Eve ja Ira – need naised tuunivad

  • Naised tegid pärast tööta jäämist endale oma töökoja.
  • Taaskasutatava mööbli restaureerimise juures köidab loominguline moment.

Eve Saar ja Ira Sergejeva on võtnud oma hubastes Tuuni Ka ruumides istet diivanil, mis nende osavaid käsi ootab.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Pärast enese proovilepanekut mitmel alal ning lõpuks ikkagi töötuks jäämist otsustasid sõbrannad Eve Saar ja Ira Sergejeva viia ellu ammuse unistuse: hakata vana mööblit restaureerima. Nüüdseks on neist saanud mitte ainult tublid teenusepakkujad, vaid ka restaureerimise õpetajad.

Tellijale

Hiljuti läks Eve Saarel ja Ira Sergejeval süda soojaks. Tore oli teleekraanilt vaadata, kuidas omal ajal saate «Jüri Üdi klubi» jaoks restaureeritud nõukogudeaegsed nn konjakitoolid on taas kasutust leidnud, nimelt istus ühel neist oma juubeli puhul telelegend Mati Talvik, teisel tema abikaasa Alice.

Aga kui praegu leiab Tallinnas Paldiski maanteel ühest endise tootmiskoondise Flora vanast paekivihoonest mitu õdusat ruumi, mis restaureerimist ootavat mööblit täis (isegi ühe Tallinna lahel seilava jahi oma!), siis nende osaühingu Tuuni Ka algus nõudis riskivalmidust ning isegi eneseohverdust. Olgu kohe öeldud, et Tuuni Ka pole tuletatud mitte «tuunikast», vaid sõnapaari sisse on seatud mõte «tuuni ka sina».

Töötus pani tegutsema

«Tundub, et isetegemise rõõm ja millegi oma kätega tegema õppimine on praegu väga hinnas,» nendib Eve.

Alustada tuleb aga siiski sellest, et Eve ja Ira on kooliõed, nimelt sai kunagi koos Tallinna kergetööstustehnikumis pinki nühitud. Ira õppis õmblemis-, Eve nahatehnoloogiat. Ja kuigi Irast sai kõigepealt hoopis kergetööstusministeeriumi sekretär, oli ta hiljem ühes väikeettevõttes tehnoloog-tootmisjuht. «Seal toodeti naisterõivaid. Kleidid, kostüümid, mantlid, mida müüdi põhiliselt Soomes, aga vahepeal töötasin ka ühes ennistuskojas tekstiilirestauraatorina,» meenutab ta. «Need olid igasugused muuseumitekstiilid: rõivad, lehvikud, vaibad.»

Eve asus aga tööle tootmiskoondises Linda, kus tegutses koos kunstnike ja modelleerijatega. Nemad mõtlesid välja uusi nahatoodete mudeleid, Eve hoolitses selle eest, et ideed teoks saaksid. «Siis tuli aeg lapsi teha ning pärast töötasin lühemat aega eri kohtades,» räägib ta, pidades silmas eeskätt toitlustusega tegelevaid kooperatiive. Ent ta õppis ka ühes erakoolis sisekujundust ning tegi sel alal pikka aega töödki. Pidev arvuti taga istumine, enesekehtestamine tellija ees ning töömeestega jagelemine muutus aga tüütuks. «Võib-olla olin ma toona liiga põhjalik,» nendib Eve.

Lõpuks võtsid kooliõed end töötuna arvele, aasta oli siis 2011. See polnud sugugi meeldiv aeg, töötukassas kogu aeg nõuti midagi. «Miks sa tööd ei leia?» olnud põhiline küsimus.

«Lootsime, et sealt tuleb reaalset abi või pakutakse huvitavat tööd, aga meile ei tehtudki ühtki pakkumist, ise pidime otsima,» kinnitavad naised kui ühest suust. «Pakuti rühmategevust, näiteks eneseanalüüsi, saamaks teada, kas olen koleerik või sangviinik. Tore oli rääkida.»

Ärikoolitust naised küsida ei osanud, ja ega seda keegi pakkunud ka, küll aga pääses Eve töötukassa kaudu ühte erafirmasse kogenud restauraatorite juurde tööpraktikale. Hea, et omal ajal sai rassitud Saaremaale soetatud vanas talukohas – oli vähemalt natuke kogemust, mida edasi arendada. Eve leiabki, et oma vigadest õppida ongi kõige parem.

Tagasi üles