SOS ema Larissa: kuidas ravida hingeliselt katkiseid lapsi?

Ema Larissa

FOTO: Terje Atonen

Ema Larissa südames on kodu kümnel lapsel. Neist üks on tema bioloogiline tütar ning üheksa SOS last, kes olid kaotanud igasuguse lootuse leida armastav inimene, kes neist päriselt hooliks, enne kui nad kohtusid ema Larissaga.

Maikuus toimub Tallinnas Solaris keskuses SOS Lasteküla emadele pühendatud heategevuskampaania, mille raames kogutakse annetusi ning otsitakse uusi emakandidaate. Sel puhul jagavad oma lugusid mitmed SOS Lasteküla emad, kes on üles kasvatanud kümneid enda ning ka vanemateta jäänud lapsi.

Tütar õhutas paljulapseliseks emaks saama

Larissa bioloogiline tütar oli juba väikesest peale oma emmele peale käinud, et nad võtaksid perre mõne väikese õe või venna. «Just nimelt võtaksime,» täpsustab Larissa naerdes. «Mitte et ise sünnitaksin. Kui ma sellest ideest tuld ei võtnud, arvas tütar, et siis võiksime proovida varjupaigast mõne kassi või koera võtta.»

Aeg läks, kuni Larissaga juhtus väike õnnetus. Remonti tehes vigastas ta oma nimetissõrme kõõlust, tuli teha operatsioon, sõrm pandi kipsi ning ees ootas pikk taastumine. Larissa oli väga mures, sest kiituskirjaga kooli lõpetanud rõivaõmbleja jaoks tähendas see unistuste töö lõppemist. «Ühel järjekordsel arstivisiidil mõistsin ma, et oma eriala juurde naasmine on võimatu,» räägib Larissa. «Koju jõudes avasin arvuti ning hakkasin töökuulutusi otsima, et mida ma oma poolvigase käega üleüldse teha suudan. Üks esimesi silma jäänud teateid oli SOS Lasteküla ema otsimise kuulutus. Näitasin seda tütrele, kes asjasse süvenemata oli kohe nõus. Pidasin nõu ka paar lähedase sõbrannaga ning hommikuks oli CV SOS Lastekülla saadetud.»

Juba uue nädala alguses helistati Lastekülast ning kutsuti vestlusele. Läbida tuli kolm-neli erinevat vooru ning kõige lõpuks praktikapäev juba SOS peres kogenud ema juhendamisel. «Selles peres oli nii mõnus olla, kodune ja hubane. Alles seal mõistsin ma tegelikult, millega olin ennast sidunud. Ja see teadmine tegi suurt rõõmu,» räägib Larissa.

Hirm hülgamise ees on väikese inimhinge suurim hirm

Lapsi nägi Larissa esimest korda ühe vestluse ajal. Need olid kaks vene last, poiss ja tüdruk. Kuna Larissa valdab vabalt vene keelt, hakkasid lapsega temaga agaralt suhtlema ning esimene kontakt oligi loodud. Lapsed olid vahetud ning avatud suhtlejad, kes kiindusid Larissasse hetkega. «See oli väga liigutav moment, kui tundsin esimest korda, et need lapsed ei oota minult mitte midagi muud, kui seda, et ma nende jaoks lihtsalt olemas oleksin,» räägib Larissa. Pere teisi lapsi nägi Larissa siis, kui juba oma iseseisvat SOS ema karjääri alustas.

Kui mõelda tagasi oma kaheaastasele SOS ema karjäärile, siis kõige keerulisem on olnud see, et lapsi on palju, igaüks neist oma iseloomu, soovide ja vajadustega. Aega tuleb leida aga kõigile, sest hingehaavad, mis neis väikestes lastes on, ei kasva kinni päevade ega kuude, vaid pikkade aastatega. Hirm hülgamise ees, kalli inimese kaotuse ees, selle ees, et sa pole ehk piisavalt hea, on väga visad kaduma.

Praegu kasvab ema Larissa peres kuus last vanuses 9-16 aastat. Kokku on Larissa peres aga kasvanud üheksa last.

«Kord olin väga haige, nii haige, et jaksanud voodist püstigi tõusta. Minu üheksa-aastane SOS tütar tuli mulle head ööd soovima. Puges kaissu ja teatas, et sa oled nii hea ja soe! Sellised hetked teevad silmad märjaks ning tõestavad tuhatkordselt, et ülim õnn siin maailmas on olla EMA.»

Kui soovid lisainfot SOS lastekülas emaks hakkamise kohta, siis tule sel pühapäeval kell 15 Solaris keskusesse, kus toimub vahva emadepäeva üritus ning SOS emadelt endilt saab küsida, milline näeb välja nende töö ja igapäevaelu koos kõigi oma lastega.

Kui soovid toetada SOS lastekülade lapsi, saad teha seda SIIN. Selgitusse lisa oma kontaktid, et saaksime Sind laste tegevusega kursis hoida.

Tagasi üles