29. juunil, Tartu päeval peetakse Werneri kohvikumaja õuel kontserdiga meeles Eesti teatri vanaema Amalie Konsat. See maja oli üks paljudest, kus Konsa omal ajal Tartus elas. Kuid enne kui temast sai vanaema, oli ta ema, enne seda lõbus Brigitta ja veel enne...
...Kotaka-Maali.
19. sajandi lõpu rahvusliku ärkamise vaimustuses oli Tartus edukalt tegutsemist alustanud Vanemuise laulu- ja mänguselts, mille teatri eestvedajaks sai tulihingeline August Wiera. Etendati peamiselt rahvalikke lustimänge ja operette. Ühele sellisele etendusele sattus kaheksa-aastane tüdrukutirts, kes ei saanud pärast seda kuidagi oma peast välja seda toredust, mida ta laval oli näinud.
See väike tüdruk oli Raadi mõisa toapoisi Mihkli ja leedulasest toatüdruku Elleni viies laps Amalie-Luise Konts, kes oli ilmavalgust näinud 10. märtsil 1873. aastal. Kuigi tema isa oli mulk, elas nende pere kaunikesti kehvalt ja tüdrukuke sai vaid mõne aasta algharidust Tartu Jaani kiriku algkoolis. 12-aastasena tuli tal koolist lahkuda ja lapsepõlv oli sellega läbi. Amaliest sai vanema õe lapsehoidja.
Kuid iseloom oli tüdrukul rõõmsameelne ja igal võimalusel lõi ta omal viisil laulu lahti. Seda ka siis, kui ta jalutas koos väikese Jukuga mööda Peetri tänavat, lüües laulu nii, et terve tänav kajas. Kolm aastat vanem sõbranna Pauline Krause kutsus ta seepeale kaasa Vanemuise koori. Nii saigi Amaliest 1886. aastal selle liige. Kuigi koorilauljad teatri tegemises kaasa ei tahtnud lüüa, sest oli see ju tol ajal midagi korralikule tüdrukule sobimatut, siis Amaliele oli see unistuste siht. Nii et kui teatrijuht Wiera talle ühe sõnadeta osa tahtis anda, läks ta rõõmuga. Amalie debüteeris ühel suvepeol A. Hamanni algupärandis «Kaks kosilast».
«Kui aga ma koju jõudsin ja kogu asi välja tuli, anti mulle vitsu ning keelati edaspidi Vanemuisesse minna. See oli mulle raske hoop,» on Amalie Konsa ise hiljem meenutanud. Aga ega see näitlemise indu maha võtnud. Kuna kodus ta riided ära peideti, krookis Amalie sõbratarilt saadud seeliku vöö vahele, torkas varba otsa tema suured puukotad ja läks ikka proovi. «Näe, Kotaka-Maali tuli!» naersid teised näitlejad heatujuliselt.
Lõbus Brigitta
Konsa õde Minna avas söögimaja ja võttis õe enda juurde. Seal oli Amaliel küll palju tööd, aga luba Vanemuises käia nii palju kui tahtis, peaasi, et töö oli tehtud. Möödas oli riidemure, selle eest hoolitses õde. Ei olnud enam Kotaka-Maalit, selle asemel oli kena noor Brigitta. Nimelt soovitati teatri juures näitlejatel endale lavanimi võtta ja nii leidis Amalie ühest näitemängust mustlasneiu nimega Brigitta.
Oli August Wiera lauluteatri õitseaeg. Lisaks menukatele operettidele oli Wiera maha saanud ka Eesti esimese ooperilavastusega – C. M. von Weberi ja P. A. Wolffi «Preciosaga». Ka selles lavastuses sai Amalie kord peaosa laulda. Aga muidu olid põhilised tükid lustmängud, jandid ja «Jenoveeva»-stiilis sentimentaalsed lavatükid. Kuigi lavastati ka algupärandeid ja isegi suurejoonelisi draamalavastusi ning prooviti kätt klassika kohandamisel. Esimene osa, milles Konsa läbi lõi ja publikus tähelepanu äratas, oli Tiina osa laulumängus «Ilumäe piimatüdruk». Hiljem meeldis rahvale väga tema Nõmmelille osatäitmine operetis «Corneville'i kellad».
