Eestist lendu tõusnud «maailma parim naisskulptor» Dora Gordine – tõeline feminist ja elukunstnik

Dora Gordine

FOTO: Estonian Jewish Museum

1930. aastate keskpaigaks oli Dora Gordine’ist saanud üks tuntumaid skulptoreid Euroopas. Aastakümneid peeti teda vene juurtega inglise kunstnikuks. Alles pärast 2006. aastat on kild killu haaval restaureeritud selle silmapaistva daami elukäik: Dora Gordine oli juudi juurtega skulptor, kes sündis Liepājas, veetis nooruse Tallinnas, tegi karjääri Pariisis ja saavutas kuulsuse haripunkti Londonis.

Gordinite pere kolis Tallinnasse Kuramaalt

Kes on kuulnud Eestiga seotud skulptorist Dora Gordine’ist, teab, et see kaunis ja andekas naine ei avaldanud kunagi oma tõelist vanust. Kui ta ligi sada aastat tagasi Pariisi ja sealt edasi Inglismaale rännates kunstnikuna karjääri tegi ja briti kunstiringkondadesse pürgis, uskusid Dora välimust vaadates kõik, et ta oli alles neiueas – heal juhul 19–20aastane. Tegelikult oli ta siis juba üle kolmekümnene elukogenud naine.

Tallinna linnaarhiivis on säilinud dokument aastast 1919, kus Dora on märkinud oma sünniaastaks 1895. Ning tema tegelik perekonnanimi dokumentide järgi oli – Gordin.

Dora Gordin oli isa Morduch (Mark) Gordini ja ema Emma Esther Šepselevitši neljast lapsest noorim. Ta sündis 13. aprillil 1895 Liepājas. Tal oli kaks vanemat venda: Nikolai ja Leopold ning üks vanem õde Anna.

Neiu õppis Liepāja tütarlaste gümnaasiumis, kus tema klassiõeks ja sõbrannaks oli temaga ühel aastal sündinud Kristine Mey, kellest hiljem sai Eestis tunnustatud skulptor.

Nende perekond tuli Eestisse 1912. aastal. Umbes samal ajal kolis ka Meyde pere ja tütarlaste sõprus sai jätkuda. Mark Gordin võis arvatavalt olla insener või jõukas ärimees. Pere asus elama samal aastal Tallinnas valminud arhitekt Karl Burmani juugendlikus stiilis elamusse aadressil Tatari 21B.

Üürimaja Tallinnas Tatari 21b, vaade hoonele. Arhitekt Karl Burman, EAM Fk 1096, Eesti Arhitektuurimuuseum

FOTO: muis.ee

Katkendlikud teated kunstnikuks õppimisest

Sama katuse all ülakorrusel tegutses ka 1913 aastast Ants Laikmaa kuulus ateljeekool ja raske oleks uskuda , et nooruke kunstihuviline tütarlaps ei kasutanud seda haruldast võimalust oma huvides. Nagu näitavad Ants Laikmaa ülimalt ebakorrapärased õpilaste nimestikud, õppis vähemalt Dora õde Anna neil kursustel.

Kuigi Gordini haridusest pole palju kindlat teada, on ta siiski ühes intervjuus 1938. aastal sellest pisut jutustanud. Algselt oli ta õppinud töötama hoopis puiduga, kuid leidis üsna pea, et puit on paljuski anakronistlik. Pronksi näol leidis ta endale sobiva materjali, milles valmis suurem osa tema skulptuuridest.

1913 asutati Tallinna Kunsttööstuskool ja tõenäoliselt õppis Dora ka seal lühikest aega. «Voolimistöökojas» õpetas just sel ajal Jaan Koort. Skulptuur on käsitöölikku ametioskust nõudev ala, mille puhul juhendamiseta on pea võimatu saavutada vastavat taset.

Sõja-aastate kohta on Dora ise väitnud, et veetis need Peterburis, õppides seal kunsti ja tutvudes vene balletiga. Seda fakti toetab ka tema sõbranna Kristine Mey käsikiri «Peet Arenist ja ta sõpradest», kus kirjutaja mainib, et samal ajal, kui tema õppis Ateneumis Soomes, täiendas Dora Gordin oma skulptorioskusi Peterburis.

Veel on Kristine seal meenutanud Dora esimest, vaid paar päeva kestnud abielu Riiast Tallinna saabunud avantüristiga ning tema ema korraldatud uhket juudi pulmapidu.

