Väga visad hinged: naised, kes näitavad meestele kandu

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krediidikindlustuse maaklerina töötav Marion Tibar, kahe lapse ema, on Hispaanias Valencias jooksnud esimest korda maratoni alla kolme tunni, 2:57.35ga.
Krediidikindlustuse maaklerina töötav Marion Tibar, kahe lapse ema, on Hispaanias Valencias jooksnud esimest korda maratoni alla kolme tunni, 2:57.35ga. Foto: Erakogu
  • Üllatus: neli töötavat eesti naist on jooksnud maratoni alla kolme tunni!
  • Aga ükski neist ei ihka saada tippjooksjaks - kas teate, miks?
  • Ja üks neljast imenaisest ei huvitu üldse aja ja koha peale jooksmisest!
  • Kusjuures kõik neli alustasid jooksutrenne alles mõned aastad tagasi...

Oi-oi-oi, kui paljud mehed unistavad joosta maratoni kiiremini kui kolme tunniga. Näevad selle nimel roppu vaeva. Aga alanud kevadel on juba neli Eesti naist murdnud kolme tunni unelmpiiri töö ja muude kohustuste kõrvalt – ning teinud seda lõbu ja naudinguga.

Nagu ikka noored emad, ihkas ka Marion Tibar pärast teise poja sündi kaalu vähemaks saada. Kas või kaks kilo. Nii hakkas ta vaikselt sörkima. Kilod kadusid kergelt, kuid oh häda: selg hakkas pikapeale valutama. Selgus, et lihtsate jalatsite tallad olid liiga jäigad. Ta ostis õiged jooksutossud.

Vau!

Uus ja valutu jooksutunne tiivustas. Koguni nii, et Tibar otsustas suvel: läbiks sügisel poolmaratoni. Eesmärgiks seadis aja kaks tundi.

Mõistusega võttes võib küsida, kas jooksmist on üldse vaja ja kas sellega peaks tegelema. Aga kire vastu ei saa.

Aga jooksis plaanitust seitse minutit kiiremini. «See andis väga positiivse fiilingu,» meenutab Tibar kuue aastat tagust aega. «Lõpus oli tunne, et võiks veel joosta.»

Ja jooksiski – üha pikemalt. Oma 30. sünnipäeval sai sõbralt pakkumise, et läbiks järgmisel kevadel terve maratoni. Ta jäi nõusse.

Viis kevadet tagasi Riias lõpetas Tibar maratonidebüüdi ajaga 3:44. Plaan oli joosta nelja tunniga. Küllap oleks ta jooksnud veel kiiremini, kui 35. kilomeetril, Daugava pikkadel sildadel, poleks, nagu jooksjad ütlevad, tõusnud sein ette. Tüüpiline algaja probleem: jõuvarud saavad otsa, jalad lihtsalt ei kanna enam edasi. Tahtejõu varal tuli ta siiski lõpuni.

Eelmisel sügisel Hispaanias Valencias purustas krediidikindlustuse maaklerina töötav kahe lapse ema Tibar (35) maratonis kolme tunni piiri, mille nimel näeb kurja vaeva – pahatihti lootusetut vaeva – enamik mehi, kes valinud pikamaajooksu oma vaba aja harrastuseks. Aeg 2:57.35 andis talle mulluses Eesti edetabelis koguni kuuenda koha. Kaks nädalat tagasi Pariisis nihutas ta oma rekordit veel, 2:55.41ni. Mis aga eriti tähelepanuväärne: peale Tibari on tänavu, alles hooaja künnisel, saanud maratonis maagilise kolme tunni piirist jagu veel kolm Eesti naist, kes on pesueht amatöörid – harjutavad oma lõbuks, töö ja muu elu kõrvalt.

