Psühholoog annab nõu: kuidas oma peas tänitava sisemise kriitikuga edukalt hakkama saada?

FOTO: Vida Press

Lõpeta ära! Aitab! Ma ei usu sind! Ole vait! Nii käratab küllap igaüks meist vahel, kui tabab, et seesmine kriitik on jälle hakanud häält tegema. Mida siis muud ikka teha, kui enesehinnang hakkab kukkuma, kahtlused enda väärtuses maad võtavad – kiiresti tuleb end uuesti kokku võtta ja kahtleja pikalt saata. Nii vähemalt tundub.

Pole vist kedagi, kellele see nn sisemine kriitik tundmatu oleks. Teate küll seda häält, mis ütleb mõnele vähem, teisele rohkem ja valjemalt «Mis nüüd mina», «Ega ikka ei maksa», «Ma ei saa nagunii sellega hakkama», «Ma pole piisavalt hea / tark / ilus / kogenud». Ja paraku on selliseid kahtlusi, mis enesehinnangut alla viivad ja karjäärilgi lendu tõusta ei lase, peas rohkem naistel kui meestel. Nii mõnigi, kel sisemine kriitik tegemisi ette kirjutab, võib muidugi öelda, et aga see on realistlik mõtlemine… Paraku pole see tõsi: sisemine kriitik räägib mustvalgelt ja teda ei huvita tõendusmaterjal (kas on päriselt andmeid arvamuseks, et ma ei saa hakkama või et ma pole piisavalt kena).

Miks ta meiega räägib?

Kui inimene tabab ära, et sellised kriitilised automaatmõtted talle tihti pähe tulevad, siis muidugi tahaks nendega võidelda, neid minema peletada või surnuks väidelda – paraku pole see tõhus. Need ennast-tühistavad mõtted ei ole tekkinud tühja koha pealt. Neil on oma loogika. Sisemine kriitik on meile kultuurist või lapsepõlvest sisse jäänud turvakontroll, kes tahab meid kaitsta läbikukkumiste, pettumuste, valu eest. Kui ta ütleks meile lihtsalt, et «ära proovi, liiga ohtlik», siis me võib-olla ei kuulaks. Seega kasutab ta veenvamat «sa pole piisavalt seda ja teist» argumenti ja ütleb seda teadja, autoriteedi häälega. Lisaks tuletab ta meile meelde kõikvõimaliku koleda, mis proovides juhtuda võib. Ja nagu kõik teame, teeb see soovimatu turvakontroll kõige kõvemat häält siis, kui tahame elus midagi teisiti teha, unistusi ellu viia, midagi muuta. Muutus, teadagi, tähendab alati stabiilsest sisseharjunud toimimisviisist loobumist ja seega ka alati teatavat ebamäärasust tuleviku osas.

Seega, kui meile ei sobi, et sisemine kriitik meid segab, siis tema jõuga lämmatamise asemel võiks proovida temaga rahu teha. Mõtleme korraks, kelle häälega ta räägib. Kes on meie elus olnud see, kes on meid kaitsta tahtnud, tagasi hoidnud või hoiatanud? On ta meie ema või isa? Vanem õde või vend? Ülemus? Õpetaja? Või koguni partner, kes on meile aastaid sisendanud, et ära seda või teist asja parem uisapäisa katseta, toimetame vaikselt ja rahulikult? Tuletame meelde, mis motiivid sel inimesel meile nii rääkida võisid olla. Tunneme ta ära ja räägime temaga rahulikult. Kriitikuga vaidlemine või tema vastusüüdistamine lihtsalt ei anna tulemust. Proovime näiteks nii: «Saan aru, et sa soovid mind praegu kaitsta? Sa kardad, et kui ma proovin midagi uut teha, siis ma võin saada haiget? Sa oled minu pärast mures? Kardad, et uued asjad võivad olla ohtlikud? Aitäh, aga ma saan praegu hakkama.» Võime visata ka kriitiku üle nalja või kujutleda, et kriitiku hääle saab nupust vaiksemaks keerata.

Kõige olulisem aga on saada aru, et see kriitik pole meie pärisloomus. Kui oleks, ei õpiks ükski laps ka kõndima – paigal maas lebada on palju turvalisem.