Morduch Gordin oli asunud 1914 ehitama elamut Narva maantee ja Vene turu nurgale ja sai selle 1915. aasta paiku valmis, kuigi linnavalitsus polnud temaga üldse rahul. Nimelt olevat ta pidanud ehitama neljakordse maja, aga olevat teinud ainult kolmekordse. Samuti olevat betoonpostid maja fassaadil täiesti kõverad. Ehitusmeister lubanud kõik korda teha, kuid paraku 1915. aasta juunis perepea suri. Aastaid hiljem väitis Dora, et tema isa surnud insulti, kui bolševikud Tallinnas võimu haarasid ja ähvardasid tema vara konfiskeerida, kuid see on ilmselgelt jutt, mida kunstnik kasutas oma perekonnaloo ilustamiseks. Nii nagu ta ka väitis, et tema perekonna juured pärinevad Šotimaalt ja tema esivanemad olnud Peterburis Katariina Suure arhitektideks.

Kunstidebüüt Tallinnas

Kunstnik debüteeris 1917. aastal Eesti Kunstiseltsi korraldatud näitusel, mis toimus vastvalminud Cinema-Passage’i (hiljem Rekord, Helios, Oktoober) hoones. Ekspositsioon oli erivalgustusega ning näitus avatud kella üheteistkümneni õhtul. Suure väljapaneku taset hinnati aga keskpäraseks. Dora Gordin esines tookord kahe tööga. Ülejäänud kaks näitusel osalenud skulptorit olid Jaan Koort ja Kristine Mey.

1919. aastal esines Dora Gordin jälle kunstinäitusel. Ta on jäädvustatud tolleaegse Eesti kunstieliidi grupifotol, kohe Weizenbergi taga. See foto tõendab, et ta kuulus ilmselgelt juba varakult õigesse seltskonda.

Eesti kunstnikud ja avaliku elu tegelased kunstinäitusel. Foto: Fotis/EFA.264.0-30478

FOTO: Fotis

Oktoobris 1919 kolis pere Narva mnt 4 majja. Ühe korteri hõivas perekond, teise lasi Dora ümber ehitada oma ateljeeks. Pere poolt oli maja hooldajaks volitatud Dora. Tallinna Teataja kurtis 1921, et omanik Dora Gordin «marodööritseb» üürihindadega – olevat tõstnud selle peadpööritavasse kõrgusesse ja nõudvat koguni 15 000 marka kuus Jakob Uuki kullassepaärilt. Nimetatud majas asus peale kaupluste ja Jakob Uuki äri ka Tallinnas üks nooblimaid kohvikuid Linden.

Kohvikus olevat olnud suured ruumid, pehmed vaibad, peeglid, tagaseinas loorberipuu. Esimestel tegutsemisaastatel oli Linden loomeinimeste kokkusaamiskohaks ja seal kogunes kirjanikerühmitus Siuru. Lindenit pidasid oma lemmikpaigaks ka uusrikkad, kes olid salapiiritust vedades või sõja ajal hämarat äri ajades varanduse kokku ajanud. Pärast Tartu rahu sõlmimist võis restoranides jälle tantsida. Lindenis mängis orkester tantsuks juba järgmisel päeval pärast rahu sõlmimist.

Dora Gordin esines ka kunstiühingu ARS näitustel 1920. ja 1921. aastal. Toonase Eesti esiskulptori Jaan Koorti looming varjutas seal teiste kujurite oma. 1921. aasta 22. mai Waba Maa kirjutas: «Skulptoritest esinevad näitusel Gordin, Rosenberg, Koort. Gordinil on õnn olnud väljapandud teose modelliks tarvitada kunstiarvustajat, mis muidugi laseb loota, et teos sooja tähelepanu leiab.»

1921. aasta näitus oligi noore kunstniku loomebiograafias eriti tähendusrikas. Kataloogi järgi oli see A. de Hotvile portree (peab olema de Hauteville). Tegemist on pseudonüümiga, mida kasutas Aleksei Baiov, noorelt surnud poeet, literaat ja orientalist, kes unistas ida ja lääne lähendamisest. Selles noormehes võiks näha Dora Gordine'i ida-ihalusele algtõuke andjat.

Ometi näitab osalus kolmel väljapanekul Dora Gordine'i kujunemist näitusevõimeliseks skulptoriks. Peale selle jõudis ta asuda ka ise modelleerimist õpetama. Nimelt oli Dora tulevase kujuri ja arsti Jeguda Leiba skulptuuriõpetajaks enne viimase siirdumist 1922. aastal Berliini.

Detsembris 1921 sai Gordinite perekond – Dora, ema ja vanem õde Anna – Eesti kodakondsuse.

Kunstnike Meka Pariis

Sügisel 1924 kolis Dora vend Leopoldi abiga Pariisi kunstiharidust täiendama. Ta õppis École des beaux Arts’is ja Académie de la Grande chaumiére’is.

Dora oli veendunud kosmopoliit. Pariisis luges anne ja läbilöögivõime, rahvus ei olnud väga oluline. Ta läks Pariisi, jättes kogu senise elu muretult seljataha. Naine aklimatiseerus kiiresti Euroopa suurlinnades ja suutis end tol ajal veel üsnagi meestekeskses Euroopa kunstimaailmas jõuliselt kehtestada.

Kui ta esines esimest korda Pariisis näitusel, siis on ta määratlenud end kui üliõpilane ja estonienne ehk siis Eesti kodanik. Tema perekonnanimi oli nüüdsest Gordine. Ta lisas vokaali, sest arvas, et see muutis tema nime «eksootilisemaks» ja rohkem venepärasemaks. Oma suhtlusringkonnas Euroopas väitis naine, et on vene emigrant.  See tekitas huvi ja lõi talle erilise tausta: eksootilise, kannatava, veidi ka müstilise. Kogu informatsioon Dorast laseb teda paista suurepärase elukunstnikuna, kelle hoolikalt loodud imidžisse Eesti ei tahtnud enam mahtuda, kuigi tema 1920ndate märkmikulehtedelt võib leida tollase Londoni suursaadiku Oskar Kallase aadressi.

Ta oli põnev inimene, täis julgust ja naeru, omamoodi ilus, suure lõdva juuksekrunniga kuklas. Pariisis elades käis ta tihedamalt läbi prantsuse skulptori ja maalri Aristide Maillol´ga. Vilkalt kunstielus kaasa lööjana arendas ta välja oma nägemuse skulptuurist.

1926. aastal oli Doral juba personaalnäitus Pariisis Salon des Tuileries’s. Veel 1927 ja 1928 näib Gordine olevat sõitnud Tallinna, Pariisi, Londoni ja Berliini vahet. Augustist 1928 on Tallinna politseiameti dokumentidest selge, et ta on ametlikult lahkunud linnast ja Eestist. 6. detsembri 1928. aasta Postimees tegi ülevaate Eesti kunstnike elust Pariisis. Seal mainiti ka, et «meie publikule vast kõige vähem tuntud on Doora Gordin, kes aga Pariisis sama läbilöönud on oma skulptuuriga kui Wiiraltki. Ta teoste reproduktsioone on ilmunud nii Pariisi kui Londoni paremates kunstiajakirjades, kavatses ta esineda Londonis enne jõuluid oma näitusega. Gordin on pärit Tallinnast, kus seni töötas. Sünnipäralt juut, kuid esineb igal pool eestlasena.»

Oktoobris 1928 korraldas tuntud kollektsionäär George Eumorfopoulos Leicesteri Galeriis Londonis Dora Gordine´i isikunäituse, kust temalt omandati skulptuur Tate’i galeriisse. Tema 17 pronkspead said kõrge hinnangu ja need osteti kõik ära. See oli noore kunstniku triumf ja läbimurre mainekate briti kunstnike sõpruskonda. Tema lähisõpradeks said Walesi maalikunstnik Augustus John ja Ameerika päritolu skulptor Jacob Epstein, ajastu suurimad nimed Inglismaal.

Guadaloupe Head by Dora Gordine, 1928, Tate

FOTO: Wikimedia Commons

Oli täiesti haruldane, et keegi töötas end nii lühikese ajaga Pariisis, toonases kaunite kunstide Mekas, absoluutsesse tippu. Saanud Londoni näituselt piisavalt raha, tellis Dora Gordine endale art-noveau stiilis ultramoodsa ateljee Auguste Perret’lt, tolle aja kuumimalt arhitektilt, modernsesse edela-Pariisi linnaossa.

