Mures ema: laps on pärast lahutust muutunud telefonis kõneldes tõrjuvaks

FOTO: Panther Media/Scanpix

«Pärast lahutust veedab laps aega nii isa kui emaga (nädal minu juures, nädal isa juures). Märkasin, et juba kuu ajaga ilmnes lapse käitumises ebatavaline ja ebameeldiv asi. Nimelt kui ta on isa juures ja mina helistan lapse telefonile, et küsida, kuidas tal päev läks, ei võta laps kohe toru ja kui võtab, siis hakkab karjuma, miks ma helistan ja et tema ei taha minuga rääkida. Samamoodi teeb ta siis, kui on minu juures ja isa helistab tema telefonile. Ma seletasin lapsele, et see pole ilus ja nii ei tehta. Ei tea, mis põhjustas sellist käitumist ja kuidas sellega hakkama saada? Kuidas last aidata?» uurib naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

Vastab perenõustaja Hedy Laidre:

«Kirjutasite, et viimase kuu aja jooksul on hakanud teie laps käituma teisiti. Kui laps viibib eemal ja talle helistada, siis ei pruugi ta koheselt oma telefonile vastata ning kui vastabki, siis ta hakkab karjuma või ütleb, et ta ei soovi rääkida. Te sooviksite teada, mis põhjustab sellist käitumist ning kuidas oma last aidata.

Põhjuseid lapse sellisele käitumisele võib olla erinevaid. Esiteks võib mõelda lahutuse ja uue elukorralduse peale – võimalik, et laps pole päris rahul antud elukorraldusega, kuid ei julge/ei oska seda teistmoodi väljendada. Tihtilugu on lapsed oma vanematele lojaalsed ning kui nad tajuvad, et telefonile vastamine võiks pahandada teist lapsevanemat, siis ühelt poolt ta ju võib-olla tahabki telefonile vastata, kuid teiselt poolt ta ei soovi teist lapsevanemat pahandada. 

See on suur koorem, mida laps sel juhul kannab. Võiksite mõelda, millised on teie omavahelised suhted endise abikaasaga ning kuidas te ennast ise tunnete, kui laps viibib teist eemal. Muidugi see ei pruugi teie lapse puhul üldsegi nii olla, kuid toon välja veel mõned mõtted seoses selle käitumise põhjustega. 

Iga lahutus põhjustab lapsele palju valusaid tundeid, kuid lapsed ei pruugi osata oma tundeid «õigesti» väljendada. Tihtilugu peale lahutust võib lastevanematele tunduda, et lapsed jonnivad rohkem, kooli õppeedukus langeb, on rohkem sõnakad/otsivad tüli või hoopiski vastupidi, tõmbuvad eemale. Need on ühed võimalikud toimetuleku viisid, kuid lapsi aitab kõige enam see, kui nad saavad oma valusaid tundeid väljendada ning lapsevanem aktsepteerib neid. Soovitan teil oma lapsega lahutusest rääkida. Kuidas tema ennast tunneb? On tal selle kohta küsimusi? Mis on tema jaoks kõige hullem selle juures jne? Selle jutuajamise käigus saate talle üle kinnitada, et nii isa kui ka ema armastavad teda ning see ei muutu kunagi. Hästi mõjub ka see, kui te ise toote välja, kuidas te ennast tunnete ning öelda, et kõik tunded on lubatud. Vahel on lapsel vaja lihtsalt ennast tühjaks nutta või kogeda seda, et ema-isa on tema jaoks ka raskematel hetkedel olemas. 

Võite ka mõelda, kas viimase kuu aja jooksul on midagi olulist muutunud. Kas lahutus toimus hiljuti? Võib-olla on keegi pereliige juurde tulnud? (Isal uus elukaaslane või teil?) Kas on veel teisigi lapsi peres? Kuidas nende omavahelised suhted on? Millised on lapse viimase aja suhted oluliste teiste inimestega, sh sõpradega, õpetajatega jne? Võimalik, et teie lapse selline käitumine ei ole üldse teie ega teie mehe ega ka lahutusega seotud, kuivõrd oluliste teiste inimestega.

Lapsed õpivad erinevatelt eeskujudelt. Kas on kedagi veel, kes kurbuse/viha korral kipub teiste peale karjuma? Täpsustavaid küsimusi, et välja selgitada lapse käitumise põhjuseid, oleks tõenäoliselt veelgi, kuid olukorra peale võiks mõelda nii, et lapse selline käitumine vihjab tema lahendamata vajadustele. Välja tuleks selgitada, mida teie laps antud hetkel sellise käitumisega väljendab, mida ta vajab? On see kurbus või viha, et vanemad pole koos? On see hoopiski lojaalsuskonflikt teise vanemaga seoses? Või ei julge ta lihtsalt teile öelda, et ta ei soovi, et te nii tihti talle helistate? Või oligi tal sel hetkel midagi põnevat käsil jne? Kindlasti ei peaks te neid küsimusi lapse käest küsima, kuivõrd saate veel ise nende peale mõelda, et proovida mõista oma last paremini.

Oma kirjas tõite te välja, et lapse käitumine muutub siis, kui ta läheb isa koju või vastupidi – tuleb isa kodust tagasi ema koju. Selleks, et üleminek ühe kodust teise oleks valutum, võiksite oma lapsega kokku leppida, mil viisil te eemal viibimise ajal üksteisega ühendust hoiate. Tundke huvi, mis teie laps arvab, kuidas talle meeldiks kõige enam sel perioodil suhelda – telefoni, Skype’i, sõnumite või meili teel. Võib-olla laps arvab hoopiski, et ta helistab teile ise, kui ta selleks vajadust näeb. Võiksite oma peas välja mõelda, milline lahendus teile sobiks ning kui palju te olete oma lapse soovidele valmis vastu tulema. Kuna kirjas ei selgu lapse vanust, siis tuleb otsuseid langetades kindlasti silmas pidada nii tema vanust, teie võimalusi kui ka kooliga/lasteaiaga seonduvaid asjaolusid.

Julgustan teid ühelt poolt mõistma oma last, selleks aktiivselt kuulata teda ning seejärel üheskoos lahendusi välja mõtlema. Lisan teile ka lingi, kust saate lugeda aktiivse kuulamise kohta