Psühholoog soovitab: miks ei tohi lastele öelda «ära anna alla!»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Vida Press

Püsivus ja meelekindlus on omadused, mis viivat sihile – olgu siht siis milline tahes. Neid omadusi hinnatakse, neid õpetatakse lastele. Loobumistel ja millegi poolelijätmisel on paha maik. Ära loobu! Ära kunagi alla anna! Asju ei tohi pooleli jätta! Veetilgad kulutavat ka lõpuks kivi sisse augu, teadagi – seega tasub pingutada ja kaua.

Ent ometi on soovitused mitte kunagi ja mitte mingil tingimusel alla anda kurjast. Elus on ju küllaga olukordi, kus mingi toimimisviis ei vii soovitud sihile ka siis, kui korduvalt ja kõige paremate kavatsustega proovitakse. Pole mõtet olla aastaid või lausa aastakümneid õnnetus suhtes, mis teeb haiget hingele, teinekord kehalegi ja mille tulemusel kannatavad ka lapsed (kes muuhulgas õpivad, et suhted ongi õnnetud, rõõmu pole oodata). Ajaraiskamine on teha tööd, kus iga päeva lõpus on tunne, et saaks vaid kiiresti minema. Pole mõtet tegeleda aastaid hobiga, mis vastu hakkab või üldse välja ei tule.

Kui sisendame «ära mitte kunagi alla anna» mõtteviisi lastele, siis teeme neile – ilmselt parimat soovides – suure karuteene. Niimoodi innustades üritame lapsi panna unustama, et elu on alati täis algusi ja lõppe, ka eri valdkondades ning et paratamatult seisab neil elus ees vajadus silmitsi seista ebaõnnestumiste ja loobumistega. Lastel tekib sellise mantra peale hirm, et mis iganes põhjusel mingi asja poolelijätmine on lüüasaamine ja läbikukkumine. Neid jäävad loobumiste puhul saatma süütunded. Kuskil kuklas kummitab alati hirm, et minnalaskmine on märk mõttetust kehvast iseloomust.

Muutused on rasked

Põhjused, miks püsivus on nii kõrges hinnas ja muutust teha raske, on tegelikult igati loogilised. Esiteks, inimesed on harjunud stabiilsusega, muutus tähendab aga paratamatult ebakindlust – seega püütakse hoida seda, mis tuttav ja kindel. Teiseks aga tundub inimestele, et kui kuskile on juba palju investeeritud (aega, energiat, emotsioone, raha), siis suunamuutus tähendab investeeringu tuuldeviskamist ja tunnistamist, et panustatud on valesse kohta ja see omakorda tähendab, et ollakse rumal. Pigem pannakse pea liiva alla ja püütakse mõelda, et ehk on asjad ikka hästi, kulud pole olnud asjatud.

Loomulikult pole püsivushulluse lahenduseks see, kui innustada inimesi väikestegi probleemide ja takistuste ilmnedes kõike pooleli jätma. Võiks aga proovida natuke teadlikumat lähenemist. Mõtleme neile asjadele, millega rahul pole. Mõtleme, kui suur meie rahulolematus on ja milles see täpselt seisneb. Kogume infot. Siis tuletame meelde, mida oleme üritanud olukorra muutmiseks teha ja seda, kas vahel on meie püüded ka vilja kandnud.

Peame ka analüüsima, millised üldse on meie võimalused ise midagi muuta. Võib-olla avastame, et oleme aastaid üritanud näiteks elukaaslasega tülitsedes rahu saavutada ühtemoodi, aga see pole kunagi õnnestunud – siis tasuks enne lahku minekut proovida mingit muud leppimise viisi. Võib-olla leiame aga, et meie võimalused olukorda mõjutada on kesised. See võib nii olla näiteks tööl, kus meie panusest ei sõltu ei see, palju me palka saame ega ka see, et töökohas oleks mõnus ja innustav õhkkond.

Kui proovime läheneda keerulistele «loobu või jätka» olukordadele natuke teadlikumalt ja analüütilisemalt ning peame silmas seda, et kõige olulisem on meie ja meie lähedaste heaolu, siis saame suurema tõenäosusega lahti ka loobumisega kaasnevast süütundest. Loomulikult peame sama hoolega läbi kaaluma ka kõik muud, uued valikuvariandid – aga on juba suur asi, kui saame seda teha rahulikult, ilma muretsemata selle suhtumise pärast, et suunamuutus elus on igal juhul kurjast. Ja kes teab, võib-olla oskame siis loobumisi ja uute asjade proovimist näha ka kui märki julgusest. 

Tagasi üles