Ivan Julma õnnistuse saanud Liivimaa kuninganna Maria kummitab Põltsamaal tänase päevani

Maria Staritskaja

FOTO: Wikimedia Commons

Kes poleks kuulnud Liivimaa kuningriigist ja selle valitsejast hertsog Magnusest. Kuid sellel väikesel kuningriigil oli ka oma nooruke kuninganna – Maria. Läbi ajaloohämu on meieni jõudnud temast vaid killukesi. Me ei tea vist isegi seda, milline ta välja nägi. Wikipedias temast avaldatud maali kohta on hertsog Magnuse uurija Andres Adamson väitnud, et see kujutab hoopis Leedu vürsti Janusz Radzivilli abikaasat Mariat.

Hertsog Magnus Taanist

Hertsog Magnus sündis 26. augustil 1540 Kopenhaagenis kuningas Christian III Oldenburgi pojana. Kaheaastasena kaotas Magnus haiguse tagajärjel ühe silma, mis on andnud mõningatele ajalookirjutajatele põhjust kirjeldada teda koledana. Tema eluajal jäädvustatud ebamäärased kujutised tõestavad, et ta polnud mitte ilma meeldivuseta isik. Teda on sageli peetud 16. sajandi Liivimaa suurimaks aferistiks, kuna ta püüdis väga erinevate vahenditega saavutada võimalikult suurt võimu. Magnusest on maalitud nõrga iseloomuga, püsimatu ja alkoholilembese isiku kuvand. Tulenevalt oma pillavast heldusest oli Magnus muidugi alalises rahahädas, kuid tal oli kindel siht – ta tahtis kuningaks saada ja üritas kogu elu oma riiki luua.

Hertsog Magnus aastal 1563

FOTO: Wikimedia Commons

Taani kuningas Frederick II ostis oma vennale Holsteini hertsog Magnusele leskkuninganna Dorothea 30 000 taalri eest 1559. aastal Saare-Lääne piiskopkonna ja 1561 Kuramaa piiskopkonna. Liivimaale saabununa asus hertsog orduga tüli norima ja anastas endale maid Läänemaal, ründas Pärnut ja Lihulat. Tema sõjamehed osalesid sageli kokkupõrkeis Moskva vägedega. Kui Magnus saabus, oli siin käinud juba mõnda aega sõda, milles osalesid Poola, Taani, Rootsi ja Venemaa. Kõigi naabrite huvi kohta Liivimaad endale saada öeldi, et Liivimaa on nagu rikas pruut, kelle ümber kõik tantsivad. 1563. aastal puhkenud Põhjamaade seitsmeaastane sõda räsis Magnuse valdusi Eesti mandriosas, tema riigi loomine ebaõnnestus.

Liivimaa kuningriigi tekkimine

1560. aastate lõpul oli Vene tsaaril Ivan IV tekkinud mõte, et Põhja-Eesti ja Tallinna vallutamiseks oleks tal vaja Liivimaa-sisest abilist, kes aitaks tal kohapealseid sakslastest mõisamehi enda poole kallutada. Hertsog Magnus oli samal ajal pettunud oma vennas ja teistes sugulastes, kellelt ta polnud saanud abi oma eesmärkide elluviimiseks. Nii need kaks teineteisele lähenesidki.

Tsaar alustas oma esindajate kaudu Magnusega 1569. aasta lõpul läbirääkimisi. Selleks ajaks olid küll nii Poola kui ka Kuramaa valitsejad hertsogit hoiatanud, et ta venelastega tegemist ei teeks, kuid ambitsioonikas taanlane otsustas riskida ning siirdus 1570. aasta juunis Venemaale.

Moskvasse sõlmiti Magnuse ja Ivan IV vahel leping, millega hertsogist sai tsaari vasall ja «Liivimaa kuningas». Ivan Julm lubas talle viis tündrit kulda ja vürst Vladimir Staritski 17-aastase tütre Jefimija (Eufeemia) naiseks, vastu nõudis maade juurde vallutamist, eriti aga Tallinna linna. Jefimijaga ei pidanud Magnus siiski abielluma, sest tüdruk suri ootamatult juba järgmisel aastal. Kuulduste kohaselt ta mürgitati – valitsevate perekondade liikmete tavaline surmapõhjus sel ajastul.

Esialgu koosnes Liivimaa kuningriik küll ainult Põltsamaa lähedastest aladest, kuid ambitsioonikas Magnus lootis, et kui Põhja-Eesti vallutatakse, liidetakse ka need alad tema võimu alla. Nii asuski Põltsamaa kindluse lähedale künkale Vene sõjalaager ning küngas sai Kuningamäe nime. Magnuse juhtimisel toimunud ligi pool aastat kestnud Tallinna piiramine (1570-1571) lõppes edutult.

1572. aasta detsembri lõpul saabus suur vene vägi nördinud tsaari enda juhtimisel üle Narva ootamatult Paide alla ja hertsog Magnus käsutati kohale. 1. jaanuaril võeti linn tormijooksuga ära, tapeti ja marodööritseti. Siis naasti Novgorodi.

Vene pulm Novgorodi Kremlis

Moskva tsaar (1547–1584) Ivan IV ehk Ivan Julm

FOTO: Mary Evans / Scanpix

1573. aastal lihavõtte ajal sai Magnus Ivan Julmalt kutse saabuda Novgorodi, kus 12. aprillil peeti suure toredusega Magnuse ja Maria pulmad. Maria oli vahepeal surnud Jefimija noorem, kõigest 13-aastane õde, kes selleks Põhja-Venemaalt Vaagast kohale toodi.

Need olid suurejoonelised kuninglikud pulmad, kus ainuüksi Magnuse kaaskonnast viibis kohal 200 meest-naist. Isameheks oli Toennis Wrangel. Pruudi isa oli selleks ajaks juba hukatud ja tema rolli täitis pulmas poolvend Vassili. Laulatus toimus kahe erineva usutunnistuse reeglite järgi, sest värsked abikaasad olid eri usku. Õigeusklik paaripanemine toimus Püha Dmitri kirikus, kas samas toimus ka luterlik tseremoonia, pole teada.

Pulmad ise peeti arvatavasti Novgorodi kremli piiskopiõues. Ivan Julm juhatas kogu pidu – joomist, söömaaegu, laulu ja tantse. Ta laulis ka ise ja dirigeeris munkadest koori, ja kui nood tema tempos ei suutnud püsida, peksis neid vihahoos sauaga vastu päid. 

Liivimaa 13-aastane kuninganna

Maria Staritskaja vanavanaisa oli olnud tsaar Ivan III, vanaisa Staritsa vürst Andrei, vanaonuks tsaar Vassili III, kelle poeg oli valitsev Vene tsaar Ivan IV. Seega kuulus ta isa poolt Rjurikute dünastiasse.

Suurvürst Vladimiri, Maria isa, õigusi troonile peeti salamisi mõnedes ringkondades isegi suuremaks kui Ivan Julmal. Ta oli ajanud tänu oma Staritsa udellist saadavatele tuludele ajuti üsna iseseisvat poliitikat ning olnud segatud mitmesugustesse trooni ümber käinud intriigidesse. Ivan Julma meelest tuli sellisest inimesest ja tema järglastest lahti saada. 1564. aastal põletasid opritšnikud Vladimiri palee Moskvas ja enamik tema maid konfiskeeriti ning ta pagendati Nižni-Novgorodi asevalitseja kohale.

1569 süüdistati suurvürsti riigireetmises ja katses ära osta Volga äärde eluskala järele saabunud tsaari kokk, et too oma isandale kalaroa sees mürki annaks. Vladimiri perekond oli sunnitud võtma mürki. Tema ema uputati mõne päeva pärast sunniviisiliselt Šeksna jõkke. Hukati ka kaaskondlased, teenrid, salakaebuse esitanud kokk, kalurid ja muud tunnistajad. Need vürstipere lapsed, kes kinnivõtmise ajal ei viibinud koos vanematega, jäid ellu.

Vürst Vladimiri tütred olid olnud Moskva dünastia ainsad printsessid, sest Ivan Julmal ei olnud ametlikke elusolevaid tütreid. Magnuse pruut Jefimija Vladimirovna Staritskaja oli olnud vürst Vladimiri ja tema esimese abikaasa Jevdokia Aleksandrovna Nagaja tütar. Maria pärines Vladimiri 1555. aastal sõlmitud abielust Jevdokia Romanovna Odojevskajaga.

Oma ema poolt kuulus Maria Rjurikute Tšernigovi vürstidest hargnenud harru, mis hõlmas lisaks Odojevskitele mitu nimekat Moskva vürstiperekonda. Marial oli arvukalt emapoolseid sugulasi ja hõimlasi ka Leedus. Ivan IV üks olulisemaid väepealikke, vürst Andrei Kurbski, oli Jevdokia nõbu.

Abielupaari saabumine Liivimaale

Pulmade järel reisis noorpaar Liivimaale, kaasas suur voor nooriku kaasavara ja kaaskonnaga. Sellise päritoluga abielunaisele, nagu oli seda Maria, nüüd pealegi veel kuningannale, oli ette nähtud terve hulk hoovkondlasi, nii naisi kui ka mehi, enamik arvatavasti venelased ja nii mõnigi kohakaasluse alusel tsaari nuhk. Lisaks andis tsaar kaasavaraks sada hobust, mitusada tuhat taalrit, kullast ja hõbedast lauanõusid, ehteid ja kalliskive. Sisse kästi neil end seada Karksis.

Karksi linnus polnud suurem ega mugavam kui Põltsamaa loss, kuid oli märksa tugevamini kindlustatud. Järgnevatel aastatel peatusid nad ka Põltsamaal, Helmes ja Tartus. Kuningriigi keskus oli seal, kus Magnus parasjagu viibis. Tartus asus näiteks kuningriigi peakirik – Maarja kirik.

Millised olid värskete abikaasade omavahelised suhted, pole teada. Oletada võime selle põhjal, et Maria hilisemate saatusepöörangute ajal ikka oma kakskümmend aastat vanema ja ühesilmalise mehe kõrvale jäi. Muidugi oli ta esimestel abieluaastatel alles lapseeas, kasvatatud tollaste karmide vene kommete kohaselt mehele kuuletumise vaimus.

Frederik II kirjutas oma kirjas 19. detsembrist 1573, et Magnus «lohutab oma 13-aastast naist õunte ja suhkruga». Abikaasade vahel oli algul kindlasti arusaamatusi ja võõristust erinevate tavade ja olmekäitumise tõttu. Ka Ivan Julm olnud kord pahane, et tema sugulase kleidid olid saksa kombe kohaselt ümber tehtud. On aga piisavalt alust väita, et abikaasad said hästi läbi.

Suhted Ivan Julmaga muutuvad vaenulikuks

1577. aasta alguses alustas Ivan Julm suurejoonelist vallutusretke, mis pidi kogu Liivimaa Venemaa võimu alla viima. Tsaari paljurahvuselise väe sõjamehed olid suurte kivikuulide ja süütepommidega Tallinna all ning jäid sinna seitsmeks nädalaks. Hävis Pirita klooster. Ehkki peaaegu kogu Eesti oli Ivan IV käes, pidi ta Tallinna alt ometi taanduma.

Edukamalt läks sõjakäik lõuna poole: sisuliselt kogu Poola käes olnud Üle-Väina Liivimaa vallutati, venelaste salgad jõudsid koguni Riia alla. Samas läks tsaar hertsog Magnusega lõplikult tülli. Ta oli lubanud Magnusel mõningad linnused Koiva jõest põhja pool enda valdusesse võtta, lisaks veel Võnnu. Magnus asuski Võndu ja tegi sellest oma pealinna. Kuid kui Volmari (Valmiera) linn hertsogile vabatahtlikult alistus, et venelaste rüüstamisest pääseda, siis ei suutnud Magnus kiusatusest ära öelda ning ta võttis vastu ka Volmari alistumise.

Seepeale vihastas tsaar aga meeletult, tungis Võnnu alla ning asus seda piirama. Magnus oli end juba piiramise algul tsaarile vangi andnud, lootes nõnda tema viha vaigistada, ent asjatult. Volmari ja Võnnu tehti maatasa. Tsaar lasi Magnusel mitu päeva viletsates tingimustes Võnnu lähistel asuvas katuseta küünis vangistuses vireleda. Seejärel lohistas ta hertsogi tagasiteele kaasa. Tartus tsaar lõpuks leebus ja võttis ta uuesti enda lauda ning lubas Magnusel koos naisega Karksisse naasta. Täielikult ära hirmutatud Magnus otsustas seejärel niipea kui võimalik Poola poolele üle minna.

Poola kuningaga läbirääkimiste ajaks mindi 1578. aasta detsembri algul Lemsalusse (Limbaži) koos naise ja mõnede kaaskondlastega. Poola kuningalt saadud vastus otsustas lõplikult tsaari võimu alt lahkumise. Talvisele ajale vaatamata suunduti mere äärde, kust seilati paadiga Kuramaale. Balthasar Russow kirjutas: «Moskoviidi värk oli ainult aina kavalus ja petmine ja et suurvürst ei olnud hertsogile kõigest tõotatust ja lubatust mitte kõige vähematki pidanud ega kavatsenudki pidada, vaid vastupidiselt tahtis ja plaanitses niipea, kui ta Liivimaaga on oma tahtmist järgi toime saanud, hertsogit kõikide sakslastega nende isamaalt ära küüditada ja Tatari piirile paigutada, siis oli see hertsogile põhjuseks moskoviidile selg pöörata.»

1578. aasta suvel tegi Ivan Julm Põltsamaa maatasa – tappes, rüüstates ja põletades. Sellega oli Liivimaa kuningriik oma lõpu leidnud. 1579. aastal järgnes Poola kuninga Stefan Batory suur pealetung ning kolme aasta pärast Jam Zapolski rahuleping, mille järel Venemaa taandus siinsetelt aladelt.

Pärast kuningriigi kaotust

Magnus seadis end perega sisse Kuramaale. Peamiselt resideeruti Piltenes või siis Dundagas. Nüüd oli Maria jõudnud ikka, kus ta tõeliseks abikaasaks sai. 21. juunil 1580 sündis neil tütar.

Mitu Oldenburgide genealoogiaandmebaasi väidab, et tütreid olnud kaks: Maria, sündinud 1580 ja surnud 1597 ja Jevdokia, sündinud 1581, surnud 1588. Uurija Andres Adamson on seisukohal, et lapsi olnud neil siiski vaid üks – Jevdokia, kes sündis 1580 ja ristiti kuus kuud hiljem, 1581. aasta jaanuaris.

Ristimine toimus õigeusu riituse kohaselt Piltenes. See oli muidugi ebatavaline. Pole teada, kas õigeusku ristimise surus läbi Maria või olid abikaasad nii lähedased ja teineteist arvestavad, et Magnus leppis sellega vabatahtlikult. Igal juhul oli sündmus suurejooneline ja uhke. Lapse vadereid olnud vana Liivimaa kombe kohaselt 80 ümber, mistõttu ettevalmistused ja kõigi kutsutute kohalejõudmine võttis palju aega. Tüdruku nimeks sai Jevdokia (Eudoxia). Kohe pärast ristseid saadeti Maria ja lapsed Dundagasse.

Magnuse ja tema naise kasvatada olid ka kaks kasutütart, kes olevat olnud orvud ühest silmapaistvast Liivimaa perekonnast.

1580. aastal viibis läbi Kuramaa reisinud inglise kaupmees ja nii Vene kui ka Inglise diplomaatiline agent Jerome Horsey lühemat aega Piltenes Magnuse pool. Hertsog olevat inglast jämedalt kohelnud, sest viimane polevat jaksanud juua nagu tema. Horsey väidab, et Magnus oli juba «ära raisanud ja oma sõpradele ja kasutütardele andnud enamiku neist linnadest ja lossidest, väärisasjadest, rahast, hobustest ja rakmetest», mis ta tsaar Ivan Julmalt oma naise Maria kaasavaraks olevat saanud, elas laaberdavat elu ning suri peagi vaesena kui kerjus.

Magnus surigi tõepoolest 18. märtsil 1583 kella viie ajal hommikul oma Piltene lossis 42 aasta vanuselt. Tema surm saabus ootamatult, seda vaatamata sellele, et ta oli juba pikka aega põdenud. Pärandi kohta polnud tehtud mingeid siduvaid korraldusi. Juriidiliselt oli temale kuuluvate losside näol tegemist annetatud läänidega ja nii langesidki haiguse ajal Dundagast Piltenesse tulnud lesk ja tütar pärijatena kohe kõrvale. Maavaldused läksid Rzeczpospolitale.

Magnuse surnukeha maeti Piltene kirikusse, kust tema põrm 1662 Taani viidi ja Taani kuningaperekonna matmispaika Roskilde katedraali ümber maeti.

Virelemine Poola kuninga võimu all

Lesk ja tütar elasid sealsamas kuni Piltene loovutamiseni poolakatele. Seejärel viidi nad Riiga, kus nad majutati endisesse ordulossi ja määrati ülalpidamiseks kasin pension. Kuid ikka alles kahekümnendates eluaastates lesk ja kuninglikku verd laps olid kõigile osapooltele probleemiks. Kõige enam siiski pärast Ivan IV surma Moskvas võimule tulnud Boriss Godunovile, kes valitses oma vaimselt alaarenenud õemehe Fjodori eest.

Nimelt olid Maria ja Jevdokia lisaks uuele tsaarile Fjodorile ainsad elusolevad Rjurikute dünastia liikmed, sest Ivan Julma noorim poeg Dmitri (tema kuuendast abielust, mida kirik polnud tunnistanud) oli kuulutatud ebaseaduslikuks. Seepärast hakati Mariat kirja teel ja saadikute abil meelitama kodumaale naasma.

20. augustil 1585. aastal külastas Mariat Jerome Horsey. Tema sõnade kohaselt hoitud kuningannat Riia lossis peaaegu vangina ja järelvaatajaks olnud talle määratud kardinal Radziwill. Horsey pidi tegema suuri jõupingutusi, et saavutada kokkusaamine. Kohtumisel andis ta Mariale edasi tsaar Fjodori kutse kodumaale, et võimaldada talle seisusekohast äraelamist. Maria vastanud kurtmisega, et teda hoitakse nagu vangi, eraldades ülalpidamiseks vähem kui tuhat taalrit aastas. Tal polevat vahendeid põgenemiseks, mida üleüldse oleks raske korraldada, sest Poola kuningas olevat kindel, et suudetakse kasu lõigata tema päritolust. Lõpuks teatanud ta, et tunneb hästi Moskva tavasid – tal olevat vähe lootust, et temaga võidakse teisiti käituda kui «venelased käituvad oma lesk-kuningannadega, sulgedes neid kloostri põrgusse», millele tema eelistaks pigem surma.

Horsey püüdis teda veenda, et tavad on uue tsaari ajal muutunud. Nüüd lubatavat leskedel, kel on lapsi, elada vabaduses. Kaua ta Mariale peale käima ei pidanud, paarist kohtumisest piisas. Saadik andis naisele üle sada ungari tukatit ja saatis Godunovile teate, et Maria on nõus kodumaale naasma. Põgenemine korraldati venelaste poolt delikaatselt ja nii edukalt, et kuninganna kadumine avastati Riias alles siis, kui ta juba kättesaamatus kauguses oli.

Teise versiooni kohaselt andis siiski kuningas Stefan Bathory asjale oma õnnistuse ja Maria reisis 1586 koos tütrega ja suure Venemaalt tulnud saatjaskonnaga Riiast minema avalikult. Veel jutustab Horsey, et kui ta hiljem Inglismaalt naasis, siis leidnud ta Maria koos üheksa-aastase tütre Jevdokiaga elamas seisusekohast elu talle eraldatud valdustes koos ihukaitsjate ja teenijaskonnaga. Kuid mõne aasta pärast olevat Maria siiski pandud kloostrisse, nagu kõik teisedki leskkuningannad, kus ta olevat neednud seda aega, mil ta jäi uskuma Horsey keelitusi. Jerome tunnistas, et tal oli siiralt kahju, et see olevat olnud kõige halvem tegu, mida ta kunagi teinud.

