Tantsumemm Anna Raudkats lõi «Tuljaku» noorte tärkavate tunnete auks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Anna Raudkats, portree, ETMM _ 11648 Fk 9546/kl, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

FOTO: muis.ee

Meie rahvatantsupidude traditsioon pole veel sadat aastatki vana. Selle esimeseks pääsukeseks peetakse Anna Raudkatsi rahvatantsurühma esinemist 1915 Vanemuise tuluõhtul ja esimeseks peoks 1926. aastal korraldatud Omakultuuri õhtut Kadrioru staadionil. Rahvatantsupidude järjepidevust aga loetakse 1934. aastal toimunud Eesti Mängudest.

Noorus Piiskopimõisas

Piiskopi karjamõis asus Tartu lähedal. Praegu asub sellel kohal Forseliuse park ja mõisahoonetest pole enam midagi alles. Seal kohtusid esmakordselt Jaan Raudkats ja Sohvi Juhanson. Sohvi oli tulnud Kodavere kihelkonnast tööd otsima, Jaan oli olnud juba põlvkondi «piiskopilane» ning valis töö raudteeteenistuses.

1884. aasta lõpul nad abiellusid. Edukas töö viis Jaani raudteel vanemkonduktori ametikohale, Sohvist sai aga mõisa piimamajanduse juhataja. 23. veebruaril 1886 sündis Piiskopimõisas Jaan ja Sohvi Raudkatsi perekonda esimene laps, kes sai nimeks Johanna Natalie Elisabet. Teda hakati juba vareses eas kutsuma Annaks. Raudkatside perre lisandusid veel kaks poega ning kolm tütart.

Kuni 12. september 1899. aastal tõi Raudkatside perekonda suure leina – isa Jaan sai rongiõnnetusel surma. Postimehes kirjutati: «Kell 5.50 p.l. on Riia-Pihkva raudteel Riia ja Hintsenbergi vahel Rodenpoisi pooljaamas kaks sõidurongi kokku põrganud. Üks ülemkonduktor – kuulu järgi Raudkats – on surma saanud, ühel rongiteenijal on jalaluu katki läinud ning viis reisijat Riia haiglasse viidud. Ka oli vagunist kolm vangi ära karanud…» Ülemkonduktor maeti suure tähelepanu ja austusega Tartu Maarja kalmistule.

Sajandialguse mõisamaade poolitamine ja linnalähedastele maadele ehitamine muutis osa mõisast linna aguliks, kus ei olnud enam võimalik karjakasvatusega tegelda. See muutis ka Sohvi Raudkatsi igapäevaelu – ta jäi tööta. Pere kolis päris linna.

Perekonnapea surmajärgse toetuse ja parematel päevadel kõrvalepandu eest ostis Sohvi 1904. aastal Aia tänava pikendusel asuvad kolm maja – Gartenstrasse 48, 48a ja 50. Pere asus elama kolmetoalisse aiamajja, suurematesse hoonetesse võeti üürnikud. Sohvist sai tegus majaomanik, kodus toimetas eakas majateenijanna Anna. Viie lapse koolitamine polnud üksikule naisterahvale kerge ja ikka tuli vahel ka võlgu võtta. Kõik see viis selleni, et 1914. aastast läksid Sohvi majad üle uuele omanikule.

Esimene katse perekonda luua jäi ka viimaseks

Suure pere ema eesmärk oli anda oma lastele hea haridus. Anna Raudkats sai algõpetuse Ropka ministeeriumikoolis. 1901 lõpetas ta A. Grassi nimelise tütarlaste I järgu eragümnaasiumi. Anna soov oli saada õpetajaks. 1903 omandas ta saksa keele kodukooliõpetaja kutse. Järgnesid Anna kaks tööaastat Viiburis ja Peterburis. Viiburis osales ta Soome rahvakunsti ja vabaharidustöö keskuse tegevuses ning Peterburis oli sealsete eestlaste kogukonnaga seotud.

