Julius Lwanga: Eesti on palju rohkemat kui vaid kirvega tagaajamine ja rassism

Julius Lwanga

FOTO: Erakogu

Iga välismaalane, kes ületab Eesti piiri, peab olema valmis vastama küsimusele, miks ta siia tuli. See on ka küsimus, mida küsib sinult esimesel kohtumisel iga eestlane. Ka mu sõbrad kodust ja muudest riikidest küsisid mult seda nii sageli, et ma lootsin, kui ma siia kohale jõuan, siis lõpuks ma ei pea enam sellele nii tihti vastama. Oi, kuidas ma eksisin – asjad läksid aina hullemaks! Oma elust Eestis kirjutab Ugandast pärit tudeng Julius Lwanga.

Mina isiklikult vastan tavaliselt, et põhjuseks on kvaliteetne haridus soodsa hinna eest. Teine põhjus peitub selles, et esimesed eestlased, keda ma kohtasin, avaldasid mulle nii suurt muljet, et tahtsin isiklikult nende kodumaa üle vaadata.

Nüüd, kui ma olen siin juba mõned kuud elanud ja mult küsitakse, miks ma Eesti valisin, tuleb mulle aga esimesena pähe hoopis ilu. Ma ei pea siin silmas ilu, mida saab mõõta kuju, värvi või vormiga, mis rahuldab su esteetilist meelt - eriti nägemismeelt -, vaid nähtamatut ilu, mis muutub nähtavaks kõige ootamatumal hetkel. Sellist ilu märkan ma eriti kontrastiks «eestlaste stereotüüpidele», millest sulle tüdimuseni siia kolides räägitakse: eestlased on külmad. Eestlased on häbelikud. Eestlased ei räägi sinuga vabatahtlikult, kui nad just purjus pole. Eestlased seda ja eestlased teist.

Minu jaoks ilmneb nähtamatu ilu siis, kui ma tegelike eestlastega suhtlen – mitte nende stereotüüpidega. Häbelikkus näib kuhtuvat, pinnale ujub autentsus, iha teist tundma õppida ja sügavamalt mõista, kas kõnealune välismaalane ikka naudib oma aega siin Eestis või mis on see asi Eesti juures, mida ta enim armastab. Ilu on midagi, mida ma teadlikult iga päev märkan ja hindan, sest sageli on see meie ümber ja karjub, et teda tähele pandaks, aga me oleme enamasti liiga hõivatud ja keskendunud inetule ja negatiivsele.

Mu esimene artikkel tõi palju vastukaja, kuid enim läksid mulle korda need, kus taas kord nähtamatu ilu end nähtavaks tegi. Eesti ärinaine, kes kasvatab Ugandas poega, kirjutas mulle julgustava sõnumi, et ma oma aega ja kogemusi siin maksimaalselt naudiksin. Noor juurat õppiv eestlane kirjutas mulle kohaliku seadusandluse eripäradest ning kuidas ta näeb palju vaeva, et olukorda paremaks muuta. Ma olin Tallinn Music Festivali nautimas ja sattusin kõrvuti istuma paari tudengiga, et jagada helget hetke. Noor eestlanna rääkis mulle, kui kahju tal oli lehest lugeda, et minu kogemused siin on olnud negatiivsed. Ma tõdesin, et tõesti, jah, see olin mina, kes selle loo kirjutas ja see hetk meie vahel oli väga ilus. Ta ulatas mulle käe, et pakkuda lohutust, et näidata – eestlasi ei saa defineerida vaid paari halva kogemuse põhjal.

Mu senised kogemused Eestis on palju rohkemat kui lihtsalt kirvega viibutava mehe eest jooksmine või baarikeelu saamine. Siin on nii palju ilu, mida ma igapäevaselt kogen. Mõnikord väljendub see sõpruskonnas, kes saavad ühise laua taga kokku, et jagada toitu ja lugusid. Mõnikord väljendub see sõbralikus lõõpimises koolikoridorides, või kui tüdruk, kellesse sa oled armunud, jagab sinuga kohukest. Ilu näitab ennast pidevalt mitmel kujul ning see annab mulle tunnistust, et ma tegin õige otsuse, valides mitmete kohtade vahelt välja just Eesti.