Hirm on inimese põhiemotsioone, mis kaitseb tundmatute olukordade eest, kuid põhjustab ka psüühilist ebaturvalisust. Mõned hirmud nõrgenevad eaga ja mõned on ajutised. Lapse arengu käigus muutub tema hirmude sisu, kirjutab Kehra Lepatriinu lasteaia õpetaja Nelli Restov Õpetajate Lehes.
Eesti 4–7-aastased lapsed kardavad kõige enam üksindust ja pimedust (nt pimedasse ruumi sisenemine, üksi kodus olemine). Suurt hirmu tunnevad nad äikese/müristamise, tundmatute tugevate helide ja kurjategijate ees.
Loomadega seotud hirmudest on kõige tuntum putukate (herilased, sääsed, puugid jt) kartus. Tihti kardetakse ka süstimist ja valu.
Hirmudega hakkama saada tähendab neid ületada või õppida nendega elama. Et last aidata, tuleb selgeks teha, mida ta kardab või mille pärast muretseb. Kas see, mida ta kardab, on reaalsus või tekitavad hirmu ainult lapse mõtted ja tunded.
Enamasti ootab laps abi oma vanematelt, kuid on lapsi, kes jäävad oma hirmudega üksi, sest vanematel ei ole nende jaoks aega ega tahtmist või ei oska nad aidata (R. M. Rapee, S. H. Spence, V. Cobham ja A. Wignall «Kuidas aidata oma muretsevat last»).
Et last saaks aidata, peab teda ümbritsev kasvukeskkond pakkuma turvatunnet. Ei tohi unustada, et laps võtab käitumismudelina eeskujuks oma vanemad (M. Taimalu «Lähedaste inimeste roll lapse hirmude tekkel ja nendest ülesaamisel»). Oma tegudega õpetavad lapsevanemad rohkem kui sõnadega (nt olukord, kus ema hüppab hiirt nähes toolile ja ütleb lapsele siis, et hiirt ei ole vaja karta).
Lapse hirmu tuleb võtta tõsiselt. Laps peab teadma, et temast hoolitakse, et tal on oma vanemate juures turvaline ning ta võib neid usaldada.
Probleemi eitamine ei aita lapse hirmu vähendada, vaid tekitab ebakindlust. Tuleb lasta lapsel oma hirmudest rääkida kohe, kui ta seda vajab. Vestlemise edasilükkamine tekitab ebakindlust. Mida noorem on laps, seda vähem oskab ta täpselt öelda, mida kardab.
Kui laps ütleb, et kardab koera, jääb siiski arusaamatuks, mida ta koera juures kardab. On see välimus, hammustamine, hüppamine, urisemine või midagi muud? Selleni jõudmiseks tuleb vanematel esitada suunavaid küsimusi. Soovitatud on lasta lastel oma hirme joonistada, üles kirjutada või kirjeldada.
Lapse aitamiseks ei pea olema teadlane. Sageli piisab lapsevanema oma kogemustest, mis on saadud lapsepõlvest või vanemate laste kasvatamisest. Abi saab ka kirjandusest või teiste vanemate kogemustest. Ei tohi unustada, et iga laps on indiviid! Foobia puhul tuleks abi saamiseks pöörduda spetsialisti poole.
Enamasti on laste hirmud ajutised ja kaovad, kui lapsele pisut tuge pakkuda. Foobiatest on palju raskem jagu saada, need kestavad pigem aastaid kui kuid. Kuidas hirmul ja foobial vahet teha?
Toon paar näidet. Koeri kartev laps satub ärevusse, kui näeb tänaval koera, aga laps, kellel on koerte suhtes foobia, läheb ärevile juba nende peale mõeldes.
Nooruk võib näiteks vältida pidusid, sest kardab võõrastega kohtumist. Foobia puhul ei taha laps üldse kodust väljuda, et vältida kohtumist võõra inimesega (R. C. Woolfson «Miks lapsed nii käituvad?»).