Dagmar Lamp: kuidas ma end ära tappa tahtsin

Dagmar Lamp

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Ma rääkisin eile sõbraga, kes tunnistas, et ta ei jaksa enam elada. Kuidas paljas mõte tema enda eksistentsist täidab teda ängiga, mida on võimatu kirjeldada ja kuidas ta tunneb, et lihtsalt see, et ta hingab, on tüliks ja koormaks kõigile tema lähedastele.

Ja ma rääkisin mitte väga palju päevi tagasi teise sõbraga, kes sarnaseid mõtteid veeretas. Ainus, mis ma oskasin nende lohutamiseks või abistamiseks öelda, on valvesõnad, mida ma olen läbi aastate öelnud ja selgeks saanud, sest ma tean kahjuks nii täpselt, mis tunne see on.

Umbes tosin aastat tagasi olin ma täpselt selles olukorras. Ma olin noor pealtnäha täiesti õnnelik inimene, kel ratsionaalselt võttes polnudki elus midagi valesti. Kõik oli justkui olemas, aga mida polnud, oli jaks, energia, selged mõtted. Ainus, mis mu peas oli, oli suur must pilv. See oli mu nii tugevalt endasse mässinud, et pärast mitut nädalat jutti nutmist ei jaksanud ma isegi enam nutta. Ma istusin tundetult voodis, päevade kaupa ja ootasin, et mu eksistents lõppeks. Mulle tõesti sel hetkel tundus, et see oleks ainus lahendus, kuidas seda närivat valu, mida põhjustas mõte, et ma elan, lõpetada.

Valust isegi hullemad olid need hetked, kui ma ei tundnudki midagi. Ma olin täiesti veendunud, et ma olen katkine inimene, et midagi on kuskil valesti läinud ja et ma ei olegi väärt õnne, rääkimata siis armastusest või edust või muudest, kõikidel teistel justkui olemas olevatest normaalsetest asjadest.

Tol korral tegin ma esimesed sammud, kui mu tavapärase perearsti asemel võttis mind vastu noor asendusarst, kellele ma julgesin moka otsast mainida, et mul ei ole päriselt kõik vist korras. Läksin ma sinna sootuks antibeebipillide retsepti saama, aga kuidagi tuli jutuks. Ta võttis aega, et mind kuulata ja kui ma oma üleelamistest jutustasin (jah, neist asjust, mida depressioonis pea mulle korrutas, et ongi normaalsed kogeda, et kui ma neist kellelegi räägiks, peetaks seda mõttetuks halamiseks), läksid tema silmad aina suuremaks ja ta kinnitas esimese meditsiiniinimesena mulle, et need tunded, mida ma tunnen, ei ole normaalsed. Ja, mis peaasi, et need on ravitavad.

Ravini jõudmiseni läks mul küll erinevatel põhjustel veel mitu head aastat, kuid ma sain ravi. Ja ma ronisin sellest (ja veel mõnest järgnenud) august välja, vahel küll tundus, et kulmude peal roomates. Mind on läbi aastate toetanud erinevad inimesed – minu pere tingimusteta armastusest kuni täiesti võõraste inimeste toeni. Näiteks mäletan ma üht telefonikõnet, kui ma olin oma meeleheidet blogisõbrale maininud – inimene, keda ma polnud kunagi kohanud, helistas mulle keset ööd, et minuga tundide kaupa rääkida ja kinnitada, et kõik saab korda, et keegi ei tohiks end nii tunda, et ma pole hälvik või niisama vinguja, kes ei suuda end kokku võtta.

«Saa üle!» ei ole adekvaatne soovitus

Ning just sedasama ütlen ma oma sõpradele, kes on kogu oma viimase jõu- ja julguseraasu kokku võtnud ning oma masendust tunnistanud. On kohutav, kuidas nende jutust kõlab justkui kokkulepitud refräänina lause: «Mul ei ole mõtet arsti juurde minna, sest ilmselt pole mu probleemid seda väärt, ma peaksin lihtsalt üle saama ja end kokku võtma, nagu ema/mees/sõber soovitas. Ja mõtle, mida inimesed arvata võivad, kui kuulevad, et ma midagi sellist tunnen! Nad arvaks, et ma olen hull!»