Ole vait ja kuula tarka

Neist neljast naisest saavutas kõige kõvema aja, 2:54.19, Pariisis Kaia Lepik, kes töötab digitaalse välimeediafirma Digiekraanid projektijuhina. Koolipõlves harrastas ta tantsimist, käis isegi MM-võistlustel, kuid ülikoolis läks, nagu sageli juhtub, lihtsalt sõbranna kutsel uisapäisa 10 km jooksule. Avastas üle lõpujoone jõudes, et oli tore, ja hakkas vaikselt harjutama. Kuni võttis pähe, et proovib läbida maratoni. See viie aasta tagune ülesandepüstitus tiivustas. Koguni sedavõrd, et Lepik treenis end põlvest vigaseks. Arst tegi kaks süsti, lisaks neelas ta valuvaigisteid – aga läks ikkagi starti. Kuus kilomeetrit enne lõppu andis põlv siiski järele. Lepik tuli finišisse longates. Aega kulus üle nelja ja poole tunni.

Firma Digiekraanid projektijuhina töötav Kaia Lepik tähistamas üle-eelmisel nädalavahetusel Pariisis joostud uut maratoni rekordit 2:54.19.
Firma Digiekraanid projektijuhina töötav Kaia Lepik tähistamas üle-eelmisel nädalavahetusel Pariisis joostud uut maratoni rekordit 2:54.19. Foto: Erakogu

Kuid valus kogemus ei võtnud jooksuisu vähemaks. Järgmise aasta sügisel osales ta koguni kolmel maratonil, ent pidi tõdema, et ükskõik kui palju ta trennis ei pingutanud, võistlustel ajad ei paranenud. Ikka ja jälle jooksis ta kolme ja kolmveerand tunniga. Appi tuli juhus.

Kolm aastat tagasi sattus Lepik silmatud reklaami ajel Täppsportlaste treeningule – ja sealtpeale muutus kõik. Oma hämmastuseks avastas ta, et iga trenn ei peagi olema võistlus, nagu tal seni, omapäi harjutades oli olnud; avastas, et harjutama ei pea sugugi nii, et keel oleks pidevalt vesti peal. Ja kui esimene korraliku ja süsteemse trenni järel joostud poolmaraton Helsingis lõppes kergel sammul ajaga, mille treener Riho Ment oli prognoosinud, kuid mida Lepik pidas utoopiliseks, mõistis ta enda sõnul, et «tuleb vait olla ja kuulata targemaid».

Vähem kui kolme aastaga viis Lepik (29) oma maratoni rekordi kolme tunni piirile. Möödunud sügisel jäi Berliinis selle murdmisest puudu vaid poolteist minutit. Liigne ettevaatlikkus hoidis teda algul tagasi. Lõppeks oli ta saanud kahel korral ka nn haamri, kus keha tõmbub krampi ja mõistus tikub kaduma. Teisalt tahab ta alati jõuda lõpuni nii, et enesetunne püsiks hea ega pilt virvendaks silme ees. Just nii, kergelt ja mõnusalt, püstitas ta äsja oma rekordi Pariisis.

Nüüd on küsimus, mis seada järgmiseks eesmärgiks. «Eesmärgid peavad olema,» ütleb Lepik. «Kui ärkad hommikul üles ja sul pole muud mõtet, kui päev lihtsalt õhtusse veeretada, siis oled mõttetu inimene.» Aga peaasi, lisab ta, et eesmärke seades lõbu kaotsi ei läheks.

Plaani täitmine piirab naudingut

Võiks arvata, et masseerijana tegutsev Kristiina Verevmägi, kes jooksis kahe nädala eest Pariisis maratoni 2:58.37ga, täitis lõpuks oma suure eesmärgi. Eelmisel aastal jäi tal mõlemal maratonil, nii Berlinis kui ka Rotterdamis, kolme tunni piiri murdmisest vaid kaks-kolm minutit puudu. Nüüd see viimaks õnnestus, ehkki raskelt, sest kevadistest haigustest ja suurtest koormustest olid jalad kanged ja organism kurnatud. Ta kahtles koguni, kas maksab Pariisi võistlema sõita.

Ent Verevmägi (31) tunnistab: aeg ja koht ei ole üldse need, mis teda kannustaksid. Enda väitel pole ta mingi spordiinimene. Tulemuse nimel, lisab Verevmägi, pingutab ta peaasjalikult seepärast, et treener Riho Ment usub ja panustab temasse ning tuttavad ja trennikaaslased loodavad temale. «Ikka tahad neile heameelt teha,» lausub ta. «Mingil määral jooksen teistele.»