1905 naasis Raudkats Tartusse ja hakkas koduõpetajaks. Juba samal aastal tuli Annal silmitsi seista uue katsumusega – tema armastatu, noor ja andekas meedik, haigestus Tartus levinud kõhutõppe ja suri enne, kui nad jõudsid perekonda luua. Anna elas seda rängalt üle. Kolmel päeval ei tulnud ta koju, vaid hulkus ahastuses mööda metsi. Nüüd ei tahtnud ta enam muud kui Tartust eemale, aga kohe ei olnud see sobivate tööpakkumiste puudumise tõttu võimalik.

Anna otsustas oma võimalusi laiendada ja hakkas õppima prantsuse keelt. 1908. aastal sooritas ta edukalt eksami ja talle anti ka selles keeles õpetamiseks tunnistus. Järgmisel aastal avaneski Annale võimalus Tartust lahkuda – Pärnusse Eesti Kooliseltsi progümnaasiumi keeleõpetaja kohale.

Keeleõpetajast sai turnimise õpetaja

Pärnus asus Anna elama Aia tänavale – kohta, mida kutsuti Kollisti pansionaadiks. Ühele postkaart-fotole on Anna kirjutanud 7.10.1908: «Mina tunnen ennast oma «pansioniema» preili Kolliste juures õige hästi olevat. On õige kodune ja kena./…/ esimene vaimustuse tuhin on juba natuke alanenud. Teen nüüd tõsiselt tööd ja ei vaata ette ega taha.»

Kuna kooli algklassides puudus gümnastika ehk turnimise õpetaja, hakkas Anna ajutiselt ka neid tunde andma. See juhus määras tema saatuse aastakümneteks. Sügisel oli ta õpetamas turnimismänge, tantse ja esinemiskavasid, sest just sellised asjad moodustasid tookord gümnastika sisu. Anna oli hea õpetaja, kes kunagi ei riielnud, vaid tavatses öelda «Ah nii!»  ja kõik olid hiirvaiksed. Teati, et ta armastas hommikuti käia jäätükkidega vannis. Koolis võimeldi kolm korda nädalas, tüdrukutel ja poistel olid tunnid eraldi. Anna õpetas tüdrukuid. Turnimisi, harjutusi, mänge tehti laulu või Anna klaverimängu saatel. Turnimiskavadega esineti noorsoopidustustel.

Koolitöö kõrvalt astus Raudkats karskusseltsi «Valgus» liikmeks, kus õpetas koos Soomest tulnud instruktoriga ujumist ning korraldas mänge ja turnimist.

Anna Raudkatsil tekkis võimlemise vastu tõsine huvi ja kui 1911 ilmus Postimehes artikkel, et Soomes, Tampere lähedal Varalas toimuvad naisvõimlemisõpetajatele kursused võimlemises, mängudes, tantsus ja ujumises, siis otsustas ta neist osa võtta. Need iga-aastased kursused olid tuntud hea korralduse poolest. Küllap sai Anna sealt piisavalt innustust, sest järgmisel aastal otsustas neiu kõrgemasse võimlemiskooli astuda.

Võimlemise instituudi üliõpilane

1912 sai Anna Raudkatsist Helsingi Ülikooli Võimlemise Instituudi üliõpilane. Naisüliõpilastelt ei nõutud seal varasemat gümnaasiumiharidust, kuid vanus pidi olema vähemalt 20 eluaastat. Õpiaeg kestis kolm aastat. Õppeainetest kuulusid kursuse kavva ravivõimlemise teooria ja praktika, füsioloogia, vehklemine, võimlemise pedagoogika, alkoholist võõrutamise õpetus, mängud ja rahvatants. Teoreetiliste ainetena ka füüsika ja keemia ning terviseõpe.

Õpingute ajal võttis Anna Raudkats osa Rahvatantsusõprade ühingu tööst. Seal ei õpitud mitte ainult tantse, vaid arutati ka tantsude kogumise, üleskirjutamise ja kasutusele võtmist. Ka Anna ise käis 1913. aasta suvel Setumaal ja Kolga rannas rahvatantse üles kirjutamas.

