Ilona Toots: kas treener võib lapse peale karjuda?

FOTO: Erakogu

«Mida sa teed? Kas sa  ü l d s e  saad aru, mis ma sulle räägin?» Vastuseks on vaikus. Just sellist tumma ja ühepoolset karjuvat dialoogi treeneri ja lapse vahel jälgin ma pea iga päev staadionil, kus hunnikutes jalgpallipoisse treenib ning meie Sass oma palliga ringi sibab, kirjutab judoka Aleksei Budõlini kaasa Ilona Toots portaalis Minu Pere.

Kui see oleks minu poeg, kelle peale ta röögib, siis ma ilmselt oleks juba seal platsil ja nüpeldaks treenerit, sest saab ka teisiti.

«Tänapäeva lapsed on lorud ja ära hellitatud, neid tuleb sundida!» Nii räägivad paljud. Samal ajal aga, kui treener hakkab sundima, siis laps läheb trennist ära, või veel hullem, treener saab kurjad vanemad omale laupäeva õhtul kell 21 ukse taha.

Mõtlesin juba mõnda aega selle üle, mida arvavad inimesed tänapäeva lastest ja kas vastab tõele mu nägemus, et eestlastel ja venelastel on veidi erinev seisukoht laste treenimisest-õpetamisest või on see pigem perekondlik iseärasus?

Ajal, kui Aleksei ja mina olime lapsed (80ndad), kehtis veel vana hea nõukaaeg, mil keegi kedagi eriti ei hellitanud ja käskimine-kamandamine olid pigem norm. Seepärast, kui Eesti iseseisvudes hakkasid puhuma uued tuuled, siis nii tööl kui ka eraelus muutusid mõned asjad.

Inimestesse hakati suhtuma kui indiviididesse ning mõistma, et kõik me polegi ühesugusest valuvormist välja karanud! Paradoksaalselt on just see suurim põhjus täna, miks inimesed siit sääred teevad, sest nad tunnevad, et neid ei tunnustata kui indiviide.

Ma ei teagi, kas vajadus erilisuse kategooriate järele on kasvanud niivõrd suureks või on sedasi mugavam riigile, kui kõik lambad on ühesugused.

Treener sõimas tütarlapsi

Aga tagasi lapsepõlve, kus minu võrkpallitreener laksas hüppenööriga tüdrukutele eksimuste pärast vastu sääri või vahel ilmus trenni napsusena, ning mitte keegi ei läinud kuhugi kaebama.

Kohtumised Narva tütarlaste naiskonnaga andsid meile alati aastajagu kõneainet ja šokeerisid hingepõhjani. Loomanimed «lehm» ja «lita» olid kõige hellitavamad selles nimekirjas, mida lugupeetud naistreener noorte neidude aadressil saatis.

Juba siis tajusin ma, et venelased lubavad oma lastega tulemuse nimel karmimalt ümber käia. Oli ka põhjust, sest sport oli üks võimalus mudast välja rabeleda, reisida või tunnustust saada.

Ka Aleksei vanemad suunasid kõik kolm poega sporti – nii oli kindlam, et poisid lollusi ei tee, sellal kui vanemad tööl on. Kindlasti lootsid nad lisaks, et neist saab asja. Ega ilmaasjata käinud viieaastane Aleksei kaks korda päevas ehk neli tundi sportvõimlemise trennides!

Juba kooliajal hakkasid piirid vabamaks minema ning see, et Aleksei käis Prantsusmaal, Hollandis, Hispaanias võistlustel, oli uskumatult kõva sõna. Vennast järelejäänud riiete asemele tekkisid läikivad dressid ja uued tossud, mida koolikaaslased kadedusega piilusid. Tema jaoks küll ei olnud see põhieesmärk, vaid ta tahtis nii väga alati võita ja väline sära lihtsalt kaasnes eduga.

Minu arvates see ongi omadus, mis ei sõltu headest või halbadest aegadest, vaid on inimesega kaasa sündinud. Ja seda esineb harva võrdselt mõlemal ajal. Ülejäänud lapsi tuleb motiveerida, tagant torkida või käskida, vastavalt siis inimtüübile.

Ühele sobib mõtlemisvabadus ja iseotsustamine, teine ei oska sellega midagi tarka peale hakata. Ühte tuleb kogu aeg ninaga kaussi torgata, teisel lähevad aga sundimise peale karvad turri. Kui nõukaajal kehtiski rohkem see sundimine ja erilisus tembeldati lodevuseks, siis täna enam nii ei saa. Ning see teebki treenerite elu raskemaks, aga ka põnevamaks.

Eri tüüpi treenerid

Treenerite tüüpe on niivõrd palju erinevaid, et tuleb lihtsalt leida oma. Eestlastest või venelastest treenerid jagunevad üldjoones tüüpide poolest sarnaselt. Loomulikult olen mina suur Aleksei fänn, sest ta on ääretult professionaalne ning sõbralik korraga, aga mitte kunagi labane või õel.

Tänu sellele, et meil Eestis on nii vähe inimesi ja andekad paistavad silma, siis Alekseid näiteks tuues, tal vedas, et ta oli just sellises indiviide toetavas keskkonnas, kus ta sai nii vigastustest taastuda kui ka naise olümpiale kaasa võtta.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles