Kaja Kallas: miks pole lennukis mõtet trügida

  • Kõigil on kiire ja teistest mööda trügimine suurt ei aita.

Kaja Kallas.

FOTO: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

Öeldakse, et elu on teekond. Aeg-ajalt tuleb seda teekonda läbida mõne transpordivahendiga, sealhulgas lennukiga. Kuna Eestist enamasti sihtkohta otselennuga ei saa, siis olen teinud mõned tähelepanekud, millest ehk lugejatel abi on.

Tellijale

Kui lennuk sõidab suurde lennujaama (nn hub), kust enamik inimesi läheb edasi teiste lennukite peale, siis ei ole te ainus, kellel on kiire järgmisele lennule. Kui lennuk hilineb, on seda suurem tõenäosus, et lennukis on terve hulk inimesi, kelle järgmise lennu pardaleminek juba käib. Seega on kõigil kiire ja teistest mööda trügimine suurt ei aita. Eriti mõttetu on trügida siis, kui lennuk ei peatu lennujaama küljes, vaid terminali viiakse bussiga. Buss ei lähe niikuinii enne, kui kõik reisijad on peal.

Kui lennukis kella vaadates saab selgeks, et teisele lennule pealeminek on lähedal, tasub pardapersonalilt küsida, milline on teie jätkulennu lähtevärav. Nad on üldjuhul valmis teid teavitama ja teie säästate aega, sest ei pea enam terminalis ekraanidelt lennuinfot otsima.

Terminali viiva bussi juhilt pole seevastu mingit mõtet oma järgmise lennu kohta küsida, sest ta lihtsalt ei tea seda ja tavaliselt ei räägi ka võõrkeeli. Tema segamine ainult pikendab aega, mil buss liikuma hakkab ja te lennujaama jõuate. Samuti ei ole mingit erilist mõtet olla närvis ja pahane nii bussijuhi kui ka kaasreisijate peale, sest nagunii pole teha midagi muud, kui oodata, kuni buss jõuab terminali. Kui buss siis sinna kohale jõuab või olete pääsenud reisijate koridori, tuleb aga kogu oma jõud kokku võtta ja joosta, sest nüüd on jätkulennule jõudmine tõesti teie kätes. Nii et jookske nii kiiresti, kui suudate.

Jooksin nagu pöörane – kleidis ja kontsakingadega, lõpuks veremaitse suus.

Kord viis buss mu esimeselt, hilinenud lennult Frankfurdi lennujaamas reisijad B-väravate juurde, järgmise lennu lähtevärav oli aga A25, mis tähendab väga pika maa-aluse tunneli läbimist, lugematuid treppe jne. Teise lennu pardaleminek oli alanud ja see oli selle päeva viimane võimalus jõuda Brüsselisse. Oli reede ja mina olin pojale lubanud, et kui ta hommikul ärkab, on emme kodus. Jooksin nagu pöörane – kleidis ja kontsakingadega, lõpuks veremaitse suus. Peas vasardas mõte, et kui ma nüüd sellepärast maha jään, et ise piisavalt ei pingutanud, ei andesta ma seda enesele eales.

Tagasi üles