Setumaa, Veretina. Paavli Kullu, Anna Raudkats Tartust 1913, ERM Fk 350:76, Eesti Rahva Muuseum

FOTO: muis.ee

Ülikooli lõpetades sai Anna Raudkatsist esimene kõrgharidusega naisõpetaja Eestis, kes I liigi võimlemisõpetaja kutsega koos oli omandanud ka massööri oskused.

Diplomeeritud õpetajana Tartus

Pärast ülikooli lõpetamist kandideeris Anna Raudkats Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi. Kuna see võttis aega, siis alustas ta tööd Tartus. Riia Ringkonnaõppe staabi juures avati võimlemise õpetajatele mõeldud kursused. Annast sai kursustel võimlemise, rahvatantsude ja mängude lektor. Tunde saatis Anna ise klaveril.

Novembris 1915 esines kaheksapaariline Anna Raudkatsi rahvatantsurühm Vanemuises peoõhtul, mille EÜS oli korraldanud rahvaviiside kogumise toetuseks. Seda fakti peetakse esimeseks rahvatantsurühma esinemiseks Eestis üldse. Tantsiti ka Tuljakut, mille Anna oli ilmselt ülikoolipõlves rahvatantsude kogumisretkelt üles kirjutanud ja veidi mugandanud. Kevadel, kursuste lõpuõhtul, esitati eesti rahvatantse juba rahvarõivastes.

Nende kursuste raames organiseeris Anna esimest korda Eestis kahepäevase ja 40-kilomeetrise suusamatka. 40 paari suuskade leidmine oli päris keeruline ettevõtmine. Suusatada oskasid sel ajal ainult vähesed, see oli spordialana veel üsna tundmatu. Anna oli ise suusatamist ülikoolis õppinud ja retke organiseerimisega sai ta ka hästi hakkama – isegi hobune reega oli kaasas.

Töö ja tegevus Tallinnas

Jaanuarist 1917 kinnitati Anna Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumi õpetajaks. Anna lahkus Tallinna koos emaga ja nad asusid elama Kentmani tänavale. See jäi tema eluasemeks 1944. aastani, mil maja hävis sõjatules. Samas majas elas ka Anna õde. Ema Sohvi suri sealsamas 1943. aastal.

Töökohaks oli äsjavalminud moodne koolihoone tollase Peetri platsi ääres. Seal leidsid aja jooksul peavarju mitmed koolid – kaubanduskool, ärinduskool, naiskutsekool, kunstkäsitöö õppekojad, algkoolid. Sellesse majja jäi Anna Raudkats 24 aastaks, töötades pidevalt täiskoormusega võimlemisõpetajana. 1928. aastast kuni 1944 töötas ta lisaks veel ka Vene tänaval Tallinna õpetajate seminaris ja Pedagoogiumis.

Kooli kõrvalt jõudis ta organiseerida Kalevi seltsis naisvõimlemist, juhtida rahvatantsurühma ja tegutseda naisseltsis. Ka Tallinnas hakkas Anna moodustama rahvatantsurühmi, kuigi see põhitöö kõrvalt oli talle rohkem hobiks.

Esimese maailmasõja lõppedes oli suur puudus rahvakooli õpetajatest. Anna Raudkatsi ettevõtmisel hakati Tallinnas korraldama kursusi võimlemisõpetajatele. 1916-1923 õppis neil kursustel üle 150 kehalise kasvatuse õpetaja. Nii läksid aastad – täienduskursused, võimlemispeod ja koosolekud.

Annast sai «tuntud eriteadlane» kehaliste harjutuste, mängude ja tantsude alal ja talle usaldati kvalifikatsiooni ja täienduskursuste juhi roll üle Eesti. 1921 osales ta Eesti-Soome võimlemisõpetajate kongressil ja 1925 kinnitati haridusministeeriumis Anna Raudkatsi koostatud «Algkooli kehalise kasvatuse kava». Suur osa tema plaanidest oli täitunud – loodud oli ühtne rootsi võimlemisele tuginev õppekava, oli olemas oma õppekeel, samuti võimlemisõpetajate organisatsioon. Tähtis osa võimlemistöös oli rahvatantsul.

Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus tekkis 1919. aastal. Tegutsevaid suundi oli sellel organisatsioonil üle 40, nende hulgas lavakunst, rahvatants, kehakultuur jm. Rahvatantsus muutus juhtivaks ühenduse Tallinna osakond oma 1000 liikmega. Anna Raudkatsi kõrval kujunes seal juhendajaks Leo Kalmet. Nad said 1925 kutse Rootsis Tranasis toimunud Külakultuuri Harrastava Noorsoo V Kongressile, kus pidi toimuma Eesti õhtu. Pandi kokku tantsurühm 16 tantsijast ja 20 pillimehe-lauljaga. Anna ise Rootsi kaasa sõita ei saanud, aga esinemine läks edukalt korda.

Uus algatus – Omakultuuri õhtu

See kongressil käimine andis eeskuju omakultuuriga tegelemiseks. Järgmisel 1926. aastal otsustati korraldada sarnane pidu Eestis.

Kultuuripäeva ettevalmistamise tarbeks organiseeris Anna Raudkats kahekuulised rahvatantsude õppimise kursused, mida ta juhendas koos Leo Kalmetiga. Omakultuuri päevi otsustati hakata korraldama tsükliliselt – kohalikud, maakondlikud ja iga kolme aasta järel üleriigilised.

19. juunil 1926 toimuski Kadrioru staadionil I suur omakultuuri pidupäev. Anna oli valmistanud ette repertuaari ja koolitanud instruktoreid. Äsja oli Raudkatsil valminud tantsude käsikirjaline raamat, mille abil ta õpetas. Peale tantsukirjelduste ja tantsupooside fotode valmis ka õppefilm.

Esimesest omakultuuri peost võttis osa 1332 tegelast, neist 508 rahvatantsijat. Tantse oli kavas 13. Külalisi oli kolmest välisriigist – Taanist, Leedust ja Rootsist.

Raamatute autor ja Tuljak

Anna unistus oli anda välja põhjalik mängude raamat. Ühte mahukat siiski ei ilmunud – selle asemel ilmus kaheksa õhemat raamatut ja artikleid Taluperenaises ja Eesti Nooruses. Anna Raudkatsi 1926. aastal ilmunud raamatut «Eesti rahvatantsud» on tõlgitud soome ja läti keelde. Tantsukirjelduste juures kasutas Anna märkust «soveldanud», mis tähendas folkloorsetest tantsudest tantsude loomist. Sõna oli tulnud Anna kõnepruuki Soomes ja tähendaks tänapäeval ilmselt tantsude «seadmist».

Järgmisel aastal ilmusid veel mängude raamatud lastele, noortele ja seltskondadele. Kirja sai pandud ka valimik Põhjamaade tantse. 1929 ilmus raamat «Ilu ja tervis».

Tantsukirjeldused, ESM Fp 1140:3 R 2704/C-869, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA

FOTO: muis.ee

Koreograafina sai Anna Raudkats tuntuks «Tuljaku» seadjana. Selle loomisaastaks arvatakse aastat 1915. Tema autorlust kinnitavad 1926. aasta raamatus «Muud tantsud» olev koreograafia, mille juurde on kirjutatud märkus «soveldanud A.R.» Esimest korda ilmus «Tuljaku» noot trükis 1882. aastal K.A. Hermanni «Muusiku lisalehes». Sõnad loodi 1885 tenor Karl Ferdinand Karlsoni poolt. Koorilauluna nägi «Tuljak» ilmavalgust Miina Härma seades 1899. aastal. Esimest korda kanti seda tantsuna ette 1915. aastal Vanemuises EÜS tuluõhtul.

Anna Raudkatsi sõnul on «Tuljak» tema väike poeem noorte suhtlusest. Anna ei nimetanud seda pulmatantsuks ega tähtsustanud laulu sõnu, teda huvitas noorte suhtlus ja tärkavad tunded. Kuna seade on lihtne ja ilma lavastuslike efektideta, siis kujunes sellest ajapikku erilise tähendusega rahvatants.

Pingelised muutuste aastad

30ndad aastad tõid kehalise kasvatuse õppesse suuri muutusi. Koolivõimlemine üksi ei rahuldanud enam noori – nad tahtsid palli mängida, kergejõustikku teha ja omavahel võistelda. Noored välismaal õppinud spordijuhid Ernst Idla ja Aleksander Kalamees tõid kehalisse õppesse kaasa uue lähenemise ning vabamad liikumised. Esimene kujundas omanäolise võimlemiskooli. Koolivõimlemine ehk turnimine kaotas suurel määral tähtsuse. Veidi konservatiivne Anna Raudkats ei osanud sellega arvestada ja nii jäi pikkamööda tema mõjupiirkonda vaid algklasside võimlemise juhendamine. Anna ei läinud enam õhinal uuega kaasa. Olles olnud pikka aega õpetaja ja koolitaja, polnud tal olnud aega enesetäienduseks.

Erimeelsused repertuaari koostamisel Ernst Idlaga sundisid Annat eemale jääma 1934. aastal korraldatud I Eesti Mängudest. Seal oli kavas ka kolm rahvatantsu: «Tüska polka», «Labajalg» ja «Tuljak».  Mängude brošüüris trükkis Ernst Idla nende tantsude kirjeldused ära ja eiras sellega Anna Raudkatsi autorsust. Pealegi kritiseeris ta ajakirjanduses Raudkatsi raamatuid ning rahvatantsude käsitlusviisi, naine ei olnud sellega nõus ning solvus. Anna loobus koostööst organisatsioonidega, kus võimlemist ja rahvatantsu juhendasid U. Toomi või E. Idla. Praktiliselt tähendas see ka ühiskondliku tööpõllu loovutamist.

Aastatel 1934-1939 oli Anna Raudkats ja tema looming kiiresti arenevast rahvatantsutööst kõrvale tõrjutud. II Eesti Mängude ettevalmistamisel, mille eeltööde ja esinemiste juhtimise jättis E. Idla täiesti enda läbi viia, oli Anna Raudkats eemalseisja, kuigi pidustustel kavatseti esitada tema «Tuljakut» ja «Pulgatantsu». Kuid Idla tööstiil viis selleni, et Tallinna Võimlemise Instituut likvideeriti ja ta vabastati õppejuhi kohalt. Ullo Toomi aga vahetas poolt.

Nooremale põlvkonnale oli Anna Raudkats kaugeks jäänud. Need pidasid oma peamisteks rahvatantsuõpetajateks Ernst Idlat ja Ullo Toomi. Nad nägid Raudkatsi tantsujuhina mängudel 1939. aastal esmakordselt. Esimest korda seisis Anna Raudkats Pärnu-Jaagupi rahvariietes üleriigilise suurpidustuse juhtpuldis «Tuljakut» juhatamas.

Pärast seda hakkas Anna taas rahvatantsutöös kaasa lööma. Koos U. Toomiga asus ta juhendama rahvatantsujuhtide ettevalmistamist.

Hõberebasefarm Praakli külas

Vahepealsetel aastatel vabanenud energia oli Anna suunanud karusloomakasvatusse. Aegviidus puhates oli Anna tutvunud sakslasest zootehnikuga, kes kõneles hõberebase kasvanduse võimalustest nii haaravalt, et innustas Annat ning 1935 asutati koos saarlase Aleksander Varestiga Kuressaarest 5 km kaugusel Praakli külas Kopli talus sinirebasefarm. Selleks osteti 15 ha suurune talu, ajalehe vahendusel leiti talitaja ja tõuloomad muretseti Aegviidust. Sisimas kavandas Raudkats niimoodi väikest kindlustatust endale pensionipõlveks. Anna jätkas küll tööd Tallinnas koolis, kuid kõik vaheajad veetis ta farmis, kus 1939. aastaks oli juba 40-50 rebast.

