Kuidas tuleks väikelast kiita, et see ei oleks üle paisutatud?

FOTO: Vida Press

«Kui väikelaps teeb midagi kas palumise peale või ka ise, ilma palumata, siis kuidas peaks teda kiitma? Kiitma just nii, et see ei oleks liiga üle pakutud ja ebaloomulik, aga samas toetav ja tunnustav?» uurib lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie peres kasvab vahva abivalmis mudilane. Kõik lapsed vajavad vanemate tähelepanu, hoolt ja tunnustust. See on terve mina-pildi ja enesehinnangu üheks olulisimaks alustalaks. Kust läheb aga piir ebaloomuliku ja liigse kiitmise ja toetava tunnustamise vahel? 

Kiitmine tuleb sageli kavatsusest panna lapsed tegema seda, mis on meie arvates kõige parem ja n-ö hea käitumine. Meil on hästi sisse kulunud ütlused «Sa oled hea laps», «Sa olid täna nii tubli» jne.

Kui laps saab iga tegevuse eest kiita, siis on suur oht, et lapse jaoks kiituse väärtus kui selline kahaneb (see ei ole tema jaoks enam tunnustus, vaid sõnakõlks). Samuti ei pruugi laps ise end sugugi mõnes olukorras nii hästi ja kindlalt tunda, kuigi teised seda kinnitavad (nt laps tunneb, et ta joonistus ei tulnud nii hästi välja, kui ta oleks tahtnud, vanem aga kiidab ülevoolavalt pilti), siis laps lükkab selle kiituse tagasi või eitab seda. Lisaks võivad vanemad kasutada kiitmist lapse manipuleerimisena - kiidan, siis teebki! jne.

Selle asemel, et last üldsõnaliselt ja hinnanguliselt kiita, on olulisem hoopis küsimus: kuidas last kiita ja tunnustada. Soovitan väljendada oma rõõmu ja rahulolu positiivsete mina-teadete abil (nt «See tegi mind väga õnnelikuks, et sa ise voodi ära tegid», «Mul on hea meel, et aitasid taldrikuid pesta!» ehk peegeldada oma tunnet seoses lapse konkreetse käitumisega). Vanem ütleb sõnumi läbi iseenda ja lapsel on kergem sellega suhestuda. 

Mina-keele ehk minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda siit!»