Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Üks Eesti esimesi tsirkuseartiste Lidia Kroll näitas kahe peaga vasikat, taltsutas karusid ja tegi surmasõite

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lidia Kroll | FOTO: Foto raamatust

Eestlased suhtuvad tsirkusesse kui … tsirkusesse. Seda peetakse kerglaseks meelelahutuseks, mis rohkem mõeldud lastele. Ometi on iga artisti iga numbri taga raske töö, isiklikud loobumised ja valud ning palju armastust selle kunsti vastu.

Näitlejahakatis kohtab tsirkuseartisti

Lydia Turulinn sündis 27.02.1905 Pärnus Anton Turulinna ja Elisabet Kirsi perekonnas vanima lapsena. Tal oli kaks nooremat venda. Anton oli ametilt puusepp. 1922. aasta suvel koliti Tallinna. Elukoht oli Koplis, üsna mere ääres. Perepea sai erialast tööd, ema hakkas pidama väikest kioskit ja Lidia asus ametisse arveametnikuna.

Juba Pärnus oli Lidia koos emaga osalenud isetegevuslikus näiteringis, seda jätkati ka Tallinnas. Hiljem avanes Lidial võimalus võtta tasulisi laulutunde Rataskaevu tänaval Tenno Vironi juures ja tantsutunde Tamara Becki juures. Kõik need harrastused kokku viisid noore naise lõpuks Rahvateatrisse näitlejaks.

Tol ajal oli näitlejatel ja artistidel kombeks koos käia kinoteatris Grand-Marina või siis Rahvateatri puhvetis. Seal saadi kokku, pajatati uudiseid, kuulati kohasaamise võimalusi. Ühel sellisel kenal päeval 1927. aasta sügisel tutvustas üks kaasnäitlejatest Lidiale tsirkuseartist Martin Krolli. Mees oli just Soomest esinemistelt tulnud – uus ülikond, mantel, kõvakübar ja mõni liigne mark rahakoti vahel. Järgmine päev lilled, kutse puhvetisse, kojusaatmine. Kuid lähenes aastavahetus ja Martin Krollil pidi algama Riia tsirkuses oma akrobaatide trupiga Neli Martinot kuuajaline esinemisleping. Kui rong jaanuari lõpus trupi Tallinna tagasi tõi, ootas Lidia raudteejaama perroonil.

«Tsirkuse kabajäntsik»

Kaks noort olid teineteist leidnud. Ainus suur mure oli Lidia ema Elisabetiga. Kuidas serveerida talle 29-aastase peigmehe seisust ja ametit – lahutatud, lesk ja lisaks veel tsirkuseartist? Kosilase välimus oli küll täiesti vastuvõetav – pikk, sirge ja korralikult riides, kuigi ülikondi oli vaid üks ja triiksärke tundus olevat kõigest kolm. Aga amet – «tsirkuse kabajäntsik, mingisugune akrobaat»! Kogu aeg ratastel, täna siin, homme seal. Oleks ta vähemalt näitlejagi…

Abiellumine jäi esialgu ära. Martinil algasid esinemised Grand-Marinas ja teistes Tallinna kinodes, kus tsirkuseartistidel lasti kinoseansside vahel oma numbreid esitada. Lidia ei jätnud jonni ja kasutades oma sõnaosavust, õnnestus tal ema ühele sellisele etendusele tirida. Pärast etendust võttis Elisabet oma arvamuse kokku järgmiselt: «No jah, loobib küll ja püüab ka neid teisi mehi nagu pilpaid, aga tõeline amet see ikkagi pole.»

Lidia tuli teatrist ära ja hakkas treenima koos trupiga. Kuigi algul oli ta lihtsalt «mööbel», statisti osas, siis tema sulandumine truppi läks ilma suuremate valudeta. Palju aitas kaasa naise väike kasv – kõigest 157 cm – paindlikkus, tantsuoskus ja julgus. Tol ajal polnud kombeks tsirkuseartistidel mingit julgestust kasutada. Tuli usaldada partnerit ja oma osas mitte ühtki viga teha.

Naisakrobaate oli sel ajal Eestis vähem kui mehi. Peale köieltantsija Olga Toom-Lattiku oli üks tunnustatumaid Hilda Maasik. Ta esines trapetsil, Rosetti ja Ita Leani nime all. Eugenia Jürisson oli õhuakrobaat. Mustkunstiga esines Anna Kala koos oma abikaasaga, Padaemanda nime all, alati mustas maani tualetis.

