Kõige tõenäolisemad kandidaadid, kellele rääkida oma suhteprobleemidest, on sõbrannad, töökaaslastest sõbrad ja ema. Värske Suurbritannias läbi viidud uuring näitab aga, et kolmandik naistest on valmis pöörduma ka võõra poole ja proovima paariteraapiat, kirjutab Female First.
Professionaalset abi otsides tuleb arvestada, et paljud mehed ei tervita seda kuigi suure entusiasmiga ja nii võib probleeme hoopis lisanduda. Kui aga mees ei taha asjadest rääkida, jõuabki naine selleni, et võiks abi otsida kolmandalt osapoolelt ehk nõustajalt, märkis Briti Nõustamise ja Psühhoteraapia Assotsiatsiooni liige Phillip Hodson.
Peamised viis pingete põhjustajat suhtes on raha, vaidlused, lahkarvamused, intiimelu ja mehe/naise sugulased.
Kui lähemate sõpradega Facebookis probleemide arutamine, kohvitamine või kokteilitamine on samuti tähtsal kohal, siis on see vaid esimene samm suhteprobleemide tunnistamisel.
Sõbrad võivad olla head kuulajad, kuid kas ka nõuandjad? Pealegi kuulevad nad ainult üht poolt loost. Ameerika kirjanik Erica Jong leiab, et nõu küsime me alles siis, kui teame juba vastust, aga soovime, et ei teaks.
Phillip Hodson pöörab tähelepanu sellele, et suhted polegi mõeldud olema õnnemudeliks – kontrastidel on oma oluline osa. Mõnikord on teraapia tulemuseks tema sõnul muretsemise lõpetamine selle pärast, mida me ei saa, ja pühendumine küsimusele, kas ma tahame seda, mida võime saada.
Tähtis on vahet teha ka koolitajal ja nõustajal. «Koolitaja annab sulle vastuseid. Nõustajaga avastatad, mida tunned, mis on valupunktid, mis on läbiräägitav ja mis olulisimad teemad, aga vastused leiad sa ise,» selgitas Hodson.
Probleemide korral on kõige raskem neid hinnata objektiivselt, kõrvaltvaataja pilguga. Kui sõpradelt vajalikku tuge ja erapooletut nõu ei saa, siis tasub mõelda kolmanda osapoole peale. Hodsoni hinnangul aitab vastuseid anda ja selgemalt näha juba see, kui panna võõrale oma suhtest jutustades lugu vajalikku vormi - koos sissejuhatuse, keskpaiga ja lõpuga.