Eestist pärit Lisinka von Wrangell – imik kaenlas läbi Siberi Alaskat valitsema

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Paruness Elisabeth Wrangell

FOTO: Fotis

Elisabeth oli esimene, kes reisis Alaskale kui kuberneri naine ja sai ühtlasi koloonia esimeseks leediks. Talle järgnes kaheksa kubernerinaist, kuni Alaska müüdi 1867 USA-le. Naine esindas seal Vene impeeriumi, aga polnud etniline venelane, isegi mitte õigeusklik. Kui Elisabeth seitse aastat hiljem koju tagasi jõudis, oli ka maakerale tiir peale tehtud.

Kohtumine maailmarändur Ferdinand von Wrangelliga

Lisinka sündis Roelas 6. jaanuaril 1810 Wilhelm de Rossilloni ja Natalie von Tolli neljanda lapsena. Rossillonid olid prantsuse päritolu aadlisuguvõsa, kes 1806 kanti ka Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse. Tema isale kuulusid Sõmeru ja Roela mõisad.

Rossillonide perekonda sündis ühtekokku üheksa last, neist neli surid noorena. Täiskasvanuna oli Elisabethil üks vanem vend Ludwig, kaks vanemat õde Antoinette ja Pauline ning noorem õde Sophie.

1829. aasta kevadel toimus Tallinnas saatuslik kohtumine Julia von Rombergi vahendusel, kes tutvustas Lisenkale kuulsat maailmarändurit Ferdinand von Wrangelli. Kuigi mees oli temast 14 aastat vanem, kaalus selle kõik üles see, mida ta läbi oli elanud ja kui huvitavalt ta oskas sellest kõigest kõnelda. Elisabeth oli iseloomult uudishimulik, hea suhtleja ja teda köitis kõik ebatavaline, kangelaslik ja romantiline. Nii nad armusidki ja Ferdinand von Wrangell tegi ametliku abieluettepaneku, mis rõõmuga vastu võeti.

Parun von Rossillonil polnud põhjust ära öelda kuulsale mehele, kes oli kaks korda ümber maailma reisinud ja äsja määratud Vene-Ameerika kompanii ülemvalitsejaks ja Alaska kuberneriks. Nii toimusidki maikuu lõpus pulmad.

Venemaa ülemerekoloonia Alaskal

Venemaa alad Alaskal 1860

FOTO: Wikimedia Commons

Alaska oli Vene impeeriumi kõige idapoolsem ja ainus meretagune koloonia. Eurooplased puutusid Alaskaga esmakordselt kokku 1741. aastal, mil Vitus Bering juhtis Vene mereväe ekspeditsiooni. Kui tema meeskond naasis Venemaale, tuues kaasa maailma parimaks karusnahaks peetud merisaarma nahku, alustasid väikesed karusnahakaupmeeste liidud retki Siberi rannikult Aleuudi saartele. Esimene püsiv Euroopa asustus rajati 1784 Kodiaki saarele.

Vene-Ameerika Kompanii asutati 1799, et koordineerida karusnahkadega kauplemist. 1804 asutati Novo-Arhangelsk ehk Sitka Baranofi saarel. See oli põline tlingiti indiaanlaste asuala, nendega peeti lahinguid ning nad jäid ka edaspidi suhteliselt vaenulikuks. Kuigi impeerium nägi ennast valgustatuse, ristimise ja tsivilisatsiooni toojana kohalikele rahvastele, olid kolonisaatorid ise sageli üsna kaugel tsiviliseeritusest. 1805 sedastas inspektor, et kompanii töötajad olid joodikud, korrumpeerunud ja kõlbeliselt rikutud. 1829 otsustati olukorra parandamiseks saata kuberneriks ainult abielumehi.

Poolteist aastat kestnud pulmareis läbi Siberi

Elisabethi teekond läbi Siberi uude ilma oli ühtlasi teekond abiellu – mõlemad olid kaardistamata territooriumid. Kuu aega pärast pulmi alustasid von Wrangellid  reisi maad mööda läbi Siberi, et jõuda Ohhotskisse, kust laev pidi neid Alaskale viima. Lisenkal olid omadused, mida peeti üldiselt mehelikeks: iroonia, ratsionaalsus, analüütiline mõtlemine, kuraas, sihikindlus ja energia. Elisabeth ei pööranud väga suurt tähelepanu seisusekohasele riietusele, vaid reisis pükstes ja karusnahast mantlis. Väga hästi iseloomustab naist situatsioon, kus talle anti saapad, mis pidid olema veekindlad. Niipea, kui nende karavan asus ületama ühte jõge, hüppas Elisabeth põlvini ulatuvasse vette. Selgus, et loomulikult polnud saapad vettpidavad…

Irkutskis sündis noorpaaril 23. aprillil 1830 esimene laps – tütar Marie Louise. Uuesti asuti teele, kui laps oli vaevalt neli nädalat vana. Kaasas olid lapse amm, Elisabethi toatüdruk ja pesunaine, mõned kompanii töötajad ning kohalikud teejuhid.

Reisiti hobustekaravaniga ja hobune, millega reisis lapse amm, oskas porimülkasse kinni jääda ning lapsehoidja kukkus nii õnnetult, et murdis käeluu. Ferdinand lasi siis reisiseltskonna kohalikul tõlgil valmistada karunahast kotikese, millega sai last rihmadega kaelas kanda. Elisabeth tegi seda vaheldumisi tõlgiga.

Laps nuttis väga palju ja naine oli õnnetu, et ei suutnud teda rahustada. Ta imetas teda ise, vahetas ise mähkmeid ja vahel ka kandis tundide kaupa oma kätel. Elu muutus veidi kergemaks, kui Ferdinand korraldas reisiseltskonna elu vastavalt lapse vajadustele. Varsti oli laps niipalju suurem, et Ferdinand muretses väikse käru, kus Elisabeth, laps ja amm said istuda, lapsel oli tegevusruumi ja reisiseltskond sai tänu sellele kiiremini edasi liikuda.

Elisabethi vaimustasid ohud ja seiklused ja ta nautis kogu seda reisi läbi Siberi raske maastiku. Ta oli õnnelik, et oli vaba piirangutest ja konventsionaalsusest. Hobuste laadimine hommikuti oli komplitseeritud ettevõtmine ja Elisabeth oli vaimustatud kohalike sellekohasest oskusest.

Teed olid kivised ja mägised või tuli siis läbi kahlata jõgedest ja sumbata soodes. Peatuspaigad kubisesid verejanulistest sääskedest. Pilvitutel päevadel oli kuumus talumatu. Öösiti oli uskumatult külm. Hommikuti olid telgid jääkirme all. Kui Elisabeth polnud liialt väsinud, oskas ta märgata ja hinnata looduse metsikut ilu enda ümber.

Sügiseks jõuti Ohhotskisse ja asuti laevale. Merereis kestis kuu aega. Kui siis 26. septembril lõpuks rebenes neid ümbritsev udulaam, avanes silmipimestavalt maaliline vaade Alaska rannikule, kus mäe ja mere vahel kitsukesel maaribal asetses koloonia pealinn Novo-Arhangelsk. Kogu reisiseltskond riietus oma parimaisse rõivastesse ja tõttas laevalaele seda imetlema.

Kuberneriproua kohustes

Esimene mulje koloniaallinnast oli nii positiivne, et Elisabeth ei lasknud end morjendada kehvadest majadest ja halvast kliimast. Pikkadel perioodidel olid seal elutingimused muidugi rasked. Pehme kliima oli pime ja tuuline. Sadas palju ja taevas oli hall ning kaetud madalate pilvedega. Vaid kolmandikul aastast võis näha pilvitut taevast.

Elisabeth haarati koloniseerimise missiooni – ta hoolitses kohalike laste õpetamise eest, oli hõivatud heategevustööga, püüdis juurutada euroopalikke tavasid. Üldiselt oli see tahumatu ja meestekeskne ühiskond. Nagu kõik äärealade kommuunid, oli ka Sitka täis mehi, kes jõid, mängisid hasartmänge ja kellel oli kohalike naistega palju vaba läbikäimist. Linnakeses elas umbes 1200 inimest, neist 500 eurooplast – peamiselt baltisakslased, venelased ja soomlased. Kogukond jagunes kaheksasse sotsiaalsesse klassi, alates madrustest ja dokitöölistest kuni kubernerini. Kompanii juhtivad töötajad koos naistega käisid kuberneri juures lõunat söömas. Nad elasid tavaliselt omaette korterites ja neile oli ette nähtud küllalt suured kogused alkoholi ja küünlaid.

Kuberneriprouat aitas oma tunnete ja mõtete kirjapanemine päevikusse. See oli tolle ajastu psühholoogiline teraapia ja eneseabi naistele. Elisabeth asus juurutama euroopalikke rituaale ja tavasid. Tema kodu sisustus viitas läänelikule tsivilisatsioonile.

Naine oli lummatud kohtumisest uute ja huvitavate inimestega. Ta ei tundnud mingit võõristust suhtlemisel tlingitite, inuittide või siis kreoolitaridega (vene kolonistide ja kohalike järeltulijad). Euroopast pärit naisi oli peale tema enda kõigest kolm-neli.

Esimene talv Alaskal oli pehme. Elisabeth imetles kubernerimaja aknast lumiseid mägesid. Kevad oli naise meelest eriti jõuline. Puud olevat küll samad, mis kodus, kuid nad kasvavat nii hiigelsuurteks, et neid on raske ära tunda. Kõik oli kas roheline või õitesse uppunud. Oma rajatud aiaga ei läinud tal eriti hästi ja ta kutsus Peterburist aedniku, et järgmisel aastal paremini õnnestuda.

