/nginx/o/2017/06/26/6818541t1h0030.jpg)
Eile oli siis üle pika aja jälle selline päev, mil ma tundsin end täiesti sisse kukkunud emana. Suurem laps nähvas ja vihastas iga asja peale, sest ma olen nii mõistmatu ja justkui karjun ta peale; väiksem pusis mingi asja kallal, mis välja ei tulnud ja elas frustratsiooni minu peal välja laksatades lohutajale käega vastu nägu, kirjutab Ilona Toots portaalis Minu Pere.
Pisarad trügisid silma, aga ma kraapisin end kokku. Õhtul ütles hiljuti pikalt reisilt koju oodatud Aleksei midagi torkavat ja laste tegevust õigustavat – ja oligi asi ants.
Ootasin klomp kurgus kuni poja magama jääb, ajasin pimedas koridoris riided selga ja läksin õue uitama. Minust jäi koju kolm norskavat kere ja ports täisnuusatud taskurätte. Kõndisin pimedas kodurajoonis, löristasin nina, rääkisin endaga poolvaljult juttu ning tundsin end läbinisti nõmedalt.
Ma püüdsin end mitte haletseda, aga ikka jõuad sinnamaani, et kõik mõistavad sind valesti ja keegi sinust ei hooli ja üldse oled sa nii üksi ja õnnetu. Mõistusega saad aru, et asi ei ole üldse nii, pigem vastupidi, lihtsalt mu ootused lähedastele ja iseendale on nii suured ning mitmes mõttes olen ka pedant.
Lisaks veel see armastatud-vihatud emotsionaalsus – nii et ma suudan end ise planeerimatult nurka ajada. Pingeid ja emotsioone oligi kogunenud niipalju, et nad vajasid väljapääsu ja vallandumiseks piisas ka jalgu trampivast sipelgast.
Muutuda on raske
Ma juba teadsin, et isegi kui ma jõuan selle monoloogi käigus mingile uuele tasemele oma mõtetes, mis muudavad mu ümbrust, siis ma kuramus, ei muutu ikkagi. Alguses püüad küll mõttemalli ja käitumist muuta, aga siis langed oma vanadesse mugavatesse rööbastesse tagasi. Isegi kui ei taha seda teha.
Ühel hetkel jalutuskäigu ajal tekkis mul hirm pimedate põõsaste ja ähvardavalt lähedale kummardavate vanade puude ees, kus keegi minusugust pooluduste silmadega totukest luurata võis ning ma keerasin otsa kodupoole. See hirm oli selge märk, et enesehaletsemise pooltund on läbi.
Ronisin trepist üles, võtsin vaikselt riidest lahti, vinnasin minu voodipoolel sügavat jalgpalluriund nägeva pojakese sülle ja viisin ta tema voodisse. See lõhn ja naha pehmus, ilatriip põsel ja sulgpehmed juuksed… kuidas ma võin tema või kellegi teise peale mossitada? Panin pea padjale ja kukkusin sügavasse unne, oma mehe kaitsva selja taga…
Hommikul kuulsin, kuidas pisikesed jalad põntsatasid põrandale, uks tõmmati lahti ja Sass küsis emme järgi. Ta jooksis mu juurde, tegi suure-suure kallistuse ja ütles: «Tere hommikust, emme!»
Komistan, et märgata elulilli
Kas see olin tõesti mina, kes eile maailma veerel seisis? Vahel harva on see piinarikkalt kasulik: lasta pisaratena välja kogu elekter, mis minus kogunenud on. Olgu see siis kurbus sõdades-tragöödiates hukkunud inimeste üle, inimestevahelised suhted, lõputud muretsemised, suured emotsioonid.
See on nagu restart, pärast mida on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt palju parem olla. Mul on siiralt kahju, et Aleksei ei nuta, aga ju siis tal on oma väljalaskeventiil kusagil peidus.
Olen märganud, et ehkki harva, siis need apokalüpsised juhtuvad enne tähtsaid sündmusi. Täna oligi tütre 9. klassi lõpuaktus. Paistab, et nii mina kui lähedased oleme alateadlikult ärevil ning plahvatusohtlikumad.
Jah, ta nähvas ka täna mu peale, aga kuidagi kergem oli seda vastu võtta ning maailm tundus üldse täna helgem, ka läbi paistes silmalaugude.
Tütar säras ja naeris ja oli ilmselgelt õnnelik – ma nii armastan teda ja seda, milline imeline inimene on minu kaudu siia ilma sündinud! Karta on, et ta võib teerulliga must üle sõita ja ma ikka andestan. Peaasi, et ka tema mulle. Ja et ma enda vastu liiga karm pole. Nii valus kui see ka pole, ma peangi vahel komistama, et jälle märgata ja nuusutada neid elulilli.