Naise mure: kas valida üksindus või suhe, mis teeb haiget?

FOTO: Panther Media/Scanpix

«Olen keskealine lahutatud naine. Lapsed on peagi kodust läinud, noorim lahkub ka sügisel, et alustada ülikooliõpinguid. Pelgan meeletult üksinda jäämist ja mõtlen sügise peale hirmuga. Olen terve elu kartnud üksinda kodus olemist, üldse üksinda olemist. Ma ei kujuta ette, kuidas sellega harjun või hakkama saan,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas

«Tulla töölt kell 5 ja mitte kedagi pole ootamas! Mitte kellegagi pole sõna vahetada! Terve pikk õhtu ja öö, kus mind tabavad korduvad hirmu- ja paanikahood... Seni on aidanud rahuneda teadmine, et keegi on alati teises toas.

Selle üksindus- ja üksildustunde ajel olen klammerdunud ka ühe mehe külge, kellega möödunud aastal hakkasime lähemalt suhtlema. Olime teretuttavad juba palju aastaid tagasi, kuid nüüdseks on ka tema abielu purunenud ja ühel juhuslikul kohtumisel leidsime hulga ühiseid jututeemasid. Hiljem hakkasime koos väljas käima, teineteist usaldama, armusime, saime igas mõttes lähedaseks. Ta on vaba inimene nagu minagi, kuid elab ja töötab teises linnas. Ta on hõivatud igasuguste tööväliste ettevõtmistega, rohkem kui mina. Lisaks on tal kohustus hoolitseda oma eakate vanemate eest. Ühesõnaga, ma tahaksin veeta temaga rohkem aega, kui võimalik.

Kõik oli ilus, olin õnnelik ja põnevil, kuigi teadvustasin endale, et inimestena oleme väga erinevad. Sellegipoolest otsustasin elada hetkes ja nautida teise inimesega koos olemist, füüsilist lähedust ja kõike, mis suhtega kaasneb. Ometi kartsin juba ette, et kaua see ei kesta...

Ega meil polegi tülisid ega ütlemisi ette tulnud, aga tajun, et ta hakkab üha enam ja enam distantseeruma. Tal pole aega, ta unustab helistada, ta ei väljenda meie kohtumiste üle head meelt, jääb vaid viisakaks, on kuidagi kauge, ta ei puuduta mind enam... Ja mulle teeb see tohutult haiget. Ma lähenen talle ise, emban, silitan, kinnitan, et mul on nii hea temaga ja et ma tahan temaga ennast jagada igal viisil, kuid tunnen, et see põhjustab talle ebamugavust. Kui suhte algul oli tema see, kes lakkamatult väljendas igatsust ja soovi minuga koos olla ning ma tundsin end ümbritsetuna ühest meeletult armunud mehest, tundsin end imetletuna, hoituna, kaitstuna..., siis nüüd olen justkui keegi, keda vahel riiulilt võetakse, kui muud päevakorral ei ole. Ja sedagi üha harvem... Ma ei oska temaga sellest rääkida. Olen proovinud, kuid vastus on järsk - ta ei taha midagi arutada. Ja ma ei julge tunnistada, et see mina, kes algul oli hulga reserveeritum, on nüüd meeletult armunud ja vajab teda nagu õhku iga päev. Kuid usun, et ta saab sellest aru.

Ma kardan otse küsida, mis on jahenemise põhjuseks? Ma kardan tõde. See murraks mu. Ja nii ma siis kõigungi suure südamevalu ja pidevate kahtluste ning nende harvade rõõmsate kohtumiste vahel, mida ahmin nagu meeletu.

Kuidas leida endas jõudu sellega toime tulla? Kas püüda tõmmata pidurit? Jõuga joon alla? Olen juba paar kuud kaalunud, mida teha, tunnen, et see kõik hakkab mulle tervisele, suurendab mu niigi habrast toimetulekut ärevusega, süda jõnksutab, ängistus vaevab... Ja samas - kui sellestki loobun, jään täitsa üksi. 

Ma ei suuda otsustada, mis on parem - kas suhe, mis aegajalt hävitab rohkem kui annab? Või elu üksinduses, kus pole üldse mitte midagi…»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Olete jõudnud punkti, kus näib kaks hirmutavat lahendust. Te olete märganud, et praegune dilemma kurnab ja vaevab teid, mõjutab otseselt ka teie tervist. Kumbki praegu nähtav lahendus ei tookski kergendust - ärevus ja hirm jääks alles nii üksi olles kui üha kaugenevasse suhtesse jäädes. Nii võibki näida pääseteena võtta seda, mida üha harvenevad kohtumised mehega võimaldavad ning leppida sellega, et mees ei taha rääkida, sest kardate sellest vähesestki ilma jääda. Olukord muudab teid haavatavaks ja mehele aga annab suure mõjuvõimu teie üle. 

Sama olukorda võib ka teisiti tõlgendada ja vaatenurka muuta. Kuidas oleks, kui otsustaksite, et nüüd on vaid teie enda teha, teie valik, millega nõustute ja millega mitte – ei jäta seda mehe kanda? Kui praegu näete meest otsustajana, siis sõltute temast ja olete väga haavatav ning see võib mõjuda ka alandavalt (varnast võtta). Vaid teie ise saate võtta enda kanda teadliku valiku tegemise ning vähendada mehe võimu enda üle. Teie ärevus saab toitu sellest, et asjaolud on ettearvamatud (iial ju ei tea, kas ja millal mees tuleb ja mis üldse saab) ja teil puutub selle üle kontroll. 

Hea algus oleks näiteks see, kui te mõtlete suhetest nii, et te ei saa muuta meest, teda lähemale tuua, kuid te saate muuta suhtumist endasse ja ka reageeringuid mehega seoses. Kui näiteks järjest rohkem klammerdumine viib mehe pigem eemaldumiseni, siis võtke mõned sammud tagasi, et mees saaks ise huvi näidata. Kui aga seepeale mees hoopis ära kaob, siis on see tõdemus, et suhetes ei olnud piisavalt vastastikust huvi ja lähedust ning vaevalt see oleks toiminud kestvalt vaid ühepoolselt või vaid teie poolse surve tõttu. 

Kas või väikegi muutus teie poolt võib tuua esile muutuse ka suhetes, kuid ärge jääge ootama, et mees toob teile meelerahu ja õnne. Kui mees mõistab, et te ei ole tema jaoks iseendastmõistetav, kui te ise anna signaali, et olete nõus kõigega, vaid teil on oma väärikus, te eeldate, et suhtes on kaks inimest, kes teineteist austavad ja hoolivad, siis võib ka tema suhtumine muutuda. 

Mõistan, et praegu, mil ka noorem laps on pesast lahkumas, tunnete end eriti üksildasena ja haavatavana. Seetõttu võibki olla, et mehesse klammerdumine ongi süvenenud. Kuid kui mõelda, et mees ei ole ainuvastutaja teie üksildustunde eest ja peakski kandma seda kasvavat koormat, siis nii ehk naa vajaksite ise ja ka teie suhted rohkem vabamat õhku ja ruumi. Et teie enesetunne ei sõltuks vaid mehest, siis tasub panustada ka n-ö teistele kaartidele. Parim oleks näiteks leida endale mõni huvitav tegevus, uus hobi, parimal juhul koos suhtlusvõrgustikuga. Otsige kontakti ka vanade tuttavatega ja tehke midagi toredat koos. Teil on ees veel palju toredaid aastaid ja nüüd, mil lapsed on suured, on just õige aeg enda peale mõelda. Nii võivad palju vanemad, kellel täiskasvanud lapsed, hakata tegelema näiteks aiandusega, lemmikloomadega, õppida keeli, leida mõni liikumisega seotud tegevus, käia avastamas uusi arendavaid valdkondi (nt jooga) ning leida ka endas midagi uut.»

Tagasi üles