Amalie Konsa on ise meenutanud: «Kui näitelaval olime, lauldi meile kiidulaulu. Tänaval vastu tulles ütles aga ema tütrele: «Ära vaata sinna poole, läheme ruttu üle tänava!» Leivateenistust meile tookordne lava veel anda ei suutnud. Palk oli omateada suur küll, aga elamiseks ei ulatunud, mistõttu pidime päeval töötama.» Kui kell kaheksa õhtul ametist tuldi, mindi proovi, mis kestis kahe-kolmeni öösel. Ainult kaasasündinud armastus lava vastu sundis neid kokku tulema ja kõigi raskuste kiuste mängima nii, nagu tolleaegsele maitsele ja arengutasemele kohane. Kõige tähtsamaks tegelaseks etenduse juures oli alati etteütleja – tema juhtis ja ohjas etendust, sest millal oli siis tööinimesel aega oma osa pähe õppida.
Uuesti läks raskeks siis, kui õde abiellus ja Riiga elama läks. Sageli polnud koju tulles leivapalukestki, kuid ega see Amaliet lavalt lahkuma sundinud. Pärast subrett Anna Alt-Jakobsoni surma 1895. aastal sai Amaliest esimese järgu näitleja. Väike, temperamentne, särav ja sarmikas mängis, laulis ja tantsis ta end kiiresti tolleaegse romantilis-sentimentaalse näite- ja laulumängu primadonnaks ja publiku lemmikuks.
Isetegevusliku seltsi maja Jaama tänavas just ideaalseid tingimusi ei pakkunud. Saalil polnud küll viga, oli küllalt ruumikas – rikkamatele olid pehmed istmed, vaesematele pikad pingid. Puhvet töötas hästi, ruumi oli lahedalt. Garderoobiks oli lavaalune väike pugerik, kust tuli käpuli lavale ronida, et publik saalist ei näeks. Isegi grimeerija oli neil olemas, kes enne etendust kriidi ja karmiiniga näo pähe joonistas. Kostüümid laenutati. Rekvisiitideks olid paberist lumehelbed ja papist maod, sõelast ja laternast kombineeritud päike tõmmati nööriga lakke. Kuigi tehnilised abivahendid puudusid ja mäng nii mõndagi soovida jättis, oli rahva ja tegijate vaimustus suur. Pärast etendusi korraldas Wiera näitlejatele ka väikese teeõhtu ja peo ning need olid alati lõbusad. Seltsi aias oli ka suvelava.
August Wiera käis oma näiteseltskonnaga ka väljaspool Tartut peaaegu kõikides Eesti linnades külalisetendusi andmas, ühes temaga ka Brigitta. Reisid ulatusid isegi Riiga ja Peterburi.
«Peterburis mängisime kolm õhtut. Tore oli suures linnas mängida. Saal oli avar, toredad dekoratsioonid, ja otse pöörane valgustus. Sellest aga Wiera ei hoolinud, tema tarvitas ikka oma bengali tuld,» meenutas Konsa külalisetendusi. «Kui esinesin Võrus, siis olid naised alati oma meeste pärast hädas! Kord lähen ühte pitsipoodi kübarapaela ostma. Keegi prouake leti ees vadistab: «No, mõtelge, nüüd tuleb see Brigitta jälle siia. Esineb siin, kus siis mehed kui pöörased tema järel!» — «Kas teie mees ka?» küsib müüjanna. — «No, ega ma muidu ei räägiks!» — «Tunnete toda Brigittat?» — «Ei. Aga näha tahaksin, et milline hull ta siis õieti on!» Nüüd astusin ette, panin käed puusa ja sõnasin: «Siis vaadake! Siin teie ees ta seisab!» Prouake läks nii verest ära, et esialgu vaid vabises, siis hakkas ukse poole taganema ja häälitses: «Mõelge! Ja kuidas rahvas teid siia ootab! Näha tahab!» Nii umbes selles toonis, kuni tagurpidi ilma jumalaga jätmata uksest välja.»
Arvustused ajalehtedes oli kiitvad ja andestavad (kui vahel hääl viperusi viskas). Isegi noor nõudlik arvustaja Eduard Vilde märkis Konsa ülesastumisi positiivses valguses: «Ühtegi teist ei ole meie veel eesti näitelaval näinud, kelle kõne ja tundmuste avaldamine nii vaba oleks. Sõnade väljaütlemine laulus oli laitmata.» K. A. Hindrey meenutas 10. märtsil 1943 Eesti Sõnas: «Kas oli ta nimeks Brigitta nii umbes 1895. aastal, kui teda nägin ja kuulsin esmakordselt? Mälu hästi ei võta. Kuid miski tume aim ütleb, et August Wiera näitetrupis oli primadonna, kel oli sedalaadi varjunimi. Ja et selle varjunime taga olev noor näitlejanna tekkis lava esiplaanile mingi rõõmsa bravuuriga, mingi atsaka südidusega ja laulis nagu nokk oli loodud.»
«See oleks minu ja Vanemuise näitemängu lõpp,» ütles August Wiera, kui Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi suveteatri direktor C. Bretschneider Amalie Konsat Saksamaale kaasa tahtis võtta ning seal temast kuulsuse tõotas teha.
Esimene armumine
19. juulil 1903. aastal murdis punane kukk end einelauapidaja Jakobsoni pliidi alt välja ja kargas läbi korstnapragude kohe katusele – senine seltsimaja Jaama tänavas põles maha. Teatritegevus langes seejärel varjusurma, sest kogu energia ja kapital oli suunatud uue teatrimaja ehitamisse. Wiera trupp tegutses mõnevõrra edasi, andes suvel seltsi aias üksikuid etendusi, kuid peagi pudenes laiali. Uue maja müürid Aia tänaval hakkasid kerkima.
Sellesse aega jäi ka Amalie esimene tõsine armulugu. Paul Fuchs oli ameti poolest kohtukirjutaja ja teenis päris hästi. Kuid iseloomu poolest oli ta rohkem elumehe tüüpi. Kui Amalie teatas talle peatselt saabuvast uuest ilmakodanikust, jättis mees lapse eest hoolitsemise ainuüksi ema kanda. Peigmehe vanemad ja omaksed seisid kui müür näitlejannaga abiellumise vastu. Ei saanud tanu alla, noh, ei saanud! Alati heatujuline Brigitta sellest ei heitunud! Kuigi tookordse moraalimõiste järgi vajutas selline olukord tütarlapsele teatud määral häbipitseri, kandis Konsa oma saatust stoiliselt. Ja seda niisuguse väärikusega, et teda lugupidavalt proua tiitliga austama hakati. Poiss sai nimeks Harri.
Põlise tartlasena elas Amalie peamiselt agulites. Poeg on meenutanud oma lapsepõlve: «Kasvasin üles Jaama tänaval. Olin tihti üksi kodus — mammi käis proovidel, mängimas. Elasime temaga kahekesi: väikeses toakeses, mille ees oli suurem ruum, midagi ühisköögi taolist. /.../ Kolimisega Hobuse tänavale sai mammi omale juba suurema korteri — kolm tuba ja köök. /…/ Mäletan, et mammi hakkas näitlejatele koduseid lõunaid andma. Nende valmistajaks oli täditütar Elli. Samuti mäletan, et meil elasid näitlejad Julius Põder ja Martin Libene. Suveõhtutel mängisid nad «kokku» — Põder gitarri, Libene mandoliini ja kuna nende toa aken oli lahti, siis oli minul ja hoovil olevatel poisikestel-tüdrukukestel lõbu laialt — «tants» ja selle najal ka viguritegemine läks lahti. Sellest ajast mäletan ma mammi osade õppimist. Ta tegi seda kõvasti lugedes ja prille kandes, sest ta oli lühikese nägemisega. Õppimine ei teinud talle vaeva, kuid õppis ta kaua, kuni osa oli täiesti peas. Hiljem kasutas ta mind ka suflöörina ja teksti parandajana.»
Menningu Vanemuine
1906. aasta augustis sai kauaoodatud uus teatrihoone valmis. Selts valis juhatajaks Karl Menningu ja võttis suuna kutselise teatritrupi loomisele.
