Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Joogaõpetaja: vaimsusega tegeledes tunned tihti, et ujud vastuvoolu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Karolin Tsarski. | FOTO: Isvara jooga

Isvara Joogakooli õpetaja Karolin Tsarski on vaimsuse ja jooga vastu huvi tundnud juba teismeeast, kui lubas endale, et kunagi ta joogaga ka tegelema hakkab.

Karolin on lõpetanud The London School of Economics and Political Science antropoloogia eriala, kust sai inspiratsiooni tutvuda šamanismiga ning sealt edasi õppis ta ta reikit, Hawaii lomi-lomi massaaži ja tantrat. 2011. aastal suundus ta intensiivsele joogakursusele Agama Yoga Mehhiko harus, mille põhjalik koolitus koondas tema jaoks erinevatest koolkondadest tulenevad vaimsuse sügavad tõed. Ta jätkas jooga ning tantra õpinguid Agama Yoga Eesti harus ning läbis 2014. aastal joogaõpetaja koolituse Agama Yoga peakorteris Tais. Hetkel õpib ning õpetab Karolin joogat edasi Agama Yoga Columbia harus.

Kuidas on edenenud teie õpingud Agama Columbia harukoolis?

Agama Columbia harukoolis on õpingud praegu kenasti edenenud. Esialgu oli intensiivsem õpetamise periood ning sellele järgnes õppimise periood. Õpetusi viis läbi jaapanlasest õpetaja, kes on Agama Yoga koolis väga pikalt õppinud ning lisaks ka mujal end täiendanud ning kellel on Jaapanis suurem õpilaste kogukond, kes teda alati Jaapanisse tagasi kutsuvad.

Õpingute ajal tegime kuni 5-tunniseid joogatunde, lisaks tunniväliseid teemakohaseid filmivaatamisi, arutelusid ja muid praktikaid ning kodutöid, seega on õppeperiood väga intensiivne. Tunnid olid kas privaattunnid või koos ühe teise õpilasega, ning kuna siin kõik elavad ka ühes kompleksis, siis oli õpetajal väga hea ülevaade ja individuaalne lähenemine, mis toetas õppeprotsessi. Hetkel on taas õpetamise periood ning peagi alustan taas õpingutega, seekord uue, Kolumbiast pärit õpetajaga, kes on ka Agama Yoga Columbia haru omanik, kuid seekord paralleelselt õpetamisega, seega samuti saab olema intensiivne.

Mida on eemal oldud aeg teile kõige enam õpetanud?

Eemal olemine ja siin keskkonnas viibimine on andnud võimaluse ennast veel hoolikamalt jälgida ning olla teadlik oma mõtetest, emotsioonidest ja tegudest, kuna välist nii-öelda müra ja segavaid faktoreid on vähem. See on andnud võimaluse aina enam ja enam põimida joogaõpetused igapäevaeluga, ennast arendada ja kasvada inimesena. Palju tähelepanelikumalt olen õppinud ka kuulama oma keha, kes on tihtipeale meie kõige suurem ja targem õpetaja, kuid keda me sageli ignoreerime. Keha kuulates saame viia ka oma meele harmooniasse ja tasakaalu. Mõistus ja meel on palju maha rahunenud, meeles ja mõtetes tormamine ja jooksmine on rahulikumaks jäänud, kuna väga palju on olnud õppetunde, kus joostes oma meele järgi ei jõua mitte kuhugi, ja seda märgates meel vaigistub ja rahuneb maha. Samuti see aeg ja võimalus ennast jälgida on võimendanud näha nõrku kohti endas, mis vajavad arendamist ning andnud võimaluse siis ka seda teha. Seega on üldine teadlikkus kindlasti kasvanud, mis on iga vaimse teekonna eesmärk.

Kuidas teie meelest erineb joogakoolis õppimine ja arenemine nii-öelda tavakoolis õpitavaga?

Ma ütleks, et eks kindlasti igaühele oma. Isiklikust kogemusest võin öelda, et tavakoolis õpitut ma väga ei mäleta, seega ei tea ka, kuidas see on eluliselt otseselt väga kasulik olnud. Eks kindlasti on vaja niiöelda kirjaoskust ja selliseid baasteadmisi, kuid paljuski tundub mulle tavakoolis õpitu väga vähe praktiline. Ülikoolis õppisin ma sotsiaalantropoloogiat ning tundsin, et esimest korda elus sain tõeliselt kvaliteetse hariduse, mis mind avardas ja arendas ning tõesti õppisin midagi olulist. Pärast Agama Yoga 1. taseme kursuse lõpetamist ja diplomi kätte saamist aga tundsin, et see oli oluliselt rohkem väärt kui kogu muu haridus kokku, mis ma olin omandanud. See diplom oli tõesti midagi väärt. Mulle isiklikult tundub, et jooga õpetab inimest tõeliselt oma sisemist potentsiaali ja oma meelt kasutama, elu elama ja muutma endale soovitud suunas, samal ajal kui tavakooli haridus on tohutult piiritletud, paneb inimese niiöelda kasti, võtab ära väe ise mõelda ja pigem teeb inimese rumalaks kui targaks.

Kui rääkida eemale minekust ja eemal õppimisest, siis kas see on pigem keerulisem või on võimalus enda asjale keskenduda suurem?