See on siiski ilmselt liialdus. Enamasti jookseb Verevmägi ikka selleks, et õppida ennast tundma ja saavutada sisemine tasakaal. Mida need sõnad omakorda tähendavad, möönab ta, on kõrvalistele raske seletada. «Mõistusega võttes võib küsida, kas jooksmist on üldse vaja ja kas sellega peaks tegelema,» tunnistab ta. «Aga kire vastu ei saa.»

Verevmägi ideaal pole aeg alla kolme tunni, vaid saavutada joostes selline seisund ja vabadus, kui enam millelegi ei mõtle, lihtsalt kulged ja tunned sellest naudingut, lausa ekstaasi. Pea on meeldivalt tühi, enesetunne ülev. Mida rohkem ja punktuaalsemalt treeneri koostatud plaane täita, seda keerulisem on enda igatsetud seisundisse jõuda, märgib Verevmägi. «Kui täidad plaani, on nii palju asju, mida pead jälgima,» seletab ta, «et ei jõua emotsionaalselt kuhugi.»

Massöörina töötav Kristiina Verevmägi eelmise aasta suvel Võsul Viking Line'i jooksul, sedapuhku küll mitte maratonil, vaid 7,7 km distantsil.
Massöörina töötav Kristiina Verevmägi eelmise aasta suvel Võsul Viking Line'i jooksul, sedapuhku küll mitte maratonil, vaid 7,7 km distantsil. Foto: Erakogu

Jooksmise avastas Verevmägi juhuslikult puhkusel – lihtsalt mõttest, et peaks ka suvel end liigutama. Tasapisi tekkis hasart. Siis otsustas, et harjutab kaheksa kuud ning läheb Tallinna maratonile. Aeg tuli nappi ettevalmistust arvestades igati tubli, kolm ja pool tundi. Ta harjutas edasi, aga tulemus ei paranenud: kaks aastat hiljem saavutas samasuguse aja. Omapäi harjutamisest lisandusid üksnes vigastused. «Ju teen midagi valesti,» järeldas ta ja läks treener Menti juurde. «Eks targemad aita,» sõnab ta.

Treener aitaski. Äsja Pariisis joostud aeg on selle parim tõestus. Sellegipoolest ei taha Verevmägi hakata uusi rekordaegu taga ajama. «Tahaks joosta nii, et lihtsalt jooksu nautida,» ütleb ta, «et ei pea tulemust tegema.» Ei peagi. Aga seni on treener suutnud teda veenda ikka järjest paremaid aegu jahtima. Kuigi Verevmägi kahtleb sügavalt, kas tulemused on ikka need, mida ta ise saavutada tahab. Pigem mitte. «Spordi võlu läheb kaduma, kui seda tulemuse peale teha, sest rõõmu ei ole enam,» avaldab ta kartust.

Mehi langeb loogu, naine jätkab

Seevastu Viljandis Hawaii Expressi spordikaupluse juhatajana töötav Sille Puhu sattus erinevalt Verevmägist maratoni jooksma just tulemuse jahtimise pärast. Tugeva harrastusratturina ihkas ta tunamullu võita Klubi Tartu Maraton kuubiku sarja ning selleks oli vaja ka head jooksuaega. Puhu pelgas maratoni, sest polnud nii pikka maad varem jooksnud. Kuid debüüt andis hea aja, kolm ja veerand tundi. Sarja üldsõiduks sellest siiski ei piisanud. Tuli leppida teise kohaga.

Mullu jooksis Puhu Tartu linnamaratoni viis minutit kiiremini ja tuli kuubiku sarja võitjaks. Too tulemus jäi silma klubi Jooksupartner treenerile Einar Kaigasele, kes motiveeris Puhut vastu talve: tehku korralikult trenni, siis võiks joosta kevadel Rotterdamis maratoni 3:05ga.

