Iga ema teab, et igasugused kulinaarsed katsetused köögis ei pruugi terve pere seisukohast alati olla õnneliku lõpuga. Siinkohal ei pea ma silmas tingimata koka oskamatusest tekkinud äpardusi, kuivõrd nelja-aastaste sihtgrupi «veel» ebamäärast maitsemeelt, kirjutab Liina Valner portaalis Parim Aeg.
Laste pisipõnnieas oli elu lihtne: istusid söögi ajal minu ees toolides ning ma võisin kinnisilmi pakkuda neile ükskõik mida. Üks amps paremale ja kaks vasakule – arvake, kes istus vasakul!
Aga selles, et naine peaks oma vennale olema väga tänulik selle eest, et ta vahetult sündimisejärgselt kiiremini kosuks, olen ma kindlamast kindel.
Igal öösel, sünnist kuni umbes aastaseks saamiseni, virgus mees kindlat ärkamise mustrit järgides iga kahe-kolme tunni tagant – sõi kõhu täis ning magas edasi. Loomulikult sai läbi une siis söödetud ka õde, kuigi tema jaoks ei olnud öösel söömine mingi kriteerium. Samas ilu-une eelised olid selged juba kolmepäevaselt.
Umbes teise eluaasta täitudes olid mehe ja naise personaalsed maitse-eelistused enam-vähem paigas ning söömisesse suhtumine varasemast veelgi erinevam.
Kuna naine vajab rohkem und, siis ärkas ta sageli hiljem ning oli sunnitud hommikusööki nautima juba tükk aega ärkvel olnud rõõmsameelse venna kõrval.
Mees küsis endale tavaliselt kalakonservi – sardiinid tomatis oli ja on täielik hitt. Seda on mul kappi tavaliselt korralikes kogustes varutud.
Ärkab naine – istub laua taha ning palub unesegasena värsket kurki või porgandit. Näksib, vaatab multikat ning äkki käratab: «Mis hais see siin toas on? Ma ei saa hingata! Pane see kalahais ära siit!»
Mees ei teinud kuulmagi ning naine vahetas lihtsalt asukoha laua teise serva.
Teinekord, kui olin nende õues oleku ajal kodus kiiresti söögi valmis teinud, tulid esikus lahti riietuvatelt noorukitelt väga vastandlikud kommentaarid: «Oo emme, sa oled maitsvat sööki teinud!» rõõmustab mees, ruttab laua taha ning kiitmine jätkub ampsude vahel mõmisedes: «Emme, sa teed nii ilusat toitu!» «Emme, sa teed nii maitsvat toitu.»
«Fui, mis hais see siin toas on?» pröökab aga tasakaaluks tundliku ninaga daam, kes eelistab toidulõhnadele jt sarnastele «jubelõhnadele» pigem lõhnaküünlaid ning käib WC-s number kahte tegemas umbes nii: leiab kiiresti tee õigesse kohta, istub, jalg üle põlve, oma roosale aksessuaarile, hoiab terve protseduuri vältel nina kinni ning lõpetades lendab WC-st välja nagu tinavile – maksimaalselt üks minut ja tehtud.
Kolmeaastastena ei tohtinud ma Väikese Naise toidu sisse mitte iialgi panna pipart (täna, neljasena, on see ta lemmik, eriti tomatiga), sest tema kullisilm tuvastas need terad juba meetri kauguselt: «Vabandust, mu toidu sees on mingid putukad,» tõdes ta vastikusega ning otsustas taaskord värske kurgi, tomati või porgandi kasuks.
Ma olen täheldanud, et kõigesööjaks muutub naine vaid siis, kui mingi füsioloogiline vajadus tema emotsioonidest võitu saab. Näiteks uni. Kui ta lõunaund ei maga, siis tavaliselt kella 17-18 vahel õhtul tekib tal väga suur isu: istus ükskord laua taha ning nõudis unesegases pudrukeeles: «Palun mulle veel seda maitsvat suppi!» Täpsustuseks, tegu oli supiga, mille ta umbes kolm tundi varem söömiskõlbmatuks oli kuulutanud.
Nüüd aga üks lihtne nipp, mida ma olen juba päris pikka aega kasutanud juhtudeks, kui kummalegi toit ei maitse:
Vahel, kui kodust kaugele ei jaksa minna, siis olen söömiseks (loe: söötmiseks) kasutanud ka terrassi, liivakasti serva, kodu lähedal asuvat jõeäärset muruplatsi vms.
PS Rääkides kalast: me ei tee seda kodus piisavalt tihti, ent kalamaitse meeldib ühel kindlal kujul mõlemale: kalaõlikapsel. Seda hakkasid nad juba enne aastaseks saamist tarbima. Ükskord märkasid mind seda söömas. «Tahan kaaa!» lõppes sellega, et uurisin perearstilt, kas nii väikesed võivad seda võtta ning rohelise tule saanuna oli kalaõlikapslite nätsutamine (nende keeles siiani: kalavitamiin) edaspidi iga päeva lahutamatuks ning oodatud osaks.