Ilona Leib: kaotaks ennast võitjaks

Ilona Leib.

FOTO: Erik Prozes

Taas rektoriks valitu märkis hiljem enesekindlalt, et kui kohale oleks tulnud kõik valimiskogu liikmed, oleks ta osutunud valituks juba esimeses voorus, lugesin ma eelmisel nädalal Postimehest. Kuidas õpetada inimesi võitma? Sealjuures ilma ennast kaotamata? Kuidas õpetada kaotama nii, et sellest võita?

Üldiselt inimesed ei oska kaotada, tõdes enamik sõpru, kellelt selle kohta aru pärisin. Kõiki ajavad närvi need piinlikud ja trafaretsed soigumised, et häälte lugemine oli ebaaus, e-hääled ei olnud usaldusväärsed, vastaskandidaat tegi sohki või toetajad ei tulnud välja. Seejuures ei anta aru, et võit ja kaotus on sama medali eri pooled. Kui äärepealt presidendiks valitu on pool aastat hiljem kibestunud kaotaja, tekib õiglasena tunduva kaastunde asemel hoopis suur kergendus, et sellest pääsesime. Võidu vastuvõtmine ja kaotusega leppimine paljastavad inimkvaliteedi palju selgemalt kui mis tahes tavaolukord seda näha laseks.

Kaotused on elus midagi sellist, millega tahes või tahtmata tuleb kokku puutuda, seepärast on kasvatusteadlased seisukohal, et kaotamist tuleb õpetada lastele juba maast madalast. Osa lapsevanemaid on aga keskendunud ainult sellele, kuidas luua lapsele kunstlikult eduelamusi ja võiduvõimalusi, et kasvatada enesesse uskuvat last. Selle viimase puhul lõpeb vati sees hoidmine hiljemalt varases koolieas, kui laps satub keskkonda, kus tuleb arvestada reeglite ja teiste lastega. Kui lapsele on tema hea enesetunde nimel teenimatud võidud aina ette kantud, siis päris eluga kohanemine tekitab stressi, millega laps ei oska toime tulla, ja tema vanemad ei oska teda aidata. Seega on oluline õppida protsessi nautima – mängu, sporti, pere ja sõpradega koos tegutsemist või muud, mis ei sõltu võidu-kaotuse skaalast. Kui laps ei õpi ära oskust kaotada lauamängus, milles võit on puhas õnne asi, siis kuidas võiks ta hiljem tulla toime kaotusega milleski, mis on tema identiteedi osa? Või mida me üldse mõtleme selle all, kui räägime oskusest kaotada?

Kaotuse väärikas talumine tähendab stressi juhtimise oskust ja võimet kaotuse põhjuseid kainelt analüüsida. Olulisim on arusaamine, kas mittevõit oli üldse kaotus. Kaotuse analüüs tähendab võimalust leida uusi lahendusi. Potentsiaalsetelt kolleegidelt küsin alati, mida nad elus kaotanud on. Kaotuste järeldused ja otsused näitavad rohkem kui võidutrofeed. Kui inimene on õppinud oma emotsioone ja käitumist kaotuse korral juhtima, siis on suurem lootus, et ta oskab ka võites seda väärikalt teha.

Võitjal peab olema suuremeelsust ja oskust mitte end kaotaja halvustamisega häbistada. Minu vanemad sõbrad on jutustanud juba esimesel iseseisvusajal viljeletud traditsioonist, et ka ilmse üleoleku puhul lasti vastasel tennises vähemalt üks geim võita, ning seda pidi tegema nii, et teine pool sellest aru ei saaks. Olen ise sellisel mängul publikuks olnud ja näinud, kui vajalik see mõlemale mängijale oli. Võidu eesmärk ei ole vastase alandamine – teisele poolele tuleb tema väärikus alles jätta.

Ümbritsevas elus on tarbetut võistlemist talumatult palju! Toredatest pühendunud harrastajatest ei osata enam justkui muul viisil kõnelda, kui pannakse nad omavahel võistlema. Ja võrreldamatuid võitjaid valitakse meeldivuse alusel. Kuidas me saame pidada võistlemiseks seda, kui meie ette astuvad torupillimängija, kondiväänaja ja koeradresseerija ning esitavad igaüks oma parima numbri. Miks sellele peaks järgnema kaotajateks ja võitjateks kuulutamine?

«Eks Eesti ühiskonda ju vaevabki põhiliselt see, et meil on liiga vähe võistlust ja liiga palju koostööd,» ironiseeris mu noor kolleeg, kui keegi tuli välja järjekordse ideega korraldada seotuse suurendamiseks mingi võistlus. Tõesti, ka mina vihkan võistlemist. Koostööga saavutatakse enamasti püsivamaid ja laialdasemalt väärtust loovaid tulemusi.

Mis üldse on see, mis ajab mõistliku inimese võistlema? Suurim neist tungidest on ilmselt soov oma valitud erialaga tegeleda või enda paremust mingil positsioonil tõestada. See seletaks ühtviisi nii sportlaste kui ka poliitikute valmidust panna ennast olukorda, kus võit ja kaotus ei ole ette teada, ometi siiski mõjutatav.

Kuidas veenda võitjat selles, et enim hääli ei saa alati parim kandidaat? Enim hääli võib saada ka populaarseim, koostöövõimelisim või ka kõige ükskõiksemaks jättev kandidaat. Ent kes ka ei võidaks, vajab ta emotsionaalselt intelligentseks võitmiseks kaotusest talletatud kogemust.

Tagasi üles