Lasti teha fotod ja kaardid reklaammüügiks ning algasid treeningud ja esinemised. Kõigepealt mõni kinoke Tallinnas, siis Rakvere, Narva, Tartu, Viljandi ... Akrobaatiline number läks järjest paremaks, sest vahel tuli esineda mitu korda päevas. Kui Lidia oli truppi sisse sulandunud, otsustati, et Martin hakkab esinema klounina. Siis oli numbriga võimalik siduda pantomiimi. Kuigi töö oli pingeline, osati vabal ajal ka puhata ja tollal ekraanil jooksnud löökfilmid said kõik ära vaadatud.

Nõnda tehti Eestile tiir peale. Ja pärast seda asetati Elisabet Turulinn lihtsalt fakti ette. Lidia ema polnud halb inimene, ainult et tema soovid tütre tuleviku suhtes ei sobinud kuidagi kokku sõnaga «tsirkus».

Sariola tivoli

Eestlased Soome tivolis / Sirkusteltta

1928. aasta kevadel otsustati sõita Soome. Kogenenumate artistide käest saadi teada, et suvel sõidab seal ringi Sariola tivoli. Helistati härra Sariolale ja sellest telefonikõnest algas koostöö, mille lõpetas alles Teine maailmasõda. Sariola vastas, et akrobaate on tal tarvis küll.

Traditsiooniliselt avas tivoli oma hooaja 1. mail Helsingis. Tivoli tsirkuse Modern 28 artistist pooled olid tollal eestlased. Algas rahulikum ja kindlustatum elu. Seal töötasid erinevast rahvusest artistid kas loomadega või siis oma akrobaatiliste trikkidega. Peale selle olid veel õnnemängud ja tantsupõrand. Tivoli üldpind oli umbes 1500 ruutmeetrit, see oli õhtuti valgustatud ja radiofitseeritud. Ka palka saadi paremini kui seda Eestis oleks saanud ja kes sai suvel Soome tivolis esineda, see oli aastaks kindlustatud. Sariola maksis alati kindla peale. Hooaeg võis kesta ka novembrikuuni, kui rahvast jagus, ja lõpetati jällegi Helsingis. Hiljem hakkas Sariola korraldama ka talvetivolit messihallis või maneežis, kuhu mahtusid nii tünnisõit kui karussell. Aga sõnast «tsirkus» tuli Soomes hoiduda, sest see eeldas alati kõrget riigile makstavat tulumaksu.

Soomest saabudes tehti visiit Lidia emale. Laevalt tulles võeti takso ja sõideti Elisabeti poekese ette Koplis. Lidial oli seljas uus kasukas, Martin Krollil talvemantel, lisaks veel kaks suurt nahkkohvrit käe otsas. Poe ees lasti takso elegantselt minema ja ilmuti Elisabeti ette.

Lidia sai ema niikaugele, et see võttis nad talveks enda juurde ühte toakesse elama. Suveks mindi jälle Soome tivolisse, kus Martin sai lisateenistust K. Kala tünnisõidu juures kui kloun-sisserääkija. Hooaja keskel telliti Nokiast seitse erinevat jalgratast ja loodi iseseisev, teistest sõltumatu tsirkusenumber. Selle nimeks sai «Koomiline jalgrattasõit» ja see püsis Krollide repertuaaris elu lõpuni. Tekkis mõte hakata koos esinema ka klounide paarina. Nii oli neil kahepeale nüüd juba kaks esinemisnumbrit.

Tutti-Tratti karusselliga

Tallinnas tagasi, selgus, et Neli Martinot läheb hingusele. Jäi üle ainult klounide paar Tutti ja Tratti. Esinemistega kinodes elati talv üle. Kevadel sõitis Martin Saksamaale uusi trikke otsima. Seal asus ka mitu tehast, mis valmistasid rekvisiite. Kroll ostis sealt karusselli Cyklon, mida polnud enne veel Eestis ega Soomes olnud. Veel tõi ta idee hüpnotiseeritud naisest, kes pandi õhku hõljuma ja mõõkadele lamama. Sepal lasti kiiresti valmistada rekvisiidid, Lidia õmbles kostüümid, fotograaf tegi mõned pildid ja sõber trükkis reklaamkaardid. Numbri nimeks pandi kõlavalt «Tukallah» ja hüpnotisööri rolli täitis mustkunstnik Ruudi Beek. Numbri esinemisküpseks saamiseks läks ainult paar nädalat ja siis võeti ridamisi ette Tallinna kinod, et saada raha Soome sõiduks. Number osutus väga edukaks.

Tivolisse võeti kaasa nii uued numbrid kui ka ostetud karussell. Paraku ei osutunud viimane menukaks. Sõitjaid oli sellel vähe ja pealegi kippus see kogu aeg lagunema. Hooaja lõpus müüdi see ühele soomlasele maha. Üldse oli 1930. aasta suvehooaeg kehv, tunda andis majandussurutis.

Kahe peaga vasikas ja «Tukallah»

1930. aasta lõpuks oli Lidia 25 aastat vana ja hakkas täituma tema soov saada järeltulijat. Nüüd lõpuks toimus ka abielutseremoonia Kaarli kirikus.

Ühel hommikul lehti lapates jäi Martinile silma kuulutus, et Tartu maanteel näidatakse ühes hoovis kahe peaga vasikat. Ta läks vaatama ja tuli tagasi koos vasikaga. Järgmisel hommikul olid linnas laiali suured kuulutused, mis teatasid imelooma, Prints Miku näitamisest. Tallinn tõmmati kiiresti uudistajatest kuivaks ja sõideti Tartusse. Rahvas käis imelooma vaatamas ja raha muudkui tuli.

7. aprillil 1931 sündis Lidial ja Martinil poeg Kaljo. Õnnelik isa tõi haiglasse poti sees õitsva sireli. Sel suvehooajal sõitis Martin üksi Soome koos vasikaga. Tagasilöök tuli kohast, mida ei osatud oodatagi.  Uusi Suomi avaldas artikli, et vasika näitamine on loomapiinamine. Martin sõitis kohe veterinaari juurde ja lasi vasika tervist kontrollida. Kõik oli korras, ainult veidi üle toidetud. Arst andis ka tõendi, millega Kroll tõttas kohe ajalehetoimetusse ja lasi selle avaldada. Reklaam missugune! Järgnevatel päevadel oli tegemist, et rahvas vasikat koos puuriga ära ei tallaks. Juuli lõpus nende kuldvasikas suri ja hooaeg lõppes kesiselt.

Mootorrattasõit

1932. aasta kevadtalvel tekkis Krollidel idee ehitada mootorrattasõidu tünn. Seda tehti Kopli kandis ühe maja õues. Elisabet andis ehitamiseks raha võlgu ja temale kuuluv Singer sai tublisti võristada ning katus valmis Lidial nädalaga. Valminud tünn pandi Kopli turule üles ja Martin alustas esinemistega, Lidia müüs etendustele pileteid. Aga pärast turu sulgemist alustas ka ise treeningutega. Varem polnud ta kordagi isegi mootorratta tagasadulal istunud. Algul tiirutas ta kahel alumisel seinal, tõustes harva vertikaalile, hiljem muutus täisväärtuslikuks partneriks. Koostöö hakkas laabuma, kuigi rattaid tuli palju remontida.

Reklaamkuulutus. Etendus «surmasõitja» M. Kroll Haapsalu turu platsil 4.-5. mai 1933. Haapsalu Linnavalitsuse kaust. 1933. Köidetud. , HM _ 7597:53 ArTr, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA / muis.ee

Oli aeg minna ringreisile mööda Eestit. Tünniatraktsioon oli Eestis tollal suhteliselt uus ja suvehooaja teenistus tuli suurem kui arvatud. Põhielemendid saadi suvega kätte ja atraktsioon püsis nende kavas 1941. aastani. Hiiumaal tuli üks aastates tädike Lidia juurde, katsus teda ja ütles: «Sina, tütreke, saad vist küll oma julguse kuradilt!»

Kolmekümnendate keskpaigast hakkas neil päris hästi minema. Ikka suvel Soomes või siis Eestis tuuritamas, laps maast madalast kasvamas tsirkuselapseks. 1937 osteti Tallinnas omaette korter.

/ muistaja.fi

Laadad ja tsirkus kuulusid kokku

Laatasid toimus tol ajal palju ja mõned neist kestsid nädalaid. Näiteks Pärnu aastalaat kestis augustis 20 päeva. 1940 toimus aastas 1013 laata. Praktiliselt sai laadale iga eestlane. See oli suure külgetõmbejõuga magnet ja seal oli alati ka tsirkus ning karussell. Telgi ees seisis ruuporiga kloun, kes kutsus rahvast etendusele.

Üks etendus kestis 20-40 minutit, siis väike vahe, kuni kloun suutis saali täis «rääkida» ja uus etendus. Laatadel näidati ka «imeloomi», toimus jõukatsumisi ja kunagi ei puudunud mustlased. Lisaks veel mustkunstnikud, nii illusionistid kui manipulaatorid.

Tsirkus laadal. Tartu, 1930ndad. Foto: V. Šuras., TM F 652:10, Tartu Linnamuuseum / muis.ee

1939 oli Eestis tsirkuseartiste kokku üle 120, aga suhtumine tsirkusesse oli kui millessegi teisejärgulisse. Statsionaarse tsirkuse ehitamise vastu olid enamasti linnavalitsused ja kinod. Nii tsirkused kui tivolid liikusid paigast paika ikka veoautodega. Kogu kraam laoti lihtsalt kasti ja ise turniti kõige otsa. Ööbimispaik oli tavaliselt iga artisti eramure, võis minna hotelli või võtta korteri. Enamasti elasid artistid aga tsirkuses, et raha kokku hoida ja koos oli ka lõbusam.

Reprofoto. Tsirkus rändamas., ETMM _ Fk 869/d, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum / muis.ee

«Surmasõit» korvis

Et mootorrataste tünnisõit oli juba veidi vananenud, otsustati proovida korvisõiduga. Korv oli palju kergem ja seda sai paigaldada ka siseruumidesse. Korvi aitas sepp valmis teha ja Martin leidis harjutamiseks koha ühes tantsutares. Selgus, et korv ei töötanud päris hästi, kippus Lidiat seinalt lahti kiskuma. Mõnede tehniliste täienduste ja treeningu abil oldi varsti niikaugel, et oma tünnisõidu kava sai esitada korviski.

Esimene esinemine toimus Grand-Marinas. Atraktsiooni nimetati ikka «Surmasõiduks». Nende esinemist nägi üks Läti tsirkuseomanik ja varsti oli paaril leping Riiaga taskus. Azise rändtsirkus Barcelona oli suur, seal ei puudunud isegi loomad. Ettenägelikult võeti kaasa ka jalgrattad ja klounikostüümid ning see ettenägelikkus tasus ära. Ka need numbrid lülitati jooksvalt tsirkuse kavva. Läti rahvas armastas tsirkust ja suvehooaeg oli seal kõigiti edukas.

Hooaja lõpetamine toimus Jelgavas põllumajandusnäitusel. Kuna seal oli meeletult rahvast, oli ka esinemisi palju ja siis kiputi muutuma mehaaniliseks ja lohakaks. See maksiski Lidiale ühel esinemisel valusalt kätte, kui ta korvis mootorrattaga alla kukkus. Martin aitas ta kohe püsti ja ta tegi oma etteaste lõpuni, kuid pärast selgus, et Lidia ühele jalale enam toetuda ei saanud. Martin viis naise arsti juurde, kes teatas : «Jalaluu ja kahe roide murd, jalg tuleb kipsi panna.» Sündmus töötas reklaamina väga hästi ja Martin viis üksi edukalt hooaja lõpuni, nii et ta sai Lidiale kinkida tollele väga meeldinud topaasiga sõrmuse.

Talvel Lidia niisama kodus istuda ei tahtnud, vaid otsis tööd lauljana öölokaalides, kabareedes jm. Kupleed olid lihtsad, meeldejääva viisiga ja kerge tekstiga. Järgmisel talvel jätkas Lidia sama malliga, aga juurde tuli veel husaaride tants, mis sai maha tantsitud Silvi Rebasega. Nii nad selle talve koos maha tantsisidki.