Amalie Konsa mäletas neid ärevaid aegu nii: «Ma selle teatri tegelaskonda pääsemisele lootusi ei pannud, kuna mu haridus ei ulatanud nii kõrgele: kuid seda suurem oli mu üllatus, kui sain K. Menningult kutse tulla proovile. Proov oli EÜSis, harjutati Kitzbergi «Tuulte pöörises». Kohal oli ka näidendi autor. Suure südamerahutusega lähen ka sinna ning härra Menning annab lugemiseks mulle kätte Jaani ema Anu osa, mis mind päris jahmatama pani. Olin kogu aeg mänginud noori inimesi ja nüüd järsku 60–70-aastase osa. Ma polnud kunagi veel vanainimest mänginud, olin seni olnud «primadonna». Saanud osa kätte, lähen koju ja hakkan teda harjutama. Kui järgmine kord oma osa Menningule ette kandsin, sain temalt kiita ja olin vastu võetud ka uude Vanemuisesse.» Wiera trupist pääsesidki kutselisse draamatruppi vaid Amalie Konsa, Leopold Hansen ja Karl Triipus. Ka uues Vanemuises tuli alul ilma palgata töötada, kuid juba kolmandal kuul saadi 25-rublasele palgale.
Esimeste sammude astumine uuel näiteseltskonnal Karl Menningu kange käpa all ei olnud kerge. Max Reinhardtilt õpetuse saanud Menning üritas luua hoopis uue teatri. Loobuti lavanimedest ja etteütlejast. Näitejuhil tuli küünarnukkidega oma uuele repertuaarile teed teha. Aga aja jooksul löödi läbi. Kasvasid näitlejad, kasvas ka publik. Menning oli väga nõudlik ja isegi karm, kuid Amaliet ta millegipärast hoidis. Tema peale ei vihastanud näitejuht kunagi, vaid lausus ikka õpetlikult: «Tuleb ka mõtelda, Konsake, mitte ainult tuimalt pähe tuupida. Mõ-tel-da, Kon-sa-ke!» Mõni etteaste tuli kümme korda läbi teha, kuid selle eest sai Konsast väga hea näitleja ja teda hakati hüüdma «teatri emaks».
Mari Möldre on teda kirjeldanud nii: «Kuigi ta oli alles 36-aastane siis, puudus tal täiesti nooruslik rüht. Amalie Konsa oli lühikest kasvu, lühinägelik, kandis näpitsprille ja madala kontsaga kingi. /…/ Tema lähenes oma osadele alati intuitiivselt ja tabas alati märki.»
Emad lihtrahva hulgast, eidekesed, teenijatüdrukud, aguli tõusikuprouakesed kogu oma värvikuses – see oli Konsa tõeline element laval. Tulid Tolstoi ja Gorki, Ibsen ja Heijermans jt. Üleöö sai Konsast läbinisti realistlikus repertuaaris ja mängulaadis vanemate naiste meisterlik kehastaja.
Kui elus juhtuski nii, et päeval mil hukkus ta vend, tuli mängida lõbusat laulumängu, või kui põles maani maha ta varanatuke, siis suutis ta mängida teadmisega, et lava on ikka tema elu. Isegi lõhkenud pimesoolega mängis ta lõpuni «Mizzi-Fritsi» etenduse ja langes selle lõppedes kokku. Ainuke päev, kui ta oma isiklikul valul üle rambi lasi paista, oli siis, kui suri August Wiera.
Poeg Harri on seda aega meenutanud: «Maailmasõja lõpupoole kolisime Riia tänavale. Sääl oli kahetoaline korter köögiga. /.../ Mammi elu oli seal Riia tänaval ikka tavaline – proovid, näitemängud, ringreisid, tuluõhtud ja vist paar juubelit ka ... Mäletan, et «kabineti» seinale ilmus veel üks loorberipärg. Eelmisest oli jäänud peaaegu paljas traat ja uus pärg söödi ka täiesti puhtaks. Sest loorberi lehti said kõik, kes meil aga käisid, kel vaja oli ja kes pärja küljest võtta viitsis /.../ Et mu emal kuldne süda oli, see oli kõigile teada ja seda läks teinekord kangesti vaja, kui meestel «väljapääsmatu» olukord tekkis, harilikult ikka hommikul vara. See väljendus umbes nii: vali koputus meie aknale ja selle järele: «Maali, tee lahti!» Oli aga juba teada, kes seal võivad olla. Ilusas, karges suvehommikus liikusid akna taga üks, kaks või kolm kogu – Ratassepp, Luts ja mõnikord ka mõni teine. «Maali, laena kaks krooni!» – «Armas jumal, kust ma võtan, meil omalgi ei ole!» – «Armas Maali, anna, noh!» – «Poiss, mine vaata käekotist, kas sääl on!»»
