Psühholoog annab nõu: mida teha, kui partner lõi hinge haava kogu eluks?

FOTO: Vida Press

Meil on raske, me vajame tuge. Lähedane inimene, kelle poole pöördume, keerab aga selja. Hea sõna ütlemise või abikäe ulatamise asemel teeb hoopis haiget… Sellised hetked teevad katki ja jäävad meelde, teinekord terveks eluks. Ka siis, kui haiget teinud inimesest – olgu see lapsevanem, kallim või parim sõber – ollakse juba aastaid eemal, tulevad need hetked meelde ja teevad fantoomvaluna vahel lausa pööraselt valu. 

Kui psühhoterapeudi poole pöörduvad inimesed probleemiga, et tülisid on paljuvõitu ja tahaks paremini suhelda osata, siis vahel jäävad neile teraapias õpitud suhtlemistarkused päris hästi külge. Või – veel toredam – suudavad nad üksteisega üsna varsti rääkida oma suhtega seotud tunnetest ja mõtetest päris usalduslikult.

Aga on ka olukordi, kus täitsa arukad ja pealtnäha läbisaamise parandamiseks vägagi motiveeritud inimesed hoolimata kõigist õpitud tarkustest ikka ja jälle takerduvad tohutult emotsionaalsetesse tülidesse. Mõistus teab täpselt, kuidas õige läbisaamine käib ja kuidas sõbralik olla, aga sellest ei näi piisavat. Sellistel juhtudel on tõenäoline, et kuskil minevikus on suhtes peidus väga sügav haigetsaamine – ühel on olnud keeruline aeg, ta on olnud väga haavatav ja lähedane inimene pole olnud kohal ja toeks. Teinekord pealtnäha väikegi intsident või öeldud fraas jätab abivajanule tunde, et teine on teda alt vedanud, reetnud, usaldust murdnud, üksi jätnud. Usk suhte turvalisusse kaob – selle asemele tekib teadmine, et teisele kriitilisel hetkel loota ei saa.

Selliseid väga tugevaid psühholoogilisi suhtetraumasid elatakse teinekord läbi füüsilise valuga sarnaselt, ka aju reageerib samamoodi. Neid kirjeldatakse eksistentsiaalsetes terminites, kogetakse omalaadse maailmalõpuna ja totaalse üksindusena. Sündmused võivad olla sisult väga erinevad – tähtis on nende tähtsus just konkreetsete inimeste suhte jaoks. Kõrvalsuhtest teadasaamine võib, aga ei pruugi sellist traumat tekitada. Üks vallandatakse ootamatult ja teine ütleb – võib-olla täiesti kogemata – tühistava fraasi. Vastne ema, kes on beebiga hädas ja kelle mees (väidetavalt olulise) seltskondliku sündmuse pärast hoolimata naise palvest üksi koju jätab. Teismeline, kes saab teada, et lapsevanem on sotsiaalmeedias tema söömishäire ja eneselõikumise teemat oma sõpradega ja «sõpradega» arutanud või mees, kes avastab, et naine on sõbrannadega kohvitades nende suhte intiimeluprobleeme lahanud.

Vanad lahtised haavad

Mälujälg sündmusest võib olla nii tugev ja emotsionaalne, et tulemuseks on traumajärgse stressi moodi sümptomid. Mälestused ja kujutluspildid võivad esile kerkida pealtäha ootamatult ja väga elavalt, peaaegu filmina. Mõtted sellest aina ketravad ja kerivad peas, ei anna asu. Kui natukegi sarnasesse olukorda sattutakse, tekib ärevus. Vigasaanu võib tunda end ka imelikult ega ebaadekvaatsena, seda eriti siis, kui teine pool aina veenab, et põhjust pole ja milleks liialdada.

Sellistele traumadele on iseloomulik, et nn süüdlane ei pruugi isegi teada, et midagi väga tõsist juhtus – et tema teol oli selline sügav tähendus. Vigasaanu kas ei ütle seda üldse (vahel on seda ka raske sõnastada) või tõusetub see aina korduva teemana tülides – ja sellisel juhul jääb teisele tihti mulje, et tegemist on vihahoos kiusuks üles keerutatavate vanade mõttetute probleemidega. Kuna üks pool on saanud sedavõrd haiget, et teisele oma haavatavust näidata, ei julge ega julge ka usaldada, mida kunagine lugu tema jaoks tähendas, kuuleb teine ainult etteheiteid ja muidugi asub end kaitsma, olnut pisendama või eitama.

Need kriitilised olukorrad meenuvad alati siis, kui suhtes on keerulised ajad – just sellised, kus teisele lootmine ja usaldus on tähtsad. Ja seega tekivad neis olukordades ka suurema tõenäosusega tülid. Üks tajub, et teisele loota ei saa – teine ei saa aru, mis lahti on, miks teda aina süüdistatakse mingi minevikudetaili pärast. Haavad kistakse lahti, kahjustus üha süveneb.

Et aru saada, kas meie olulise suhtega seotud probleem omab sellist sügavat haigettegevat tausta, võiks püüda vastata mõnedele küsimustele. Kui suuremale osale vastate jaatavalt, olete läbi elanud tõsise suhtetrauma. Kas on mingid suhtega soetud seigad minevikus, mis teile alati meelde tulevad, kui tülitsete? Kas on mingid sündmused, mida te ei saa kuidagi andestada? Kas teil on olnud tunne, et teid on raskel hetkel üksi jäetud? Kas teil on tunne, et te püüate teisega muudkui suhelda, talle end mõistetavaks teha, aga ometi on kogu aeg tunne, et teid ei kuulda ega mõisteta? Kas te muutute väga emotsionaalseks, kui need sündmused meenuvad? Kas teil on tunne, et suhtes oli mingi üks otsustav punkt, mil kõik keeras halvaks – ja see meenub aina elavalt, ei jäta kuidagi rahu?

Sellised traumad võivad loomulikult tekitada küsimuse: milleks nii hullult haiget teinud inimesega üldse edasi suhelda, kui emotsionaalset kontakti ja usaldust ei julge enam valu tõttu katsetada, sest hirm veel rohkem haiget saada on nii suur. Tegelikult tasub siiski proovida suhet parandada – eemalduda saab vanematest ja kallimaid saab proovida unustada, aga nii sügavad traumad paraku jäävad kajana meid saatma ka edaspidises elus.

Omal käel on suhtetraumast ülesaamine keeruline – isegi kui vigasaanu püüab teisele selgitada, miks ta nii haiget sai, on suur tõenäosus, et see vestlus läheb väga emotsionaalseks ja tehakse veel rohkem haiget. Üks võimalusi on aga katsetada tunnetekeskse teraapiaga. Seal lähtutakse pealtnäha paradoksaalsest eeldusest, et trauma põhjustaja on ühtlasi ka selle parim ravija.

Ühel on abi vaja selles, kuidas saada toimunut läbi töötada ja väljendada oma igatsust usalduse ja kindlustunde järele. Teisel on vaja abi süü, häbi, hirmuga toimetulekul ja selles, kuidas kõigist nendest emotsioonidest hoolimata olla teise jaoks olemas ja empaatiline. Keskendutakse sellele, et üks pool saaks tagasi tunde, et teda kuuldakse ja tema valu läheb korda ning et teine võtaks vastutuse haiget tegemise eest (ka siis, kui tahtlikult midagi paha ei mõelnudki, toimunul oli võib-olla täiesti ratsionaalne seletus) ja mõlemad koos mõtestaksid suhtes juhtunut suhtega ja lähedusega seotud vajaduste raames.

Tagasi üles