Elu Alaskal ilma traditsiooniliste etniliste ja kultuuriliste piiranguteta pidi keskklassi aadlinaisele olema šokeeriv kogemus. Kuid Elisabeth oli erinev. Ta nautis seda kõike. Sitka esimese leedina oli Elisabeth eeskujuks kohalikele naistele. Kõik vaatasid tema poole alt üles ja püüdsid jäljendada – nii moes kui käitumises.

Elisabeth võttis oma rolli väga tõsiselt. Tema kodu sai seltskonna südameks ja suhtluskohaks. Lisenka hakkas korraldama balle, maskeraade, teatriõhtuid, lõunaid, piknikke ja viisakusvisiite. Seltskondlikud sündmused järgisid euroopalikke malle. Isegi menüüs püüti järgida, niipalju kui võimalik, kodust kaasa toodud tavasid.

Ka muusika mängis tähtsat osa seltskondlikus elus. Seepärast tellis naine klaveri, mis laevaga ka kohale toodi. Nagu tavaks saanud, oli ka Elisabeth õppinud klaverimängu, kuigi polnud kunagi avalikult esinenud. Nüüd tuli tal seda teha pea iga päev. Naine täheldas, et meestele, kes polnud kuulnud musitseerimist juba väga kaua, mõjus see väga hästi.

Elisabeth pidi tegema ka viisakusvisiite kompanii ametnike naistele. Päevas jõudis kuberneriproua teha vaid kaks-kolm visiiti, sest need kestsid märksa kauem kui Euroopas tavaks. Kõik visiidid toimusid sama mustri järgi. Algul emmati perenaist ja lapsi. Siis serveeriti samovarist teed, mille järel palus majaperenaine end vabandada ja naasis hunniku pähklite, maiustuste, kuivatatud puuviljade ja marmelaadiga. Ja nii kordus see majast majja, erinedes ainult «laste arvu poolest ja magustoitude serveerimise viisi poolest».

Tarbekaupade nappus oli Alaskal tuska tekitav probleem. Elisabeth ei lubanud sellel oma tuju rikkuda. Ta suhtus sellesse pigem pisut irooniliselt, märkides, et Peterburi ülemused ei näi omavat mingit ettekujutust, mis asjad on esmavajalikud koloonias. Ometigi ei sisalda Elisabethi kirjad mingit nurisemist.

Kirjad käisid meritsi ja posti toodi vaid kord aastas. Elizabeth on kirjeldanud ühes kirjas kodustele, milline ärevus ja emotsionaalsus haaras kolooniat, kui silmapiirile ilmus laev, mis tõi posti. Hiljem, istudes saadud kirjadega oma laua taga, kartis ta neid kaua avada, sest pelgas uudistega kaasnevat emotsioonide tulva ja koduigatsust. Kui ta siis need läbi luges ja halbu teateid polnud, valdas teda kergendus.

Masendus ja koduigatsus

Kogu selle seltsielu välimise külje ja seisuse esindusega tuli Elisabeth suurepäraselt toime. Hoopis raskem oli tal kohanduda emarolliga ja leppida sagedase üksiolekuga. Kui möödus teine talv Novo-Arhangelskis, sündis Elisabethil teine laps – poeg Wilhelm 25. novembril 1831. Nüüd tundis ta end aheldatuna. Ta oli rasedusesuve pidanud üksi kodus tütrega veetma, samal ajal kui Ferdinand oli läinud kolooniat inspekteerima. Mehel oli kogu aeg kiire ja Elisabethil polnud tekkinud lähemaid sõpru. Ferdinand muide märkas tema depressiooni ja süüdistas selles paikkonna isolatsiooni. Samuti katsus ta naisega rohkem aega veeta.

1832. aasta suvel pidi Elisabeth jälle koju jääma. Ta kirjutas abikaasale küll lastest kirju, kuid ilmselgelt oli ta õnnetu. Ta igatses oma meest ja luges tunde tema tagasitulekuni: «Sa ei kujuta ette, kui depressiivne ja lohutu on maja ilma sinuta. Ma ei leia endale kohta ja puudub tahtmine midagi teha.» Üksindus ja igatsus polnud ainsad mured. 25. augustil suri nende väike tütar Marie. Lisaks muretses ta oma mehe turvalisuse pärast ja Eestisse jäänud pere pärast. Ta oli alustanud elu Alaskal suurte ootuste ja lootustega, aga nüüd olid need mähkunud kõik kurvastusse ja igatsusse. Emadus sattus konflikti tema loomusega. Maailm oli liiga kitsas. Kui vähegi võimalik, siis saatis ta oma meest reisidel Kenaisse, Kodiakki ja Fort Rossi. Elisabeth ei sobinud hästi enam sellesse 18. sajandi naiserolli, mis nägi ette vaid kodust majapidamist ja lastekasvatamist.

