Ema mure: lapsele ei meeldi füüsiline lähedus - on see normaalne?

FOTO: Vida Press

Kui tavaliselt tahavad väikelapsed palju kallistada ja süles olla, siis on ka neid, kes seda väldivad. Üks ema uurib Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskuses, kas füüsilise läheduse igakülgne vältimine on päris normaalne.

«Tahaksin kirjutada enda kolmeaastasest tütrest, kes eristub natuke teistest lastest. Nimelt ei meeldi talle füüsiline lähedus ja seda algusest saadik. Lapsed ju enamasti poevad sülle, kallistavad, musitavad, otsivad hellust. Mulle on mõnikord isegi võõrad lapsed sülle istuma tulnud, kelle lähedusvajadus on väga suur. Minu tütar ei tule kunagi ja kui ma ta sülle võtan, siis rabeleb ta sealt välja. Kui ma talle musi teen, siis pühib ta musid ära, pai teha ei luba, kallistada samuti mitte. Käest kinni õnneks nüüd siiski lubab võtta. Ka oma isaga on sama lugu, rääkimata võõrastest inimestest. Muidu on ta palju lähedust saanud, väiksena magas kaisus ja ma ise olen väga suur hellitaja-nunnutaja. Seega püüangi ennast tagasi hoida, et mitte liiga pealetükkiv olla, aga see on raske. Ma tegelikult usun, et ta ikka natuke vajab ka lähedust. Ainus viis, mis talle meeldib, on müramine. Vahel võib teda paitada ka, aga ainult nii, et ta ise näitab täpselt ette, kuhu võib pai teha. Tundubki, et tal on väga tugev kontrollivajadus ja ta tahab justkui ise oma keha üle otsustada. Aga kui ma võrdlen teda teiste lastega, muutun natuke murelikuks. Kas mul on põhjust?» uurib ema.

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Teie kolmeaastane tütar väldib füüsilist lähedust, seda kõikide täiskasvanutega ja nii on see olnud algusest peale.

Nimetate, et nüüd lubab ta enda käest kinni hoida (varem seega mitte) ning täiesti vastumeelsed puudutused lapsele pole, kuna aktsepteerib müramist, omadel tingimustel ka paitusi. 

Tuleb tõdede, et väga tavaline reaktsioon see pole. Pigem on väikelastel tavapärane tugev füüsilise kontakti vajadus oma turvaliste täiskasvanutega/vanematega. See, et lapse käitumine erineb tavapärasest/normist, ei tähenda aga kohe seda, et see ebanormaalne on.

Vajadus füüsilise kontakti järele on inimestel väga individuaalne. Mõnel lapsel on ülitähtis olla vanemaga pidevas füüsilises kontaktis, teine laps aga ei soovi/ei vaja sellisel määral lähedust. 

Kui vanemal on lapsega vaimne ja emotsionaalne side olemas, pole põhjust muretsemiseks. Vaimse ja emotsionaalse sideme all mõeldakse seda, kas laps võtab vanemaga pilkkontakti, pöördub hädas vanema poole, tuleb jagab oma rõõmu, muret, otsib ise kontakti. 

Kui laps väldib vanemaga ka lisaks füüsilisele kontaktile emotsionaalset lähedust, (lisaks: kui laps ei talu pesemist, juukselõikust, riiete puudutusi kehal; ei huvitu teiste lastega suhtlemisest, mängust soovitaks pöörduda spetsialisti poole täpsustamaks käitumise tagamaid. Tallinna Lastehaiglas asub väikelaste psühhiaatria osakond, kus oma ala asjatundjad teevad pikad ja põhjalikud uuringud - vaadake: www.lastehaigla.ee/vaikelaste-psuhhiaatria-osakond/»

Tagasi üles