MOEAJALOOTUND. Konstruktsioonid, millega naised oma kehakuju on muutnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/06/18/6795189t1h48da.jpg)
Ajaloos on olnud pikki perioode, kus naised on oma keha ilu nimel ahistanud ja moonutanud. Peamiselt on selleks abivahendiks olnud korsetid, aga ära pole põlatud ka volüümi lisavaid krinoliine ja turnüüre. Kõik ainult selle nimel, et välja näha moekas.
Minoslaste naisekeha ülistus
Kõige varasemad taolised esemed pärinevad Kreeta kultuurist ja on dateeritud 2000 aastat eKr. Need olid pihta salendavad ja büsti ülestõstvad toesed, mis aitasid esile tõsta rindu kui naiselikkuse tunnuseid. Ja seejuures jäeti rinnad katmata. Rüü alaosa oli mitmejärguline volangidega seelik, mida sai pingutada kõrkjatest, puust või metallist võrudele – see oli esimene algeline krinoliinseelik. Minose kultuuri levialalt Petsofast on leitud ussikuningannat kujutav kujuke taolises rõivastuses. Võib arvata, et kui minoslased kujutasid oma jumalaid taolises sensuaalses rõivastuses, siis kandsid naised sellist rõivastust ka päriselus.
Krinoliinid tõid naistele kaasa ka fataalseid õnnetusi. 1858 teatas New York Times, et üks Bostoni daam hukkus tuleõnnetuses, kui sattus oma krinoliinkleidiga liiga lähedale küünaldele. Selliseid õnnetusi juhtus hiljemgi veel küllalt tihti. 50-60ndatel hukkus ainuüksi Inglismaal sellistes tulekahjudes u 3000 naist. Krinoliiniga juhtus ka õnnetusi kaarikusõidul ja väga tugeva tuulega.
Seejärel tuli aastatuhandeid kestnud ajajärk, kui naised oma figuuri peitsid. Kuni 15. sajand jõudis ilu- ja moeideaalideni, mis sundisid naisi hakkama kandma kõikvõimalikke konstruktsioone.
Naine kui vallutamatu kindlus
Renessansi ajal võeti ülakeha õigesse vormi saamiseks appi jäigast kangast tihedalt nahale liibuv korsetilaadne rõivaese, mis vormis ülakeha ebaloomulikult koonusekujuliseks, pressides rinnakorvi kokku ja surudes rinnad üles. Alternatiivi pakkus rinda lamendav vaalaluudest toes ning selle peal kantava kleidi jäigast riidest õmmeldud kolmnurkne rinnalapp, mis ulatus allapoole vööjoont ja kummus seal kaarena seeliku kohale. Tihti nööriti seda tagant ning algselt oli see riideese mõeldud aristokraatiale. Selle mooditoomist on omistatud Prantsuse kuninga Henri II naisele Caterina de Medicile, kes jõustas keelu paksudele pihtadele oma õukonnas 1550. aastatel. Terminit «toed» kasutati üldiselt 17. sajandini.
15. sajandi Burgundia moes tegi Neitsi Maarja kultus naiste riietusega veel ühe huvitava triki. Nimelt hakkasid naised kandma kõhul väikest patja nii, et välja paistis, nagu nad oleks rasedad.
Võruseelik leidis esmakordset kandmist Hispaania õukonnas 1468. aastal. Selle moe levimisel teistesse riikidesse hakkasid võruseelikud laiust juurde saama. Prantsusmaal sai laiem variant populaarseks 1530. aastatel. Hispaanlannad nimetasid korv- ehk rehvseelikut verdugado´ks (vits). Prantslastel muutus see nimi vertugardien´iks, st vooruse valvuriks.
Konstruktsioonilt oli rehvseelik üsna lihtne: alusseelikule õmmeldi kahe riide vahele kahe-kolme sõrme laiused raudvitsad, mida allapoole, seda suuremad, ning need andsid seelikule koonusekujulise vormi. Koos korsetiga seisis selline ehitus vabalt ise püsti. Kleit oli loodud «traadi ja triikrauaga», sellel ei olnud ühtegi volti, naine nägi välja nagu vallutamatu kindlus. Rõivastus varjas figuuri mitmeid puudusi, lõi sihvakuse ja isegi teatud kuivuse mulje. Ka kirik pooldas rehvseelikut kui naise vooruse kaitsjat. Moes olid traatkarkassiga üles puhvitud varrukad ja ka kaelakroogete sees kanti traatkonstuktsiooni.
