/nginx/o/2017/07/06/6863495t1hcc94.jpg)
Õnn, õnnelik suhe, harmoonia. Kuidas seda oma ellu saada? Inimese loomuses on juba varakult paika pandud mingid piirid ja eesmärgid. Juba väikese tüdrukuna kujutame ette, milline meie elu suurena on. Mis on meie elukutse, mitu last me saame ja milline näeb välja meie kaaslane, kirjutab lugeja Katsik.
Millegipärast on meil naistel tavaks saanud harjumus, et mees peab olema kindlasti pikem. Kuulates tutvumissaateid, lugedes tutvumiskuulutusi, näeb üsna tihti (või tegelikult alati) seda, et otsitav kaaslane ja tulevane abikaasa peab olema kindlasti naisest pikem. Aga miks? Kas alles siis tekib turvatunne, saab mees nii meesteasjadega paremini hakkama või on lihtsalt äge tunda ennast oma mehe kõrval pisikesena?
Lüües kas või Google’isse sisse «pikk naine, lühike mees», leiab palju teemasid naistest, kes näevad selles probleemi ja tõstatavad pikkusevahest probleemi. Küsitakse rahva arvamust, kas peaksin selle mehe maha jätma, kas ta on ikka piisavalt mees? Kulla naised, laske enda mõttemaailm ja valede eesmärkide kujundamine vabaks! Nii loome ju ka oma lastele vale arusaama, et välimus oleks nagu esmatähtis.
Kindlasti on välimus tutvumisel üks olulisemaid asju, aga kui sa näed selles lühikeses ja väikses mehes kõike seda, mida oled terve elu otsinud, tekib armastus, siis milleks üldse mõelda? On ju eesmärk olla õnnelik? Kui see mees peab sind ainukeseks printsessiks maamunal, kui see mees on kõige mehelikum sinu tutvusringkonnas, kui sa pead seda väikest meest kõige seksikamaks meheks, siis kus on murekoht?
Pean käsi südamel ütlema, et minul kui pikemal naisel pole olnud oma 156 cm pikkuse mehega mitte ühtegi olukorda, millega ta hakkama ei saaks! Ma tunnen end väga turvaliselt, ma tunnen end väga seksikalt, ma tunnen end lausa supermodellina tema kõrval. Ausalt!
Palun, kulla naised, elage endale ja oma õnnele. Meie õnn on meie enda rajada, olgu see kaaslane siis lühem, pikem, paksem, peenem.