Uhke juubel ja pensionile saatmine
1926. aastal tähistas Amalie Konsa esimese kutselise näitlejana Eestis oma lavategevuse uhket 40. juubeliaastat. 19. mail pandi Amalie lavale kuldsele troonile istuma, anti lilli ja saadeti pensionile. Muidugi polnud see vabatahtlik. Menning oli läinud juba 1914 ja teatrimajas puhusid uued tuuled. Uus direktor Voldemar Mettus oli seisukohal, et «vana inimene – juba viiekümnendast eluaastast peale – pole enam kellegi näitleja». Edaspidi pidi Amalie Konsa ära elama Kultuurkapitali napist pensionist.
Aga kui näpud hoopis põhja puutusid, võis Konsat näha Kroonuaia tänava otsas Emajõe ääres raha kasseerimas nendelt, kes paljuks pidasid tiiru teha, et Kivisilla kaudu üle jõe pääseda. Konsa oli hankinud linnalt suveks õiguse paadiga rahvast üle vedada. Sest elu ei jäänud ju seisma, vaid nõudis elamist ja poeg ülikoolis koolitamist, et see võiks korporatsiooni kuuluda ja kanda ihaldatud värviteklit. Eduard Türk meenutas: «Olgu ilm milline tahes, istus ta hommikust õhtuni linna serval Oa tänava otsa kohal jõe kaldal ja kasseeris sendikesi, kuna tema abiline soovijaid paadiga üle vedas.»
Kui Theodor Luts hakkas 1927. aastal tegema oma kuulsat filmi «Noored kotkad», siis võttis Konsa sellest muidugi osa. Amalie sai sepa ja Hilja ema osa. 1931. aastal tegi ta kaasa ka Lutsu dokumentaalfilmis «Kas tunned maad».
Tartu Sõdurite Kodu trupis
Kuigi Amalie oli ametlikult pensionile saadetud, ei loobunud Konsa lavast. Üheksa aasta jooksul töötas ta veel kaasa Vanemuise lavastuses mittekoosseisulisena. Väikest lisaraha teenis ka Tartu Sõdurite Kodu trupis esinemise eest. Seal tundis ta end päris hinnatuna ja hoituna. 1936. aastal tuli Konsa lavategevuse 50. aasta juubel. Ometi jäi mälestuspeo korraldamisest elukutseline lava hoopis eemale. Vanemuine rentis tasu eest vaid saali. Ainult tänu Sõdurite Kodu näitetrupi eestvõtmisele sai juubeli pühitsemine teoks.
Vanemuise selline käitumine, kellele Konsa oli pühendanud kõik need 50 aastat, haavas Amaliet hingepõhjani.
Uus Eestile 3. oktoobril 1936 antud usutluses võttis Amalie oma lavatee kokku: «26 aastat vanas Vanemuises, 26 aastat kutselise näitlejana praeguses Vanemuises ja nüüd 10 aastat Sõdurite Kodus. Olen alganud pisikestes oludes, väikselt ja nüüd olen ma samades oludes. Aga ma et nurise. Elu näitelaval on mulle siiski hingeliselt palju andnud. Ja see on mu parim tasu.»
Proua Fuchs
Elu mängis Amaliele veel ühe suurepärase võimaluse kätte. Pärast seda, kui Paul Fuchs oli ta kolmekümneks aastaks unustanud, hakkas mees Konsale jälle lähenemiskatseid tegema. Endine elupõletaja oli oma pillava ja prassiva eluviisi tõttu sattunud vaestemajja ja nähes Konsa korralikku elamist-olemist, tutvust uuendanud. Kui Paul siis Amaliele ametliku abiellumisettepaneku tegi, võttis Konsa selle ka vastu.
Uudislehele 25. septembril 1938 rääkis Amalie: «Seda abielu polekski mul vaja olnud, aga mõtlesin, et vahest on seda vaja lastelaste suhtes.» Mari Möldre kirjeldab seda abiellumist värvikalt: «Amalie võttis kosjad vastu. Pärast pastori juures peetud kodust laulatust läksid nad pulmapidu pidama pagariärisse Uueturu tänaval. Seal söödud suhkrusaia ja joodud pudel limonaadi. Noore proua arvel muidugi. Tulid siis uksest välja ja hakkasid kodu poole minema. Kogu aeg värske abielumees rühib kaasa oma noorikuga. Jõudsid koduväravasse, siis Amalie küsib: «Kuule, kallis mehekene, kuhu sina siis tahad minna?» «Eks ikka oma armsa naisukese juurde.» – «Ei, mehekene, ega mul sind tarvis ei olnud, mul oli ainult oma pojale isa tarvis. Sina aga koli ilusti vaestemajja tagasi.»
Ja nii saigi olema. Mees saatis edaspidi oma päevi surma poole vanadekodus. Ise kiitis Konsa: «Ametlikult olen ma Fuchs, aga muidu jään ma ikka Konsaks. Rebase nime oleksin küll võtnud, aga ei saanud. Ka poeg ei taha Fuchsi nime.» Harri nimelt kandis Amalie ametlikku neiupõlvenime – Konts.
Teatri vanaema
Enamlaste tulles pidi Amalie Konsa maha jätma oma elupõlise armsa Tartu. Ta kolis poja juurde Sinti, kus Harri oli vabrikus keemikuks, ja hakkas seal lapselapsi hoidma. 1943. aastal, kui Konsal täitus 70. eluaasta, otsisid ajakirjanikud ta jälle üles, kui Amalie tuli Tartusse silmaarsti juurde.
Postimees kirjutas 9. märtsil 1943: «Olen seal nagu surnud, sest väikese tööstuslinnakese meeleolud ja inimesedki on hoopis teistsugused kui Tartus. /…/ Ja kui ma nüüd purustatud Tartu varemete vahel ringi olen jalutanud, siis on mul tunne olnud, nagu ähvardaksid need varemed mind enda alla matta. Kurb on, kui tänaval jalutades äkki märkad, et selle kolme aastaga, mis ma siit ära olin, inimesed nagu teiseks on muutunud. Ma ei tunne enam kedagi ja mind ei tunne enam keegi, just kui oleks see aeg, millega ma koos elasin ja töötasin, juba viimse jäljeni minevikku vajunud ning ainult mina üksi võõraste keskele püsima jäänud.»
Sellegipoolest tähistas ta Vanemuises oma juubelit. Konsale kohe meeldisid need! Ta lootis, et saab elus veel mängida ja see unistus läks ka täide.
Kaarel Ird on meenutanud: «Kui me hakkasime 1944. aastal oma uut kollektiivi looma, siis Konsaga oli algul raskusi. Nimelt polnud talle kaua aega kusagilt elamispinda leida. Lõpuks ta siiski tuli. Demonstreeris suurepärast kõnekunsti, kuigi tal polnud ühtegi hammast suus. Kui soovitasin tal hambad teha, siis Amalie vastas: «Ei mina taha, logisevad suus!»»
Muidugi olid tükid nüüd teistsugused, aga Konsa vanad naised olid ikka sama elutruud ja elujõulised nagu ta isegi. Sügisel 1948 tähistas Amalie jälle meelsasti juubelit – täitus 75. eluaasta ja 55. lavajuubel.
Vanemuises mängis Amalie Konsa kuni oma ootamatu surmani 19. juulil 1949. Kaarel Ird meenutas seda nii: «Kui me läksime hooaega lõpetama Ahjale. Meil oli seal tol ajal moes olnud abimajand. Ma veel päeval küsisin Konsa käest, et kas sina ka tuled. Tema vastas: «Kindlasti!» Ja siis me hakkasime sealt ära tulema. Ütlesin Konsale, et tule kaasa. Tema ütles: «Ma tahan veel natuke olla. Küll on tore noorte inimeste hulgas olla.» See juhus sai talle saatuslikuks, sest selle tõttu jäi ta järgmisesse bussi, millega õnnetus juhtus. Too buss lendas kraavi ja ta sai silmapilkselt seal surma.»
Amalie Konsa sängitati Raadi kalmistule, mitte kaugele A. Wiera ja K. Menningu kalmudest. Tema elukoht Ülikooli 11 tähistati portreereljeefiga pronksist mälestustahvliga.
Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid: