Aus ülestunnistus: vihkan emadust

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

«Olen nüüdseks ema olnud 1,6 aastat. See peaks olema imede aeg, kui saab ise ka kasvada ning areneda koos väikese imega. Mina olen jõudnud punkti, kus emadus mind häirib iga päevaga enam. Olen 24-aastane ja laps polnud planeeritud. Mina ise polekski teda tahtnud, aga lapse isa ütles oma viimase sõna, et jätame alles. Kahetsen siiani, et teda kuulasin ja aborti ei teinud. Tema nagunii mind ei toetanud raseduse ajal ega aidanud lapsega hakkama saada, kui ta imik oli. Nüüdseks oleme üldse lahus,» kirjutab emaduses pettunud naine Perekeskuse Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Nüüd minul elu seisab ja tõesti ei suuda lapsest rõõmu tunda. Pigem teen hommikul silmad lahti ja mõtlen, milleks see kõik? Mind häirib see, et pean tal mähkmeid vahetama, seal hulgas ka kakaseid. Ma ei suuda, kui ta minu peal turnib ja tahab pidevalt midagi. Vihkan ta jonnihoogusid ja tahaks siis talle kerepeale anda. Mind häirib, et pean temaga kodus passima ja oma aega on null. Ma ei naudi seda, vaid teen kohustusest! Vihkan emadust, selles pole midagi toredat. Tahaks ta kuskile ära anda ja põgeneda!

Teiseks mind häirib, et ta on poiss! Ma ei teadnud üheksa kuud, kelle ma saan, aga kogu aeg rääkisin, et minu väike Maria on tulemas. Ma olen alati tüdrukut tahtnud ja ammuilma oli isegi nimi olemas! Ma olen kade nende peale, kes tüdruku saavad. Vaatan enda poissi ja mõtlen, et kui ta oleks vaid tüdruk, siis ta ei käituks nii pööraselt ning metsikult. Ma ei suuda poissi kasvatada ega armastada! Niigi mu enda ema jättis mind tagaplaanile, kui ma venna endale sain. Tahaks ka osta armsaid kleidikesi, teha patsikesi jne. Oleks mul vaid tüdruk! Kui ma pole sisimas 1,6 aastat sellega leppinud, et mul poiss on, kas siis seda üldse juhtubki?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Tiina Teska:

«Olete ema, kuid teile tundub, et olete seda vastu tahtmist. Elu on teid viinud olukorda, millega on teil raske leppida. Poega üksi kasvatada on igapäevaselt pingutust nõudev ja teile tundub, et olukord on sarnane teie lapsepõlvega, kus tundsite end kõrvalejäetuna.

Mõistan teie meeleheidet. Väikest last kasvatada võib olla tõeline väljakutse, eriti kui seda tuleb teha üksikvanemana. Igapäevased toimetused ei näi lõppevat ja laps tahab tähelepanu pea 24/7. Teile tundub, et teil oleks kergem, kui oleks sündinud tütar. Võib olla tõepoolest oleksite siis olukorraga emotsionaalselt lihtsamini hakkama saanud, kuid tegelikult ei ole vahet, kas poiss või tüdruk, lapse vajadused on ikka vaja rahuldada. Kas laps vajab rohkem või vähem lapsevanemaga kontakti, sõltub natuke geneetikast, aga eelkõige siiski sellest, kui suur on läheduse vajakajäämine praeguseks hetkeks ja kui suur on lapse stressitase. Kui lapsevanem lapse lähedal on stressis, on stressis alati ka laps ja nõuab seeläbi veelgi rohkem lapsevanema tähelepanu. 

Seepärast, ainus lahendus olukorrale on see, et hakkate igal võimalikul moel endale abi ja toetust otsima. Ehk on teil perekonnas või lähituttavate hulgas mõni abivalmis inimene, kelle hoolde laps aeg-ajalt jätta või mõni inimene, keda usaldate ning kellega rääkida saate? Küsige perearstilt tasuta psühholoogi võimalust või leidke endale isiklik psühholoog, kes saab teid kuulata ja kellega koos on võimalik olukorda analüüsida ja lahendusi leida. Kui meeleolu on väga halb, siis on kindlasti abi ravimitest, mida kirjutab perearst, aga veel parem, kui seda teeb psühhiaater. Loodan, et leiate jõudu spetsialistide poole pöördumiseks, sest pidevat viha ja valu tundes rikute te enda ja pikemas perspektiivis ka poja elu. 

Teil ei ole praegu võimalust kasvatada tütart ja talle ilusaid kleidikesi osta ning patse punuda, kuid teil on võimalus kasvatada tõeline härrasmees, kelle üle aastate pärast uhkust tunda. 

Kui meeleolu läheb väga raskeks, siis saate helistada eluliini tasuta numbritele. Soovin teile siiralt jaksu olukorra muutmisel!»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles