks neile tundub, et ainus, mis loeb, on nende iha asju kontrollida - kõik teised oleks justkui mingit sorti iseloomutud ja täiesti tundetud käpiknukud, kelle peal oma haigeid või vähem-haigeid fantaasiaid välja elada. Kui tahan, siis kummardad! Kui käsin öelda, siis ütled! Kui hea poiss oled, saad reisile! Muudkui kuulasin ja mõtlesin, et kas see inimene on tõesti päris või äkki kujutan ma kõige muu seas ka teda ette. Aga täitsa päris oli see naisterahva moodi tegelane. Peaaegu nagu päris inimene, aga lihtsalt… kuidagi nihkes.

Teate, ükski jõgi ei muuda oma voolusuunda, sest õelutsejad seda tahavad. Ükski punane tuluke valgusfooris ei muutu roheliseks, sest teie juhtute parasjagu ummikus istuma. Ei ole võimalik kontrollida kellegi teise või kolmanda elu - isegi siis, kui nende valikud kellelegi hetkel oluliselt ei sümpatiseeri. Vaataks alustuseks enda nina alla ja alustaks parandustöödega hoopis sealt! Ja lubagem meelde tuletada, et karma on üks pagana asjalik ja agar loom, kes lõrisedes kuskil nurga taga kindlameelselt oma järjekorda ootab!

Mille jaoks on vaja õhtust hommikusse ja hommikust õhtusse teistega manipuleerida? Mingisuguseid seebika-laadseid intriige punuda ja siis õela irve saatel jälgida, kuidas keegi olukorrast välja tuleb. Miks on vaja kõiki neid valesid ja väljamõeldud lugusid? Jah, ehk olengi naiivne, aga ikka veel tahaks loota, et ühel hetkel suudavad inimesed koos eksisteerida ka selliselt, et oluline pole enam mingi positsioon, vaid pelgalt see, et ollakse õnnelikud.

Siit ka tagasihoidlik nõuanne: kui te juhtute kunagi kallima eksiga treppi, diivanit või kasvõi äkki kogemata meest ennast jagama, siis tõuske KOHE püsti ja minge oma eluga hästi tempokalt edasi. Vasakule, paremale või hoopis otse edasi - vahet pole! Lihtsalt minge, sest sellised vestlused on absoluutselt mõttetud - kahtlemata meelelahutuslikud, aga need ei vii kedagi ei sammugi edasi ega tagasi. Selline üsna nunnu, ent paraku väga rumal surnud ring, milles trampimine põletab kilokalorite asemel hoopis neid väheseid närvirakke, mis veel alles jäänud on.

Vot, ja nüüd istungi siin, ning annan endale vastu näppe kõigi nende ilusate hetkede eest, mida viimase aasta jooksul kogenud olen. Kuidas kurat ma julgesin ometi õnnelik olla? Ikka veel julgen! Jube! Halb! Kohutav inimene.

Tagasi üles