See murrab mu südame iga jumala kord, kui ma seda kuulen. Vaadake, kui inimene suudaks «vaid end kokku võttes» oma ajukeemia paika võluda, siis ma olen täiesti kindel, et suur osa seda ka teeks. Ning jälle toon ma sisse võrdluse murtud jalaluuga – kui sa murrad jala, paned sa selle ju kipsi? Sama on murtud ajukeemiaga – kui see on paigast, tuleb seda ravida. Ravi käigu otsustab muidugi arst ning alati ei tähendagi see antidepressante, kuid sellegipoolest – kui on haigus, tuleb minna vastava arsti juurde. Ja nagu ei häbeneta kipsis jalga, ei tohiks häbeneda ka «kipsis» ajukeemiat.

Depressiooni üks jälgimaid omadusi on see jõud, millega depressioon valetab. Sa võid olla kõrgharitud karjääris ja isegi eraelus edukas inimene, kuid kui su peas räägib üks hääl sulle pidevalt, kui väärtusetu sa oled, jääd sa seda lõpuks uskuma. Isegi mina, kes ma olen korduvalt kogenud, et kui ma teen selle esimese sammu ja palun abi, siis ma seda ka kohe saan ning kõik saabki alati korda, ei usu seda, kui mind matab depressiooni must pilv. Ma tean, et ta valetab, aga ikka lähen iga kord õnge. On õõvastav ette kujutada, mida peavad tundma inimesed, kellele pole kunagi seda öeldud, kes siiralt arvavadki, et kõik need sundmõtted on tõde. Kes elavad päevast päeva kohutavas, kirjeldamatus valus – või siis just tundetuses – ja arvavad, et nad ongi selle ära teeninud, et see peabki nii olema.

Õnneks ei jaksanud ma puhtfüüsiliselt tol korral, kui ma enesetappu kaalusin, midagi päriselt peale laisa guugeldamise ette võtta. Kõik viisid tundusid teostamiseks liiga keerulised, ellujäämisšanss liiga suur, ning ma leppisin lihtsalt ootamisega ning lootusega, et kui ma leban, ei söö ega liiguta, siis äkki järgmisel hommikul ma ei ärka. Piisavalt hommikuid möödus, ma ikka ärkasin, ning lõpuks saabus ka psühhiaatriaeg, mida olin oodanud. Ja siin ma olen, eksisteerimas, iga elatud minuti eest õnnelik ja tänulik. Kui keegi oleks mulle tol hetkel öelnud, et ma olen kunagi ema, et mul on töö, mida hingest armastan ning elus nii palju armastust, siis oleks ma ilmselt õõnsalt naernud. Ehk mulle isegi seda öeldi ja ilmselt ma naersingi, sest kuidas saab keegi seda kindlalt väita, mida tulevik toob, eksju.

Ma jäin ellu, kuid liiga paljud teised ei jää. Ning mul pole muid lahendusi, kui loota, et mu sõbrad jaksavad teha need esimesed sammud ning jõuda professionaali vastuvõtule, kes neid aidata saaks. Kuid isegi need esimesed sammud võivad olla ülikeerulised ning tunduda võimatud, paljud annavad ammu enne seda alla, paljud ei julge kahjuks oma lähedastelegi enda sees toimuvast rääkida.

Märgakem rohkem, naeruvääristagem vähem. Iga paha tuju päev pole loomulikult depressioon, kuid «Saa üle, võta end kokku» ei ole praktiliselt kunagi adekvaatne nõuanne. Jah, elu ongi kohati vaimunüristavalt raske ja kohati ongi väga valus ja peabki olema, aga elu on ka värvid ja armastus ja rõõm ning kindel teadmine, et sind on sel maailmal vaja.

Ausalt, sind on sel maailmal vaja. Ära veel jäta meid.

Tallinnas võtab erakorralistel juhtudel psühhiaatriakliinikus abivajajaid vastu valvearst igal hommikul alates kell 9 (registratuur 617 1049). Tartus saab 24 tundi päevas helistada kliinikumi valvearstile ja –õele numbril 731 8764.

Palju häid materjale pakub ka veebikülg peaasi.ee, kus saab oma mure ka nõustajale saata. Nõustamise eest tasu ei küsita. Paljudes Eesti linnades, sh Pärnus, Kuressaares, Viljandus jm, ootab vastuvõtule ka vaimse tervise õde, kelle juurde saatekirja vaja pole.

Eluliin võtab kõnesid vastu ja pakub psühholoogilist tuge E-R kell 9-20 numbril 631 4300 ja õhtuti-öösiti saab iga päev abi 19-7 numbrilt 655 8088.

Tagasi üles