Marini viimane kolumn: vastused kõigile teie aastate jooksul tekkinud küsimustele!

FOTO: Vida Press

Tundub paras aeg vastata mõnedele küsimustele, mis kommentaariumite, kirjade ja muude päringuvormide kaudu minuni on jõudnud. Siit see tuleb: korduma kippuvad küsimused Marini kohta!

Kes sa oled, Marin?

Foorumites on väidetud järjekindla veendumusega, et olen ajakirjaniku ja blogisauruse Daki alter ego või virisev hääleke tema peas. Ei, ei ole. Olen tavaline 32-aastane keskastme juhina töötav naine, humanitaarhariduse ja valju naeruga. Kleidi- ja kingakollektsionäär, vahel tähelepanuhoor, vahel täielik erak. Kommentaarides on mulle mõnel korral ette heidetud sisimat kibestumist - käsi südamel, kibestunud mutti minust ei leia, kaevuge, palju jaksate.

Kas su jutud on välja mõeldud? Miks oma pärisnime alt avaldada ei julge?

Kõik lood ja sündmused on minu päriselust, küll aga on teisi tegelaskujusid kohati piisavalt muudetud, et keegi ennast heas ega halvas mõttes ära ei tunneks. Pseudonüüm on vajalik, sest mu perekond ja lähedased ei soovi enda kohta mõningaid pikantseid seiku avaldada.

Üheöösuhted on sul iganädalane meelelahutus või?

Mu viimane üheöösuhe oli ikka üliammu ja seegi polnud planeeritud ühekordsena. Ma ei seksi inimestega, kelle osas ma ei hooli, kas tal on mõnus või mitte, klubist üleskorjatud geelituka sisemaailmast ja soovidest on mul aga tõeliselt poogen. Seega mingit voodissetormamist ei ole. Ohutu naine linna peale laskmiseks, voodis vabameelne, aga suhete loomisel konservatiivsem, kui pealtnäha tunduda võib.

Kui suured su rinnad tegelikult on?

Kannan rinnahoidjat suuruses 85F.

Kas sa kirjutad seksist nii palju sellepärast, et tegelikult oled frigiidne?

Ei, ma olen täielikult seksiusku. Minu maailmas on seks esiteks mõnus, aga ka igapäevaseks eksisteerimiseks vajalik. Orgasm päevas maandab pingeid, ennetab nii halba tuju kui peavalu ja ravib enam-vähem kõike kõõmast kannalõhedeni.

Mis sa minust kirjutasid? Kas see käpard voodis, kellele vihjasid, olin mina?

Põhimõtteliselt võisid olla. Päris mitmed, kellele mokaotsast oma kirjahobi mainisin, läksid erutusest puhevile ja mind tabas küsimustelaviin, kuidas just teda kirjeldama hakkan ja mida tema kohta avaldan. Pehmelt ja kellegi tundeid mitte riivata soovides pean tõdema, et enamik isegi ei küündinud selle lati lähedale, et oleks põhjust või soovi neid teemaks võtta. Küll aga tervitan siinkohal üht sädemeid pilduvate silmade ja patsipunutud habemega meest, sind märgin küll spetsiaalselt ära. Võtsid sapioseksuaalil jalad nõrgaks.

Miks mind huvitama peaks, kes sa oled või mida sa kirjutad või mitte?

Ei peagi, aga ometi ju loed seda praegu. Kujutasin oma sihtgrupina ette umbes endavanuseid naisi, aga sõprade hulgas olid enim elevil hoopis 40. eluaastale lähenevad mehed. Kordi ja kordi jagasid nad kolumni tsitaate, arutlesid chat'ides minu isikliku elu nüansse ja proovisid arvata, milline see kirjutaja olla võiks. Vahel ajas naerma, vahel oli raske vait olla ja mitte sekkuda, et ennast mitte paljastada. Olen sattunud trammis pealt kuulma vestlust, kui kaks tüdrukut Marini kolumni teineteisele ette loevad ja teema üle arutlevad, ei suutnud muudmoodi ennast tagasi hoida, kui astusin järgmises peatuses maha. Muidu oleksin selgitavate märkustega nende jutu sisse sõitnud ja endale omaselt kaasa targutanud.

Mis sa nüüd Marini kirjutamise asemel tegema hakkad?

Ütlen ausalt, et esimesed neljapäevaõhtud olen ilmselt natuke kurb, natuke elevil vaba paari tunni üle oma tihedas ajagraafikus ja natuke häiritud: ikkagi pikk traditsioon selja taga. Aga ilmselt pühendan selle aja mõne heategevusprojekti tarbeks, olen hästi tugeva õiglustunde ja terava sotsiaalse närvikavaga, mul on omad teemad, kuhu tahaksin suuremat killukest südant panustada.

See siin on Marini luigelaul, meie viimane kohtumine. Hullunud sarideitija ja südametemurdja on suhteteemalised kasvuvalud endast välja elanud, käes on aeg muudeks tegemisteks. Natuke kurb on muidugi ka. Ütlen avalalt naeratades ja südamest kõigile aitäh, mulle väga meeldis teiega!

Kohtume seelikusabade lehvides!

Marin

Tagasi üles