Maksimalist pole rahul heaga. Ta tahab vaid parimat ja on valmis selle leidmiseks-saamiseks väga palju aega kulutama. Ta on superpõhjalik. Veebipoodides šopates püütakse leida maksimaalselt soodsat diili. Internetis ja päriselus veedetakse kõvasti aega, et leida see ideaalne kaaslane – ükski vähemideaalne ei sobi. Üks füüsilise aktiivsuse äpp vahetatakse kohe välja teise vastu, kui too tundub natukegi ägedam. Osturallid ja hullud päevad kammitakse korduvalt läbi, et avastada, kus on ikka odavam. Lapsele kooli valides ollakse masenduses, sest igal eliitkoolil näib ikka mingi puudus ka olevat ning oh häda, kui üks on välja valitud ja lapsuke sinna ei pääse. Kõike kogu aeg võrreldakse, sest on tunne: kuskil on see absoluutne ideaalvariant olemas.
Kui ideaalse otsimisega liiale minnakse, siis kõige halvemal juhul ei võta maksimalist üldse ise otsuseid vastu. Suur hirm teha halbu otsuseid võib olla halvav – seega jätab ta otsused teiste teha või juhuse hooleks. Talle tundub, et ta ise ei suuda kogu olulist infot nagunii kätte saada ja analüüsida. Ta pole tehtud valikutega rahul ja teab väga hästi, et oleks saanud paremini, aga vähemalt pole ta ise vastutav. Hädaparast rahuldust pakub tunne, et kritiseerida saab teisi, otsustajaid.
Sellist piduriks saavat maksimalismi kohtab eri kohtades. Kui kõrgkooli- või erialavalikul kimpu jäädakse, siis tehakse kiire otsus, tuginedes vanemate soovitustele. Kui partneri valikul näib õige leidmine jube keeruline, siis minnakse paari sellega, kes taas vanematele või sõpradele meeldib – või siis teeb otsuse unustatud või purunenud kondoom. Kinnisvara ostes on eelleping juba tehtud, aga ometi vaatab uue pinna teoreetiliselt õnnelik omanik igaks juhuks veel netist huvitavaid pakkumisi – ja teinekord tühistabki tehingu... Aga uut ometi ei tee. Noor, kelle jaoks hingelähedase ja samas head teenistust võimaldava ameti leidmine on nii ülioluline ja seetõttu keeruline, et koju vanemate rahakoti peale ta superametit ootama jääbki. Töörabamisest väsinud tippjuht, kes unistab päästvast puhkusereisist, kus ihu ja hing ükskord ometi värskendust saaks – aga kartes, et sellise reisi leidmine võib olla võimatu, ei reisi üldse kunagi kuskile. Mitmekülgselt võimekas inimene, kes mängib mõtetega ühte ja teist korda saata... Aga kartes aega kulutada tegevusele, kus tema anded päriselt avalduda ei saa, ei tee midagi.