Päris oma tsirkus Martini-Norvik

1939 sai Krollidest oma tsirkuse eestvõtjad. Nimeks sai see Martini-Norvik. Deebetid-kreeditid ja sellega seonduv oli Lidia õlul, Martin oli juht, Elisabeth tuli piletimüüjaks. Selle tsirkusega esineti ainult suurtes alevites ja linnades. Tööle kutsuti ka välismaalasi (lätlasi, soomlasi, venelasi). Olid hobused, koerad, parodist-koomikud, žonglöörid, akrobaadid, mustkunstnikud, klounid, maadlejad, orkester.

Loa tsirkuse püstitamiseks andis linnavalitsus ja andis ka platsi, mille eest tuli renti maksta. Oli ka lõbustusmaks, protsentides piletite hinnast.

Reklaamišeff hoolitses reklaami eest. Peamiselt kuulutuste ja ajalehereklaamide abil tehti ennast nähtavaks-kuuldavaks. Vahel sõideti ka autoga kostüümides mööda linna ringi ja kloun hüüdis ruupori kaudu tsirkuse lõbudest. Reklaami ei tehtud ainult tsirkusele, vaid ka ettevõtetele, kellega oli enne hooaja algust kokku lepitud. Firmad saatsid siis kohale ka oma toodangut, mida sai publikule ja artistidele jagada (komme, limonaadi, sigarette jpm).

Veel üks artisti sissetuleku allikas oli tema piltide müük. Artistid käisid neid publiku hulgas pingiridade vahel müümas ja rahvale meeldis oma lemmikuid katsuda. Kaartidest saadav tulu võis ületada palga vahel isegi mitmekordselt.

1940. aasta juulis oli tsirkus parajasti Viljandis, kui uus võim konfiskeeris nende auto. Tiirutamine mööda Eestit tuli lõpetada keset hooaega. Hobustega sai veetud kraam jaama ja kahe vaguniga Tallinna sõidetud. Pangasolev raha kuulutati töörahva omandiks.

Sõda tegi artistidest põllumehed

1939 oli Martin Kroll ostnud väikese talu Lehmja külas üheksa kilomeetrit Tallinnast. Talu ostu mõte oli seisnud selles, et oleks koht, kus vanaduspäevi veeta. Kui algas sõda, kolisid Krollid koos oma mootorrataste ja hobuse Miiraga maale. Oma tünni monteerisid nad maha ja viisid lattu. Talupidamine andis perele oma juurikad ja muu talvetoiduvaru, nii et rasked ajad said üle elatud.

Kino Modern kohendati sõja ajal ümber varieteeks Plaza, kus oli ka estraadiprogramm. Gloria (Soldatenheim) oli üksnes «valitud» seltskonnale. Mõnes programmis said ka Krollid esineda. Põhiliselt olid nad sõja ajal siiski talupidajad, kes veetsid talve linnas. Alles siis kui uue võimu ajal hakkasid liikuma jutud kolhooside moodustamisest, otsustati maamajapidamine ära müüa.

Ka töötav rahvas vajab tsirkust

1945. aasta kevadel tuli Martinile teade: ilmuda Kunstide Valitsusse teatrite osakonda läbi rääkima tsirkuse avamise võimaluste üle ENSVs. 1. maiks oli otsustatud avada Tallinna turuplatsil kevadlaat koos tsirkusega.

Keldrist toodi välja päevinäinud Martini telk ja Lidia vuristas õmblusmasinaga selle uuesti kokku. Martin angažeeris perekond Kalad ja Matvejevi jõunumbriga. Enne avamist tuli kohale komisjon, vaatas asja üle ja andis loa. Tsirkuse külastatavus oli hea. Lidia esitas koos klounist mehega repriise nagu ikka. Aga poliitiline satiir võis tol ajal ohtlik olla ja kinnitatud repertuaarist kõrvale kalduda ei tohtinud. Oli juhuseid, kus Martingi viidi pärast etendust «vestlusele».

Suveaed ja rändbrigaadid

Järgmisel aastal tuli uus nõue kõrgemalt poolt – rajada suveaed. Maa eraldati Falgi aiast. Laenati telk ja karussell, Lidia vend Anton tegi valmis tantsupõranda. Suveaias olid veel mõned osavusmängud ja jõumasinad, lapsed said sõita hobuse seljas. Aed valgustati ja radiofitseeriti. Programmi jaoks sõitsid Krollid Riiga ja tulid sealt tagasi koos endiste kaastöölistega. Neid tuli ka Leningradist. Teadustajaks sai Lidia. See suveaed töötas kuni 1949. aastani, Krollid töötasid seal 1946. aasta sügiseni.