Kui algas Saksa okupatsioon, kuulutati rebasefarm riigi omandiks ja sakslased andsid abielupaarist sõjavangid sinna töölisteks. Anna veetis kõik oma vabad hetked farmis mütates ja aiamaaga toimetades, nii et kohalikud hakkasid teda juba saarlaseks nimetama. Saatuse tahtel ta selleks ka sai, sest 1944. aasta märtsipommitamine hävitas tema kodu Tallinnas. Oma šokist kirjutas ta kolleegile: «Võõra korteri aknapealsel kirjutan Teile, sest saatuslikul ööl, 9. märtsil, hävis tules ka minu kodu täielikult. /…/ Minu väike hõberebasefarm on nüüd minu ainuke omand, ja kui hea veel, et seegi minul on, ikka koht, kuhu minna.» Nüüd soovis ta saada aedviljaseemneid, et nii palju maha teha, kui palju ise jõuab peenraid korrastada.

Need seemned ta sai ja nii saigi 58-aastasest Annast Kopli talus farmipidaja.

Aastad Saaremaal

Kuid Anna unistus edukast karusnahafarmist ei täitunud. Nõukogude kord ei lubanud kasutada lisatööjõudu ja farmipidamine hakkas Annale üle jõu käima. Praakli hõberebasefarm ühendati Mullutu kasvandusega, kuid hädad ei lõppenud – farmis puhkes taud ja Annale jäi alles vaid kolm rebast, mis sai nahaks teha.

Anna kirjutas pensionitaotluse, viidates oma võimlemisõpetaja ametis kaotatud tervisele ja vaimsele depressioonile. Kuid otsustusaeg venis. Et ära elada, hakkas naine uuesti võimlemisõpetajaks, jättes maha vaid kulutusi ja pettumusi valmistanud Praakli talu. Tema tööjõudu vajas tolleaegne Kuressaare keskkool. Sõjajärgses Kuressaares sai Anna eluasemeks pesuköögist elamiseks kohandatud tuba Kaevu tänaval. «Üks tuba, eestimustrilised vaibad ja kardinad, lihtsa joonega mööbel, mis valmistatud tema enda kavandite järgi Saaremaa meistrite poolt, kõnelevad vähesest rahast ning suurest armastusest ilu vastu,» kirjutas Anna tuttav A. Lill, kes teda seal külastas. Lõpuks määrati talle 150-rublane pension (vanas rahas), mis äraelamist ei võimaldanud.

Naisena, kelle kutsetöö oli hästi tasuv olnud, polnud Anna senini majanduslikke raskusi kogenud. Sõda oli ta teinud ootamatult ja harjumatult vaeseks. Pommitamisest olid talle jäänud vaid seljariided ja üks palitu. Aastaid käis ta võimlas liigväikses võimlemisdressis ja pildile nõustus minema vaid päevinäinud mantlis. Oli suur vahe ennesõjaaegse silmatorkavalt uhkelt rõivastunud Annaga. Ainus, mis vanadest aegadest jäänud oli, oli tema harjumus end hommikuti karastada. Ka siis, kui käidi juba sügismantliga, läks Anna iga päev lossipargi taha ujuma. See trotsiv karastamine koos alati külmavõitu niiske toaga ei olnud süvenevale puusaliigesepõletikule just kõige parem. Kuigi ta omas suuri kogemusi, tuli tal tervise pärast sageli tarvitada tunnis õpilaste omaalgatuslikumat töövormi.