Puhu (32) võttis ettepanekust vedu. Jooksmine pakkus aastatepikkusele pedaalimisele vaheldust, samuti tajus Puhu, et jooksjana on tal võimalik areneda. Rattasõidus, mis seal salata, oli ta kolm aastat tagasi saavutanud Eesti grupisõidu meistrivõistlustel viienda kohaga ilmselt sportliku lae. Märtsis võttis ta töölt koguni puhkuse ja käis Rotterdami maratoniks valmistumise nimel ligi kolm nädalat Venemaal Kislovodskis treeningulaagris.

Kaks nädalat tagasi saabus aeg tehtud töö realiseerida. Puhu läbis Rotterdamis kolm neljandikku maast väikse varuga, arvestades, et lõpus võib raskeks minna. Kuid avastas üllatuseks, et seda seina, mis maratonides sageli ette tuleb, ei tulnudki. Mehi märkas ta viimastel kilomeetritel küll vasakul, küll paremal kurnatusest peatumas ja käsi põlvedele toetamas, aga ise jooksis aeglustamata edasi. Tal oli, mille nimel pingutada. Vaheajad andsid lootust, et kolmest tunnist võib jagu saada.

Saigi. 23 sekundiga. «Aeg 3:05 oleks tore olnud, aga 3:01 oleks väga nõme olnud,» tunnistab ta.

Viljandis Hawaii Expressi spordikaupluse juhatajana töötav Sille Puhu mullu kevadel Tartu jooksumaratonil.
Viljandis Hawaii Expressi spordikaupluse juhatajana töötav Sille Puhu mullu kevadel Tartu jooksumaratonil. Foto: Imre Avaste

Siit, nagu paljud Eesti sportlased tavatsevad öelda, oleks hea edasi minna. Aga kuhu? Ja mis mõttega? «Kas minu eesmärk on olla väga hea jooksja? Kas mul on aega 2:50 vaja?» küsib Puhu endalt tagamõttega, et pigem mitte. «Ma ei pea kellelegi muljet avaldama. Lõpuks ongi nii, et pean ja pean ning asi läheb vastumeelseks.» Peab pausi, siis lisab: «Kui miski tööks kätte ära läheb, siis töö on teadupoolest kõigile vastik. Sport peab olema pigem meelelahutus.»

Ka kahe lapse ema Marion Tibar, kel jääb Tokyo olümpiale pääsemise normist puudu veel vaid kümme minutit, ei kavatse hakata suuri tulemusi taga ajama. «Sõbrad küsivad, kui kaua ma veel jooksen,» ütleb ta. «Vastan, et ma ei näe põhjust lõpetada.» Tal on enda sõnul lihtne eesmärk: tahaks endast natuke parem olla. Ja olla kahele pojale eeskujuks. Nemad sõidavad sageli rattaga kaasa, kui ema käib jooksmas, ning küsivad alatasa, millal emal kiiremad lõigud algavad – siis saab kihutada.

Jooks, tunnistab Tibar, pakub talle elamusi. «Muidu tuled õhtul koju, koristad ja elu on kogu aeg ühesugune,» lausub ta. «Aga jooks annab emotsioone.» Nagu kõik teisedki Eesti naised, kes tänavu kolmest tunnist jagu saanud, ei soovi ka Tibar hakata võtma jooksmist nii tõsiselt, et sellest saaks põhitöö. Asi pole selles, et ükski neist neljast pole esimeses nooruses. Asi on selles, nendib Tibar, et muidu kaob jooksmisest rõõm.

Mis on naiste trump?

Marion Tibar (35 a, 51 kilo): «Minu tugevus on rutiinitaluvus. Ja ju ma oskan võistlustel võimeid jagada.»

Kaia Lepik (29 a, 49 kilo): «Iseloomu ja tahtejõudu peab olema. Ja jooks peab meeldima – see on peamine, sest trenn võtab suure osa ajast ja päevast ära.»

Kristiina Verevmägi (31 a, 52 kilo): «Jooksmine aitab leida tasakaalu, jõuda iseendani, paneb asjad paika. Füüsiliselt on hea end aeg-ajalt välja elada.»

Sille Puhu (32 a, 54 kilo): «Maraton on raske pingutus, seepärast ei lähe paljud naised seda proovimagi. Aga kui on ära proovinud, võivad imestada. Pikas pingutuses ei ole naised meestest nõrgemad.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles