Psühholoogide ja geeniteadlaste ühisest koostööst on sündimas vastused seni aastakümneid mõlema distsipliini esindajaid painanud küsimusele - kummal on suurem mõju lapse arengule, kas geenidel või keskkonnal?
Lapse hea kasvatus summutab probleemsed geenid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjas Psychological Science avaldatud artiklis kirjeldasid Ameerika ja Hollandi teadlased, kuidas keskkond mõjutab lapsi, kellel on geneetiline eelsoodumus kujuneda probleemseteks noorukiteks, vahendas teadus.err.ee.
Nad keskendusid täpsemalt geenile CHRM2, mille seose alkoholismiga avastasid 2004. aastal USA teadlased, nimetades, et see 7. kromosoomi kindlas piirkonnas asuv geen on lisaks alkoholismile ja depressioonile seotud ka tähelepanuvõime, õppimise, mälu ja kognitiivsete oskustega.
Uuringu tulemused näitasid, et geeni olemasolu iseenesest ei tähenda veel midagi – see võib õige pisut vähendada või suurendada lapse riskikäitumise tõenäosust, kuid selle reaalne mõju sõltub täielikult keskkonnast.
Uuringust selgus, et geen avaldus tugevamalt juhul, kui laste vanemad ei olnud teadlikud, millega nende lapsed tegelevad, ning see ei mõjutanud mitte üksnes alkoholi tarbimist, vaid suurendas üldist problemaatilise käitumise riski.