Eemale minek on kahe otsaga asi. Ühest küljest kindlasti eemal olek annab võimaluse keskenduda õppimisele ja selle rakendamisele, kuna vastav keskkond tõepoolest toetab ja annab suurema võimalusele õpitule keskenduda ja rahulikuma keskkonna õpitut rakendada. Tänapäeva ühiskond ja keskkond ei soosi vaimset arengut, et inimene kasvaks, ise oma peaga mõtleks, oleks terve ja õnnelik. Suund on hoopis vastupidine, seega vaimsusega tegeledes tihti tunned, et ujud vastuvoolu. Samas enamus vaimseid traditsioonilisi tekste ning ka mitmeid koole ning õpetusi ning ka mu isiklik kogemus on see, et liiga palju eemal olemist ei ole soovitatav. Hea ja kasulik on aeg-ajalt ära olla, ennast laadida ja õppida, ennast arendada, kuid kõige olulisemad õpetused ja õppetunnid tulevad alati igapäevaelust ning kõige olulisem on võime tuua need õpetused igapäevaellu. Seal leidub kõige keerulisem ja seega kõige sügavam ja olulisem kasv. Väga lihtne on vaimseid õpetusi jälgida rohkem ashrami keskkonnas, igapäevaelu stressist ja pingetest väljaspool, kuid olulisemalt väljakutsuvam on kõike seda igapäeva elu murede, stressi ja pingetega rakendada. See on aga kogu asja võti ja minu jaoks ka eesmärk ja põnevus.

Mida annab inimesele enda harimine ja taoliste pikalt kodust eemal olevate väljakutsete vastuvõtmine?

Jooga otsib vastuseid elus neljale põhiküsimusele. Kust ma tulen? Kuhu ma lähen? Kes ma olen? Miks ma siin olen? Tänapäeva elutempo on niivõrd kiire, et inimestel ei ole võimalust võtta aega korraks maha istuda ja analüüsida elu põhiküsimuste üle. Kogu aeg on midagi teha, kuhugi joosta. Kuhu me tormame? Surma poole? Kes enne jõuab, on võitja? Jooga perspektiivi kohaselt on ülioluline võtta aega, et analüüsida, mida me siin planeedil maa üldse teeme ja mida me selle ajaga, mis meile on antud, saavutada tahame. See ei ole nii öelda luksus, see on igapäeva elu puudutav praktiline ja ülioluline tegevus, mida me lükkame edasi, sest niivõrd palju asju on teha ja nii kiire on. Tegelikult isegi tänapäeva kiires elutempos ei ole küsimus kas sul on või ei ole aega, vaid kas sa võtad aega tõeliselt mõtiskleda elu mõtte üle, miks sa siia oled sündinud ja kuidas oma aega siin ära kasutada. Alles siis saame ju elada täisväärtuslikku elu, seada prioriteedid ja elada harmoonias iseenda eesmärkide ja tõekspidamistega.

Miks te seda kõike teete?

Kõige otsesem vastus oleks vast kutsumusest. Ma tundsin juba teismelisena, et joogas on midagi, et ma pean seda teemat õppima. Ülikoolis nagu paljudel teistel noortel, oli ka minul soov «maailma muuta». Teha head, midagi parandada. Mõttes oli erinevaid suundi ja proovisin ka erinevaid praktikakohti nii sotsiaaltöös kui ka erinevates vabatahtlikes organisatsioonides ja ÜRO põgenike organisatsioonis töötades. Sain aru, et kuigi iga organisatsioon mängib olulist rolli, ei suuda mina südamest sinna panustada. Lisaks mõistsin joogat edasi õppides sügavamalt, et maailma ei saagi muuta, muuta saab iseennast, ja see on jooga põhieesmärk. Siiski saab ka ise joogat tehes ja seda õpetades jõuda sügavamal tasandil maailma muutmiseni, kui piisavalt inimesi on inspireeritud joogat praktiseerimast, ning mida rohkem inimesi koos iseennast muudavad, seda suuremat mõju saavad nad siiski ka ühiskonnale avaldada. Seda on isegi praktikas edukalt kasutatud ja minu arvamuse kohaselt läheb see oluliselt sügavamale. Väga ilusti on seda rõhutanud Mosambiigi endine president, kes kasutas meditatsiooni ja ütles, et selleks, et muuta sõjakultuur rahukultuuriks (Mosambiigis oli kestnud pikka aega kodusõda) on vaja muuta inimeste teadvuse tasandit.

Poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja militaarsed strateegiad ei lähe asja tuuma ega juureni, on vaja minna sügavamale inimese teadvusesse, et tuua muutusi maailma. Seega isiklikult jäid mulle ka erinevate vabatahtlike organisatsioonide tööd liiga pealiskaudseks. Ma ei ütle, et nad ei ole vajalikud, vaid ma tunnen, et ma ise tahaks panustada sügavamalt, juure tasandil. Umbrohi ju kaob, kui juurutame ta välja, kui lõikame lihtsalt lehed pealt ära, kasvab ta väga kiiresti tagasi ja ei toimu reaalset muutust. Ma ei ole seni ühelgi teisel tegevusel, mida ma proovinud olen, näinud sügavat mõtet ja mulle on oluline, et mu tegevustel oleks mõte. Joogahariduse edasi andmisel olen seni leidnud enda jaoks kõige sügavama väärtuse.

Tagasi üles