Nunn Marfa

Maria Staritskaja pügati oktoobris 1588 nunnaks Marfa nime all, millega oli välistatud tema tõus troonile. Naine majutati koos lapsega Pjatnitski kloostrisse Moskva lähistel, Troitse-Sergi suurkloostri külje all. Klooster polnud kuigi suur, seal elas umbes 30 nunna. Samal aastal andis tsaar Maria omandusse Ležnevo küla koos selle elanikega. Kuni 1612 aastani oli küla nunn Marfa valduses. Selle perioodi jooksul lasknud ta ehitada külla kiriku.

Tütar Jevdokia suri ootamatult 17. märtsil 1589. Alatiseks on jäänud õhku hõljuma kahtlused, kas selles polnud mitte Boriss Godunovi käsi mängus. Jevdokia maeti Troitski kloostrisse.

Mõningate lääne autorite teada suri Maria 1597, kuid vene allikad annavad tema kohta vihjeid ka hilisemast ajast. Nimelt kui tsaar Fjodor 1598 suri, siis oli mõnedes ringkondades kõne all ka trooni pakkumine Mariale kui kõige lähimale Ivan IV sugulasele (Ivani poeg Dmitri oli surnud või tapetud 1591. aastal). Troonile kinnitati siiski Boriss Godunov ja Maria elas edasi kloostrivaikuses.

Pärast Boriss Godunovi surma algas Venemaal troonivõitlus, üksteise järel kerkisid esile Vale-Dmitrid ja vahetusid valitsejad. Sekkus ka Poola ja Venemaa mattus sõdadesse. Poolakate rüüsteretk jõudis ka Troitse-Sergi kloostrisse ja klooster jäi kuueteistkümneks kuuks piiramisrõngasse.

Vassili Vereštšagini maal «Troitse-Sergi kloostri piiramine».

FOTO: Wikimedia Commons

1609 kandsid Troitski kloostri mungad tsaarile ette, et Maria mässab kloostris, nimetab samal ajal Moskvat blokeerinud Vale-Dmitri II oma vennaks, on kirjavahetuses viimase ja poolaka Sapiehaga, kes juhatas Troitse-Sergi piiramist.

1610. aastast on teada, et Maria paigutati Novodevitšje kloostrisse koos samuti nunnaks pühitsetud Boriss Godunovi tütre Ksenjaga. Paraku langesid nad seal sõjategevuse ohvriks kui kasakad kloostrit rüüstasid.

Maria Staritskaja surmadaatumeid on pakutud mitmeid: 13. mai 1610 (kloostri rüüstamise ajal), 13. juuni 1613 või kogunisti millalgi 1614. Vene allikad peavad hilisemat aega tõenäolisemaks. Naine elas seega umbes 53-aastaseks, suri Novodevitšje kloostris ja on maetud tütre kõrvale Troitski kloostrisse.

Legend Mariast

Palju aastaid hiljem on öösiti kuuldud Põltsamaa lossi kolmandalt korruselt kolistamist. Julgenud teenijarahvas vaatama minna, näinud nad kuningas Magnuse vanu puukingi mööda tuba ringi kõndimas. Kolmandal ööl olnud aga kingade sees ka kõndija – noor kaunis naisterahvas valges riides, küünal käes, pikad lahtised juuksed maani. Inimesed teadsid kohe: see peab kuningas Magnuse naine Maria olema.

Kasutatud allikad:

  • Vilja Roots, Rutt Tänav. Põltsamaa. Tln. 2002;
  • Andres Adamson, Liivimaa kuningriik. Tln. 2013;
  • Andres Adamson, Hertsog Magnus 1540-1583. Tema elu ja aeg. Tln. 2005;
  • wiki-org.ru/wiki/Мария_Старицкая
Tagasi üles