Setodel on sitke hing ja hea huumor, see aitab üle elada nii eraldatuse omadest kui ka tigeda karuputke rünnakud. Kuid muhedate kohalike kõrval nägime hiljutisel retkel ka üht-teist häirivat.
Tellijale
Kuidas me Seto piiritsoonis kukke hävitamas käisime
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
21. juuni 2017, 16:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et eestlane on igavene kange jurakas: palju ei räägi, aga järele ei anna. Setode kohta kehtib see kõik veel kolmekordselt! Küllap on see üks põhjus, miks mul on alati hea meel selle rahvakillu hulka sukelduda. Olen eluaeg setodega suhelnud, olgugi ise segavereline ja mujalt pärit. Siin on kõike rohkem: energiat, kirge, kangust. Setodel on omad alad, tavad ja keel, mis kõik moodustab ühtse terviku, aga nii see ometi ei ole. Praegu on jupikene siin- ja teine sealpool piiri. Külla enam niisama lihtsalt ei pääsegi ning piiritsoonis ringi luusimine käib puha erilubadega. Sest eks leidu seal paljugi, mida kõrvaline isik ei tohiks teha ega näha.