Juba esimesel tööpäeval hakkas ta rahvatantsurühmi organiseerima. 1947 võeti Kuressaare kultuurimaja ja tehnikumi rühmaga osa suurpeost Tallinnas. Sellest aastast kuulus Raudkats maakondliku laulupeokomisjoni koosseisu. 1949 külastas Annat Kuressaares Ullo Toomi, kellega koos arutati «Tuljaku» ajakohastamist. Toomi pakkus välja idee, et tantsu lõpus võiks noormees tüdruku sülle võtta ja tüdruk käed üles tõsta. «Kuidas ma ise selle peale ei tulnud!» olevat Anna öelnud.

Koolis töötas Anna Raudkats kokku seitse aastat. Alates 1950 loobus Anna võimlemisõpetaja tööst ja temast sai raamatukoguhoidja. 50ndad aastad olid keerulised. Nõukogude võim pidas Annat tema Valgeristi teenetemärgi pärast nõukogude korrale vaenulikuks elemendiks ja hõberebasefarmi pärast kulakuks ning otsustas ta pensionist ilma jätta. Algas pikk kirjade vahetamine ja tõestamine. See kurnas Raudkatsi tervist.

1955 näisid tuuled pöörduma hakkavat. U. Toomi ettepanekul nimetati Anna Raudkats 1955. aasta üldlaulupeo aujuhiks. Pärnu rahvatantsijad pöördusid Raudkatsi poole palvega lubada nende kollektiivil kanda tema nime. Hakkasid ilmuma tema rahvatantsutööd tunnustavad artiklid ja lõpuks pälvis ta isegi ENSV teenelise kunstitegelase nimetuse. 1957 tuli ka pensioniküsimusele lahendus – talle määrati personaalpension, aga vahepeal saamata jäänud pension saamata jäigi. Nüüd, 71-aastaselt, täitus viimaks Anna suur soov – ta võis jääda vanaduspuhkusele.

Eluõhtu Aegviidus

Kingissepast, mis oli liiga paljude raskuste ja ebameeldivustega seotud, tahtis Anna Raudkats ära. Aegviidu oli olnud läbi elu koht, mis Annat ligi tõmbas, kui puhkuseks vähegi aega leidus. Kui 1957 lõppesid kõik töökohustused, koliski Anna Aegviitu. Seal elas ka tema pensionipõlve pidav õde. Anna leidis elukohaks kahetoalise korteri Kastani tn 17 asuvas majas. Nüüd veetsid õed palju aega koos, tegutsedes aias ja käies pikkadel jalutuskäikudel kaunis looduses. Head tuttavad Helju Mikkel, Ullo Toomi, Laine Mesikäpp jt hoidsid Annat kursis rahvatantsijate elu-oluga.

Raudkatsi tervist hakkasid laastama suurenevad puusaliigese valud ja tal tuli mitmeid kordi pikalt haiglas viibida. Võimaluse korral osales ta siiski rahvatantsuüritustel. 1960. aastal oli Anna Raudkats rahvakunstiõhtu aujuhiks.

1961. a 75. sünnipäeval

FOTO: Fotis

Suuremaks sündmuseks kujunes tema 75. sünnipäeva tähistamine. Estonia kontserdisaalis korraldati selleks puhuks pidulik kontsert. Peo esimeses osas esitati Anna Raudkatsi tantse, teises osas uuemat loomingut. Rahvatantsujuhid kinkisid Annale televiisori.

1965. aasta talvel halvenes Anna tervis ja ta viidi Tapa haiglasse. 12. aprillil ta seal ka suri ja sängitati Aegviidu kalmistule.

Raudkatsi Helsingi ülikooli lõpusõrmusest tegi kunstnik Albert Hansen 1970. aastal sõle, millest sai rahvatantsijate talisman. Sõle südamikuks on sõrmus, selle ümber on kiri Oma tantsu hoidageme. Seda on hoidnud Helju Mikkel, Kristjan Torop ja Mait Agu. Praegu on talisman hoiul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Artikli kirjutamisel on aluseks võetud Richard Tõnnuse 1991. aastal ilmunud raamat «Anna Raudkats oma ajas».

Tagasi üles