Menulaine tollases kunstikontekstis tähendas, et tema töid osteti. Dora Gordine oli väga teadlik oma tööde unikaalsusest ja kasutas teose ostu puhul saadud raha uue autorikoopia valamiseks. Ta tegi neli kuni kuus korduseksemplari ja jättis alati ühe endale. Kunstnik oli väga teadlik oma loomingu väärtusest. Autor kasutas ka eriti kalleid Pariisi valukodasid, kus pronksist teosed said kogenud meistritelt viimase lihvi.

Kui palju aga teda veel teati sel ajal Eestis? Päevaleht kirjutas 23. novembril 1931. aastal ülevaateartikli sügisnäitusest Grand Palais´s Pariisis: «Eestlastest esinevad näitusel Wiiralt ja Adamson-Eric, ka eestlanna nime all keegi Gordin skulptuuridega. Wiiralt on välja pannud oma «Kabaree»…»

Huvi idamaade vastu realiseerus kolimisega Malaisiasse

1929. aastal siirdus Dora laevaga läbi Suessi kanali ja jõudis kuu aja pärast Singapuri. Ta jäi Malaisiasse viieks aastaks ja külastas selle aja jooksul ka Tai, Birma, Kambodža ja Jaava templeid.

Paari nädalaga leidis ta endale palmilehtedest katusega elamu Johori sultani maadel. Selle otsustas ta ümber ehitada fantastiliseks tünn-elamuks ja stuudioks. 18. septembril 1930. aastal Dora abiellus Singapuris dr George Herbert Garlickiga. Garlick kuulus Briti koloonia eliiti. Abieluga sai Gordine automaatselt Briti kodanikuks ja loobus oma Eesti kodakondsust.

Singapuris käis neil pidevalt külas kohalik kõrgseltskond (sh sultan ise), korraldati pidusid ja suareesid. Singapuri City Hallis toimusid ka Dora personaalnäitused.

Suurbritannia esiportretistiks

1935 sai teine abielu samuti läbi. Dora Gordine siirdus Pariisi ja sealt Londonisse. Juba juulis tabas kõmuajakirjandus ta Ritz Hotellist, kus naine õhtustas Richard Gilbert Hare´iga, endise diplomaadi ja iiri kõrgaadlikuga, krahv Listoweli teise pojaga. Septembris 1935 ostis Hare maatüki Kingston Vale´is, edela-Londonis. See oli Dorich House´i jaoks (DOra+RICHard), mille disainimise kunstnik viis lõpule oktoobris 1936. Kuu aja pärast Dora ja Richard abiellusid. Oma vanuse valetas ta loomulikult jälle väiksemaks, sest peeri soost mehele (sünd 1907) oli kohasem omaealine abikaasa. Kõik uskusidki, et nad on üheealised, abikaasa kaasa arvatud.

Dora Gordine’i esimene huvi oli vaieldamatult kunst. Aga ta tahtis väga kuuluda ka kõrgseltskonda. Naine vajas enda ümber glamuuri, suhetevõrgustikku. Ta vajas inimesi, kes tema töid ostaksid ja kelle toel tuleksid tellimused briti seisuslikus ühiskonnas. Vene emigrandina ja aadlipäritoluga oli seltskonna huvi tema vastu väga soodne. 30ndail võis Gordine’i pidada üheks Suurbritannia esiportretistiks. Londoni Leichesteri galeriis korraldati tema isikunäitus kuni 1945. aastani veel neljal korral. Dorich House kirjutab oma koduleheküljel Dorat tutvustavas osas, et 1938. aastal öeldi tema kohta: «võimalik, et maailma parim naisskulptor».

Dora portreteeris meelsasti inglise kõrgseltskonna esindajaid. Ekstravagantne elustiil jätkus ka Londonis, kus tal oli tõenäoliselt mitu afääri naissoost portreteeritavatega. Tema aristokraadist abikaasa Richard Hare oli arvatavasti homoseksuaal.

Dora oma loominguga koduseinte vahel Dorich House'is 20. novembril 1949. / Woods / Associated Newspapers /REX / Vida Press

FOTO: Woods / Associated Newspapers /REX /Vida Press

Feministliku suursaavutusena võib vaadelda ka Dorich House’i. Vähimgi järglaste küsimus on maja planeerides otsustavalt kõrvale jäetud: Gordine ehitas «lastetoa» ainult oma skulptuuridele. Dorich House oli nende ühine kindlus: ülemisele korrusele ei tohtinud tulla ükski teenija, seal elasid vaid nemad oma kollektsioonide, töö, huvialade ja tõekspidamistega. Nende tõsine pühendumus oli vastastikune.

Järgnesid aastad täis loomet, näitusi ja reise eksootilistesse riikidesse, kust Dora sai rohkelt inspiratsiooni. Gordine oli Briti Kuningliku Skulptorite Ühingu liige, Portreeskulptorite Ühingu asutajaliige. Tema abikaasast sai vene kirjanduse professor Londoni ülikoolis.

Dorich House

FOTO: Arcaid Images / Alamy / Vida Press

Kuulsuse hääbumine sõjajärgsel perioodil

Dora ei näi olevat huvi tundnud oma venna Nikolai ja õe Anna vastu, kes ikka elasid Tallinnas pärast Teise maailmasõja puhkemist. Tema ema oli surnud aprillis 1930. Vend Leopold elas sellest ajast saadik Londonis. Nikolai tapsid natsid 1941. aastal nagu ka õe Anna, sest nad olid juudid.

Gordine sai ka sõjajärgsetel aastakümnetel mitmeid suuri tellimusi, avalike hoonete reljeefide jms näol. Tema tähelend tipnes 1963. aastal, mil ühe ta kuju avas kuninganna Elizabeth II isiklikult.

Richard Hare suri 1966. aastal südameataki tagajärjel vaid 59aastasena. Sellega lõppes oluline etapp ka Dora Gordine’i elus. Ta kaotas järsku huvi maailma vastu ja kui skulptor vajus ta pärast 1960. aastaid unustusse. See võib olla põhjustatud ka tema raevukast abstraktse kunsti eitamisest. Selle järel keskendus ta peamiselt oma aiaga tegelemisele, huvitudes eriliselt taimedest, millel on raviomadusi.

Dora Gordine suri 19. detsembril 1991 (96-aastasena). Keegi ei teadnud täpselt, mis rahvusest ja mis usust ta oli, sest kõigile oli ette söödetud erinev versioon. Lõppakord oli seetõttu õige paradoksaalne: Gordine’ile tehti kreeka õigeusu matused. Kingstoni ülikoolis, kellele ta kogu oma varanduse ja teosed jättis, oletati, et ta on revolutsioonikeerises Euroopasse sattunud vene emigrant.

Mälestuse jäädvustamine ja juurte avastamine

Tänu ülikoolile pärandatud arvestatavale hulgale rahale hakati hoonet renoveerima ja avati see 2003. aastal Dora Gordine'i ja Richard Hare'i stuudio-kodumuuseumina.

2012 toimus Tallinnas Adamson-Ericu majamuuseumis Dora Gordine´i skulptuuride näitus. See oli omamoodi intrigeeriv ja valgustav sündmus Eesti kunstiringkondadele, kes Dora Gordine´i uuesti avastama hakkasid. Näitusesaalis kostnud Edith Piafi šansoon «Ei, ma ei kahetse kunagi» võttis kokku Dora Gordine’i loojanatuuri: ta oli skulptor, kes järgis oma kutsumust kõhkluste ja kahetsuseta. Adamson-Ericu muuseumis olid esindatud Gordine’i loomingu parimad näited.

Londonis elava režissööri Annaleena Piel Linna dokumentaalfilm kunstniku elust «Dora Gordine – ars gratia artis» linastus 2014.

***

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid:

  • Juta Kivimäe,Reet Varblane, Dora Gordine – intensiivne ja pühendunud isiksus. Sirp 3.08.2012;
  • Anu Takko, Võluv Dora Gordine. Sirp, 3.08.2012;
  • Tanel Veenre, Inimelu Pandora laegas. Eesti Päevaleht, 25.04.2012;
  • Jüri Hain, Veel Dora Gordine´ist. Sirp, 29.09.2006;
  • Juta Kivimäe, Dora Gordini tee suurde kunsti algas Tallinnast. Sirp, 25.08.2006;
  • Juta Kivimäe, Dora Gordine taas Eestis ja maailmas. TeaterMuusikaKino 11/2014;
  • Jonathan Black, Dora Gordine. EJA, Teadus ja Kunst.
Tagasi üles