Kuberneriproua aastate lõpp ja tagasipöördumine koju

Kui 1835. aastal selgus, et nad saavad koju minna, siis täitis see Wrangellid rõõmuga. Elisabethi viimane kiri Alaskalt näitab, et ta oli tagasi saanud oma irooniaga segatud huumorimeele. Kuu aega hiljem pidi alustatama koduteed läbi Mehhiko. Nende asjad olid juba laevaga Euroopa poole teele saadetud, aga keda polnud, oli uus komandant. Näis, nagu peaksid nad jääma veel üheks aastaks Alaskale. Lõpuks, 25. oktoobril, ilmus silmapiirile laev ja koos sellega Ivan Kupreianov koos oma naisega.

Lahkumisel oli kohta ka nostalgial. Nad olid veetnud siin oma esimesed abieluaastad ja siia jäi ka maha nende väikese tütrekese üksildane haud.

Wrangellid reisid koju läbi Mehhiko ja New Yorgi. Nende reis kulges Panamast Mexico Citysse ja sealt jõuti Veracruzi aprillis 1836. Maastik oli raske, eluasemed närused ja temperatuur kõrge. Nad kartsid kogu aeg röövleid ja vargaid, kuid õnneks ei juhtunud ühtegi tõsist intsidenti. Elisabeth oli siis küll jälle rase, aga ei kaevelnud kordagi ja nende väike poeg tundis end väga õnnelikuna. Wrangellid jõudsid Kroonlinna 4. juunil 1836. Seitse aastat oli kodumaast eemal oldud ja maailmale tiir peale tehtud.

Admiral Ferdinand Wrangell

FOTO: Fotis

Elisabeth jõudis õnnelikult tagasi oma vanematekoju, Ferdinand pidi sõitma Peterburi. Üheksa päeva hiljem sündis poeg Nikolai. Lisenka veetis õnneliku suve Eestis, sügisel kutsus mees ta Peterburi elama.

Õnneliku perekonna päikseline keskpunkt

Ferdinand oli endiselt teenistuses mereväes ja Vene-Ameerika Kompaniis. Ta oli ülendatud kontradmiraliks ja hiljem sai ta kompanii peadirektoriks. Poja Nikolai ristiisaks sai tsaar Nikolai I isiklikult.

Kahjuks Peterburi niiske kliima ei sobinud Elisabethile ja tegi ta haiglaseks. Oktoobris suri ka nende pisipoeg Nikolai. Seega ostis Fedinand oma äialt Roela mõisa ja nad kolisid tagasi Eestisse. Peterburi suurte paleedega võrreldes nimetas Ferdinand von Wrangell Roela mõisa «oma väikeseks metsahütiks». Mees ehitas Roela lastele kooli ning Elisabeth külastas vajadusel haigeid. Oma lastele andsid nad soliidse hariduse. 1847 sai Ferdinand viitseadmiraliks. Paraku langesid nende kaks noorimat tütart järgmisel aastal epideemia ohvriks ja surid sarlakitesse. Üldse oli neil üheksa last, kelledest kaotasid neli. Noorim, Karoline Antoine sündis 1850. Neli aastat hiljem, 44 aasta vanuselt, suri Elisabeth, jättes Ferdinandi kasvatada viis last: Wilhelmi, Peteri, Elisabethi, Ferdinandi ja Karoline.

Poeg Ferdinand, kes sündis Eestis 1844, on meenutanud, et ükskõik mis ajal, isegi siis, kui ta oli haige, oli tema ema perekonna päikeseliseks keskpunktiks, kust kiirgas õnne ja rahulolu ümbritsevatesse.

Ferdinand elas 16 aastat naisest kauem, aga ei abiellunud enam uuesti. Ta sai veel Venemaa mereministriks ja admiraliks ja läks erru 1864.

Roela mõisnike von Wrangellide hauaplats Viru-Jaagupi kalmistul (EVM N 414:427)

FOTO: muis.ee

Ferdinand von Wrangelli järgi on nimetatud Wrangeli saar, mäemassiiv, laht ja neem Alaskal.

1999. aastast kannab Ferdinand von Wrangelli nime Roela Põhikool Lääne-Virumaal. Elisabeth von Wrangelli pojapojatütrepoeg juuradoktor Peter-Friedrich Krienitz külastas 1990 oma esivanemate kodu Roela mõisa. Praeguseks on mõis Wrangellide järeltulijatele tagastatud ja renoveeritud.

Kasutatud allikad: Susanna Rabow-Edling, Married to the Empire. Three Governor´s Wives in Russian America 1829-1864. Alaska Press, 2015

Tagasi üles