Maarja Kupits: andis jumal tsikli...

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Maarja Kupits

FOTO: Erakogu

Politseil ja sotsiaaltöötajatel on Eestis vist sarnane paradoks kanda. Nimelt siis, kui nad tegutsevad (näiteks kodutüli puhul) enne, kui midagi päriselt Juhtub, on häda – üldsus vahutab kooris, kuidas see on eraellu tungimine ja inimestele tuleb võimalus anda. Samas, kui nad tegutsevad siis, kui midagi on juba päriselt juhtunud, on jälle häda – üldsus vahutab täpselt sama intensiivsusega, kus ametnike silmad enne olid, ja kuidas inimestest ei hoolita.

Kui keegi veel aru ei saanud, siis käib jutt nädalavahetuse eel läbi Tallinna lennanud «seljakotiga» «mootorratturist», kes politsei peatumismärguannet eiras, lõpuks väikese kaasabiga külje maha sai ja siis meediasse kaeblema tuli. Samuti käib jutt erinevatest rohkem või vähem isehakanud arvamusliidritest, kes selle peale silda viskasid ja kombekalt silmi pööritades «politseiriik!» kiljatasid. Politsei oleks ju võinud tagaajamise (ohtlik!) asemel rahulikult hommikul tüübile ukse taha minna ja seal talle näppu viibutada.

Kahest halvast valikust parem

Aga alustame algusest. Kujutage ette, et näete linnas sellist kahesajaga lendavat juhtimisõiguseta trikimootorratturit (neid kahte sõna järjest oli endal ka naljakas kirja panna) ringi tuiskamas ja ta jääb silma ka politseile. Siis te lähete koju ja avastate, et seesama madallendur on vahepeal mõne teie lähedase otsa maandunud.

Politsei kommentaariks oleks, et nojaa, me ei hakanud teda taga ajama, mõtlesime, et läheme hommikul talle koju ja siis räägime temaga tõsiselt. Kuidas tunne on? Panustan, et meedia ajaks järgmise nädala jooksul üle artiklitest stiilis «KUS ON POLITSEI SILMAD (ja munad)».

Tagantjärele tark olla ja öelda, et politsei tegevus oli räige ülereageerimine ja midagi ju ei juhtunud, on väga lihtne. Tuleb aga aru saada, et tol hetkel ei olnud politsei käsutuses meie praegust teadmist, et midagi ei juhtunud – tagantjäreletarkuse alustala. Samuti tuleb aru saada, et politseil ei olnud alust arvata, et tagaajamisest loobudes mootorrattur müstiliselt aru pähe võtab – kui inimene eelnevalt ja korduvalt kiiruseületamise ees tagasi ei kohkunud, siis miks ta edaspidigi peaks?

Pigem vastupidi – karta oli, et see juht ilma sekkumiseta ei peatu, kuna normaalseks liiklemiseks olid tal kõik võimalused juba ammu olemas ja oli tema valik neid mitte kasutada. Pealegi on veel midagi, mille peale tavaline arvamusliider politsei tegevust kritiseerides tulla ei pruugigi. Kas te, kallid «politseiriik!»-kisajad, ise ka aru saate, kui suur osa oli selles, et see «trikimootorrattur» kedagi ära ei tapnud, pimedal juhusel?

Hea, et niigi läks

Nimelt – kui paljud teist on juhtinud kiirusega 200 km/h sõitvat sõidukit? Sellises vähemalt kõrval või taga istunud? Hea küll, mootorratturid tõenäoliselt on, aga ülejäänud? Võib vist üsna julgelt pakkuda, et mitte eriti paljud.

Kas teil on sellisel juhul hägust aimupoegagi, mida selline kiirus tähendab? Eriti (pimedas) linnas? Millised jõud millistes suundades mõjuma hakkavad? Kui kiiresti ümbrus mööda tuiskab ja kui kitsaks tunneliks juhi vaateväli muutub? Ja viimaks – kui vähe on vaja, et see juht muutuks oma sõiduvahendis reisijaks?

Üldharivas mõttes on vastus viimasele küsimusele «väga vähe». Ma ei ole küll ise mootorrattur, aga isegi mina tean, et juba täiesti normaalsel kiirusel võib mootorratta esirattaga halvasti vihmaniiskesse raudtee- või trammirööpasse sõitmine lõppeda arvestatavate ebamugavustega.

Kiirusel 200 km/h on see ratas näiteks ristuvalt teelt ilmunud kaasliikleja ümber, vahel ja peal kägaras enne, kui tsiklimees ise arugi saab, et midagi juhtus. Hea on, kui kaasliiklejat see vihatud autokere veidigi kaitseb, kuigi sellistel kiirustel ma eriti panuseid ei paneks, nii et tegelikult selliste valikute vahel valides tegi politsei väga õige otsuse.

Kohalikud ringrajaässad muidugi vaidleksid mulle siinkohal vastu, kuidas kõva sõitja igast olukorrast välja oskab tulla ja profid saavad hullemagagi hakkama, aga kõnealuse tegelase CV-d vaadates ei ole ilmselgelt tegemist ei eriti kõva sõitja ega õppimisvõimelise isendiga.

Andis jumal tsikli…

Peakangelase enda käsitlus asjast meenutab mulle vägisi mu kodust kaheaastast, kes aeg-ajalt (ehk kogu aeg) erinevate pahandustega tegeleda soovib. Ta teeb ja teeb, mina keelan ja keelan, kuni lõpuks järgneb mingit sorti sanktsioon, enamasti pahanduse tegemise vahendi konfiskeerimine: «Kui sa sõna ei kuula, siis emme võtab ära!»

See teeb ta mõistagi väga kurvaks ja ta tuleb lagedale moodsa meedia mõistes täiesti adekvaatse argumendiga: «Aga ma nüüd järsku kuulan!» Ei pea vist selgitama, et kui ma leebun, siis laseb ta täpselt samas vaimus pahandusega edasi… kuni järgmise «emme võtab ära» ja «ma nüüd järsku kuulan»-episoodini. Erinevus seisneb vaid selles, et üks on kahe-, teine 22-aastane, ja jõustruktuuri naiivse ohvrina avalikult ripsmete plaksutamise aeg võiks teisel juba möödas olla. Kes tegi? Ise tegi! Nüüd tuleb oma supp ka mehena käitudes ära süüa.

Tagasi üles