Prantsusmaal ja Itaalias eelistasid naised vabamat vormi. Nii areneski moeajaloo omapärasemaid seelikutüüpe: alusseeliku peale pandi ümber puusade kinnitatud päästerõnga taoline padi, nn puusapolster, ja seelik langes üle selle alla tünnikujulise toruna. Inglismaal kandis niisugust kleiti Elizabeth I. Aja jooksul läks see puusade kohalt üha laiemaks ja võtsid lõpuks ellipsi kuju, nii et sellele sai küünarnukkidega peale toetuda.
Võruseelikud panid kostüümi seelikuosa hoogsalt liikuma, hoogu andsid juurde kandja kõrged kontsad. Uus mood tõi kaasa kangakulu suurenemise ning naised muutusid oluliselt rohkem ruumivõtvateks.
Naise tunnus on peenike talje
1628. aastal viis vereringe avastamine jäikade ja piinavate korsettide kadumiseni. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. 17. sajandi keskel hakati kleidi ülaosa või pihiku sees kandma tugevdajaid – metallist, puust või elevandiluust ribakesi.
Tugede eesmärk oli toetada büsti ja anda kehale moodne koonusekujuline kuju, samal ajal õlgu taha tõmmates. Tollal tugevdati öösid õmblustega ning need ei asetsenud kohakuti, vaid nihkega. Selline ööside paigutus võimaldas tugesid nöörida spiraalides. Kõikidest sotsiaalsetest gruppidest naised kandsid tugesid.
Korvseelikud ja panjeed
1719. aastal riietas üks Pariisi teatrilavastaja oma trupi naisesinejad ebatavaliselt laiadesse kleitidesse, mille seelikuosa hoidis vormis raudkonstruktsioon. Uut moodi rõivaese võeti vastu naeru ning pilkega, mis kindlustas sellele otsemaid tohutu menu. Kirik kuulutas korvseeliku kohe liiderlikuks ja kõlvatuks. Nimelt arendati uute seelikute kandmisel välja eriline kõnnak, nii et seeliku kõikumine tõi selle ja dekoreeritud alusseeliku varjust nähtavale naise jalad pahkluust kõrgemal – niisugune asi oli tolleaegse moraalikoodeksi järgi üpris riivatu. Juba 1720. aastal käisid aga naised uue kleidiga nii tänaval kui turul, kloostrite pansionaatides aga murti pead, kui laiu seelikuid võib noortele neitsitele lubada. Kui naised tegid oma seelikute kõikumisel mõne ootamatu liigutuse, võisid nad kaotada tasakaalu ja kukkumisel end vigastada.
Algul valmistati korvseelikuid kas raud- või pilbassõrestikul, mida ühendas vahariie. Kõndimisel tekitas see seelik omapärast heli, mis tõi talle hüüdnime «kiunuja». Kergema ja painduvama võrematerjali otsimisel avastati peagi vaalaluu ja juba 1722. aastal asutati Hollandis moekapriiside rahuldamiseks vaalapüüdmise aktsiaselts.
Korvseeliku ümbermõõt ei saanud minna suuremaks kui lubasid uksed. Kuid selle piirini jõudmisel leiti kohe lihtne lahendus. Edasi hakkas seelik laienema ainult külgedelt ning võttis ellipsikuju. Lõpuks ulatus seeliku läbimõõt puusade kohalt kahe, alumise ääre ümbermõõt aga kaheksa meetrini. Ustest pääsesid daamid läbi ainult külg ees.
Rokokoo panjeedega seeliku juurde kuulus alati korsett ja sügavalt rinda paljastav dekoltee. Korsett oli omamoodi staatusesümbol, mis naise liikumist takistades liigitas kandja jõudeinimeste klassi. Daamikorseti pealisriideks oli atlass, tikitud siid või brokaat, töötavad naised kandsid nööritavat pihikut. Juba kuue-seitsme-aastased lapsed pakiti kõvadesse korsettidesse.
Revolutsioonieelsel ajal olid tülikad panjeed kadunud ja nende asemel hoidis seelikuosa kohevil hobusejõhviga tugevdatud alusseelik; pisike polsterdis ehk cul de Paris andis lisavolüümi selja alumisele poolele. Kleidi pihikukujuline ülaosa oli vaalaluudega tugevdatud ja tihedalt kehale liibuv, selle küljest algava seeliku tagumine pool oli pikem ja moodustas järelelohiseva vediku.
Romantilised liivakellad
Prantsuse revolutsioon ja sellele järgnenud vaimustus vana-Kreeka kultuuri vastu viis moest igasugused tehiskonstruktsioonid. Kuid see periood jäi lühikeseks. Juba 19. sajandi 30-40ndad aastad oma romantilise alahoovusega tõid moodi tagasi naiste liivakellafiguuri. Muidugi polnud võimalik seda saavutada ilma abivahenditeta.
Pihiku ja korsetiga tõmmati talje võimalikult peenikeseks. Seelikud oma volangide ja kurdudega meenutasid kellukest. 1832. aastal asutati Pariisi esimene korsetivabrik. Korsett oli üldse esimene pesuese, mida naistele hakati tööstuslikult valmistama. 1828. leiutati saapasilm – see võimaldas korsetti tugevamini kokku nöörida. Tekkisid ka eest nööbitavad korsetid. Viktoriaanlikul korseti õitseajal pingutas jõuka naise korsetti tema teenija. Korsett ja pihiknöörimine muutus klassimärgiks – naised, kes ei olnud võimelised teenijaid pidama, pidid kandma eest nööritud pihikuid. Mitmete naiste unistus oli saavutada talje ümbermõõt 41 ja 43 cm. Mõni läks nii kaugele, et oli võimeline hingama ainult kopsude ülemise osaga. Selle sümptomid on näiteks kerge köha ja hingeldamine, aga ka sagedased minestamised.
Kui korsett aitas piha võimalikult peenikeseks teha, siis seeliku kellukesekujuliseks vormimine oli algul vaevaline. Selleks pandi mitmeid ja mitmeid alusseelikuid üksteise peale ja kokkuvõttes kaalus see päris palju. Kuni ilmus krinoliin, milleks esialgu pruugiti pressitud hobusejõhvist, hiljem aga terasest võrusid, mida võis olla kuni 24. Naised olid krinoliinist vaimustuses, kuna see tõi vabanemise tervest kuhjast alusseelikutest ja see terastraadist puur kaalus ainult pool kilo. Krinoliine kandsid kõik, ka teenijannad ja vabrikutöölised, ning kõikidel elujuhtumitel, isegi pikkadel jalutuskäikudel. Terassõrestiku odavuse tõttu oli lai kleit kättesaadav kõigile ja 1860ndatel saavutas kleidi alumise ääre ümbermõõt jälle kümne meetri piiri. Tehnilise mõtte finessiks kujunes aga nn maagiline krinoliin: vastavale nupule vajutamisega võis seda laiali ajada ja kokku tõmmata nagu vihmavarju.
19. sajandi keskel leiutati riide krinoliseerimine – jõhvidega läbipõimimine. Sellega muudeti seelikud eriti hõljuvaks ja kohevaks. Nende toetamiseks vooderdati ka alusseelikud jõhvidega, põimiti nööridega läbi ja õmmeldi alumise ääre sisse õlgpunutis. Õuedaam Carette on meenutanud oma memuaarides: «Kolm daami ei mahtunud korraga ühte buduaari, ja kui daam ennast pudi-padiga täidetud toas vähegi liigutas, sündis hirmsaid katastroofe. Niiviisi istuda, et terassõrestik säilitaks oma õige asendi, oli aga tõeline kunsttükk. Vankrisse ronimine nõudis palju vaeva. Reisimine, lamamine, lastega mängimine või käe ulatamine – need olid katsumused, mis nõudsid palju head tahet.»
Krinoliinid tõid naistele kaasa ka fataalseid õnnetusi. 1858 teatas New York Times, et üks Bostoni daam hukkus tuleõnnetuses, kui sattus oma krinoliinkleidiga liiga lähedale küünaldele. Selliseid õnnetusi juhtus hiljemgi veel küllalt tihti. 50-60ndatel hukkus ainuüksi Inglismaal sellistes tulekahjudes u 3000 naist. Krinoliiniga juhtus ka õnnetusi kaarikusõidul ja väga tugeva tuulega.
Worthi moeuperpallid
Pole päris kindel, kas krinoliini idee võib kanda Charles Frederick Worthi arvele, kuid kindlasti kuulub talle lühike krinoliin ehk krinolett. Lühike krinoliin pidi andma naisele rohkem vabadust nii kõndimisel kui muude liikumistega seotud tegevuste juures. Krinoletti kandsid keisrinna Eugénie, printsess de Metternich ja teisedki kuninganna lähikondsed. 1864. aastal kuulutas Worth krinoleti moeigandiks ja pakkus selle asemele välja pika vedikuga seeliku, mille all kanti väikest hobusejõhvist puhvpatja ehk turnüüri. Uus mood tõstis esile taguotsa. Nimme kohale pandi jõhvidest ja terastraadist valmistatud hobuserauakujuline vorm – turnüür – ja seoti paeltega ümber keha kinni. Turnüüri nimetus (pr k rüht) kandus hiljem tervele kleidile.
Siuglevate kehavormidega naised
Selle kehavormi edasiarendus jõudis belle epoque´i ajastul oma äärmusliku S-kujulise vormini. Korsett pikenes ja lükkas rinna üles- ja ettepoole. Isegi kaelused olid jäigad, et lõuga üles suruda - naine pidi välja nägema kahvatu ja närbunud. Rind oli kopsakas pugu, päris tihti korseti külge õmmeldud rüüsidega tugevalt polsterdatud või isegi õhuga täidetud. Päevastel rõivastel olid kõrged kinnised kaelused ja lambakintsu meenutavad puhvvarrukad.
Allpool tasakaalustasid seda rohked alusseelikud ja ülaosaga analoogiline, vaalaluudest tugedega polsterdus tagumikul. Ning et korseti tekitatud puusakumerus välja joonistuks, muutus seelik kitsamaks, tagant aga pikemaks. Korsetist loobumine tähendas «enda käest laskmist», sellest tohiti loobuda raseduse viimastel kuudel, mil isegi kodus ei tohtinud teiste silmade alla sattuda.
Paul Poiret´le ja Madelaine Vionnet´le kuulub naise korsetist vabastamise au. Poiret´ sõnade järgi nägi korsetiga naine välja nagu koormavedaja. Tema 1904. aastal loodud rõivasiluett oli lihtne ja sirge. Kuid kõik reformitaotlused kukkusid raginal läbi. Meedikute ja moeloojate pakutud uudsele vabalt langevale reformkleidile, millel oli peamine rõhk õlgadel, mitte taljel, eelistasid naised ikkagi korsetti. Ka töölisnaised vabrikutest, kontoripreilid, telefonistid jne – vaatamata tohututele ebamugavustele, mida neil tuli korseti tõttu taluda äsjailmunud ühistranspordivahendites (trammis, raudteerongis).
Moerevolutsioon 20ndatel
Tõeliselt vabastas naise alles I maailmasõda. 20ndad aastad olid tõelised moerevolutsiooni aastad. Muutusid soengud, naiste figuurid ja kleidi pikkus alustas lühenemist. Androgüünne stiil sai nimeks garconne (poisilik). Üheks teenäitajaks osutus Coco Chanel ja naised vabastasid end igasugustest ahistavatest konstruktsioonidest. Algas rinnahoidjate võidukäik. 1947. aasta Christian Diori New Look tõi lühikeseks ajaks moodi pihta salendavad poolkorsetid (nn pihapigistajad), kuid need olid juba elastsest materjalist ega mõjunud ahistavalt.
Nüüdseks on kõik turnüürid ja krinoliinid ammugi kadunud ajalukku ja tundub, et jäädavalt. Ainult korsett tõusis 20. sajandi lõpul uuesti au sisse. Seekord populaarse pealisriietusena fetiši, BDSM-i ja gooti subkultuurides.
Kõik sai alguse 1980. aastate haute couture'ist ning sealt imbus see vaikselt peavoolu moodi. Hiljuti on termin kasutusele võetud moetööstuses, viitamaks lühikestele pluusidele, mis jäljendavad erineval määral traditsiooniliste korsettide välimust, omamata siiski nende toimet.
Artikli koostamisel on kasutatud järgmisi allikaid: lingeriediva.com; Bronwyn Cosgrave, Rõivas & mood arengulugu, Tln.2002.