Siis organiseeriti rändtsirkus ja mindi jälle ringreisidele mööda Eestit. Peaasi, et oli olemas vastav paber ja kinnitatud kava. Rändbrigaadid olid täielikult isemajandavad ja igal etendusel oli numbrite miinimumlimiit, mis olenes artistide arvust ja nende kategooriatest. Mõningaid erinevusi siiski varasemast oli. Esinemiskohtadeks olid nüüd põhiliselt kütmata kultuurimajad ja transpordi leidmisega oli pidevalt raskusi.

Rändbrigaadide koosseis muutus pidevalt. Vahel saadi kaasata ka häid tantsijaid ja muusikuid. Nii tegi mõni aeg nende brigaadis saatemuusikat Raimond Valgre. Martin Kroll oli trupi juhiks, Lidia pidas korras rahaasju ja dokumentatsiooni. Peamiselt esinesid Krollid tol ajal oma jalgrattanumbriga ja klounidena.

Karud ja Tallinna tsirkus

1947. aasta sügisel laenutati üks karupoeg Tallinna loomaaiast nimega Tassu. Kaljo oli tema hooldaja, Martin dresseeris ja karu sõitis tõukerattaga, tegi kukerpalli ja tirelit. Karu ja klounide numbriga esineti Minski tsirkuse trupis, mis tiirutas 1949 mööda Eestit. Järgmise aasta sügisel saadi veel kaks karupoega – Urrik ja Mõmmik, kes olid leitud Alutaguse kandist ja loomaaeda toodud. Kolme karu pidamine, nende hooldamine ja nendega ringirändamine polnud sugugi kerge. Kahjuks Tassu haigestus ja suri varsti.

1949 tekkis Filharmoonias mõte ehitada Tallinna statsionaarne tsirkus. Selle tagajärjel võeti Krollid kindla palgaga tööle. Aluseks sai Martini-Norviku projekt. Filharmoonia muretses riide ja Lidia pani aga jälle õmblemise käima. Tsirkusetelk sai platsi Gonsiori tänava alguses. Kuigi see tsirkus ei kuulunud enam Krollidele, suhtusid nad sellesse kui omasse. Krollid töötasid ikka klounidena ja Lidia teadustajana, Kaljo matipoisina. Ka karude number püsis programmis.

See tsirkus töötas kaks hooaega, siis viidi ära Riiga ja 1951 kevadel sai Eestis olevatest artistidest kokku pandud rändbrigaad, millega mindi läbi Eesti, Läti ja Leedu. Polotskis Martin Kroll haigestus ja rändtsirkus nr 4 oli lõpetanud täieliku pankrotiga. Kõik tasud jäid saamata ja seda asendas ainult võlakiri. Hea, et nad kojusõidurahagi said. Alles oli neil ainult kaks karu.

«Ema ja karud on läinud…»

Tsirkusetegemisega olid asjad nüüd ühel pool. Mõlemal oli tervis läbi. Kaljo lõpetas autokooli ja asus tööle taksojuhina. Martin tahtis karud loomaaeda tagasi viia, aga Lidia palus nad jätta. Ta vajas neid mingisuguseks sidemeks endise eluga. Üsna tihti käis ta karude puuri juures istumas, läbi võre neid paitamas. Karud asusid nende kõrvalmajas Liivalaia põiktänavas ühes hästi vanas palkhoones.

Kord 1952. aasta suvel töölt tulles leidis Kaljo ema istumas trepil ja nutmas. Ta kurtis, et tal puudub jõud ja jaks. Mõne päeva pärast tuli ta halvatusega haiglasse viia. 27. juunil 1952 Lidia suri.

Nüüd oli aeg ka karudest loobuda. Kuna loomaaed keeldus neid tagasi võtmast, siis kutsus Martin miilitsad. Kuus relvapauku kostsid ka tuppa ja Martin ütles pojale: «Ema ja karud on läinud…» Ei kulunud kaua – vaid aasta ja mõned kuud – ning mees järgnes oma armastatud naisele.

Artikli kirjutamisel on tuginetud Kaljo Krolli mälestusteraamatule «Kohvrist kohvrisse».
Tagasi üles