Ann Hiiemaa: kiida lolli

Ann Hiiemaa

FOTO: Erakogu

Kas teile ei tundu, et meie siin Eestis oleme üks kummaline rahvas? Mängleva kergusega suudame iga positiivse ilmingu keerata vähemalt natuke negatiivsemaks. Me oleme selles kirjeldamatult head, kirjutab konsultant Ann Hiiemaa.

Meil on keeruline võtta vastu komplimente-kiitusi ja veelgi keerulisem neid teha. Kui keegi teeb meile komplimendi, siis vastame: «Ah, see pluus on juba X+4 aastat vana.» Kui pakutakse palgatõusu, siis mõeldakse: «Ahaa, nüüd ta eeldab kindlasti, et ma töötan selle eest x korda rohkem!» Kui väljas paistab päike, siis vaatame ilmateadet ja teatame: «Aga terve juulikuu sajab vihma!» Ja kui keegi meid kiidab, siis mõtleme talupojatarkusega: «Jaa-jah, kiida lolli, siis loll teeb!»

Aga teebki. Mis ei tähenda, et ta on sellepärast loll. Erinevad uuringud on näidanud, et kiitus mõjutab sama ajupiirkonda kui rahaline motivatsioon. Mitterahaline tunnustus tööpanuse eest on tihtipeale motiveerivam kui mistahes soodustused või kingitused. Eriti oluline pidavat kiitus ja tagasiside olema millenniumipõlvkonnale. See on paljude jaoks lausa võtmetähtsusega.

Pidev tagasiside ja hindamine on nende elu lahutamatu osa. Nad on saanud seda oma õpetajatelt, vanematelt ja kaaslastelt. Ja nad vajavad seda ka oma igapäevases töös. Kui nüüd seesama millenniuminoor satub mõne iganenud juhi juurde, kes peab tagasisidet lihtsalt inimese ego kergitamiseks, siis otsib ta keskkonna, mis pakub talle rohkem tuge ja mentorlust.

Kiitus ei maksa mitte midagi, aga nii mõnegi jaoks on seda pealtnäha keerulisem välja anda kui aastapreemiat. Head tööd on tehtud siis, kui ülemus häält ei tõsta. Või siis, kui keegi ei kritiseeri. 

Miks me siis ometi nii vähe kiidame? Kas see tuleneb meie ajaloost, kui esivanemad sulasena mõisnikule tööd rügama pidid? Ajast, kui tegime tööd teiste heaks ja mitte oma rahva ja riigi hüvanguks? Need ajad on möödas. 

Me elame oma riigis ja teeme igapäevaselt otseses või kaudsemas mõttes tööd selle riigi hüvanguks. Ja kui me märkame, et keegi on tõeliselt pühendunud, oma asjas tõeliselt hea, siis võiksime talle seda ka öelda. Olgu see minister, pereema või õpetaja. Märkamine ei maksa mitte midagi. Mitte ühtegi eurot. Aga loob tulemusi, millest me unistadagi ei oska.

Vahel võiksimegi olla lihtsalt õnnelikud selle üle, et me elame siin ja praegu. Et meie ümber on toredad inimesed, meil on puhas õhk, väga palju imelist loodust ja me oleme üksteise jaoks olemas. Ja me ei peaks selle järel eht-eestlaslikult mõtlema: «Pill tuleb pika ilu peale.» Las ilu kestab! Las kiitus elab!

Tagasi üles